Jaga:     
Naisteleht

Ivo Linna: "Ise olen endale ameti valinud ja mul pole õigust mängida staari."

Ivo Linna saab varsti pidada üht isemoodi juubelit. Nimelt täitub sügisel viiskümmend aastat tema esimesest esinemisest. Ehkki praegu pöörleb ratas veel täie hooga edasi, ütleb ta, et on elus näinud nii mõndagi ja tänu sellele ei kahetseks ta ilmselt ka siis, kui tulebki kord lavaelu selja taha jätta.

"Vanasti olid kõige populaarsemad küsimused "Kuidas sai Teist laulja?" ja "Mis on tulevikuplaanid?"" räägib nii muusikasõprade kui ka ajakirjanike huviorbiidis aastakümneid tiirelnud Ivo Linna. "No mis ma ikka vastasin. Et eks see kuidagi kujunes ja et mul ei ole mingeid tulevikuplaane. Kui tööd on, tuleb see ära teha." Praegu on lähituleviku plaanid küll selgelt silme ees. "Üks asi, mida tõesti läbimõeldult teha, on kontsert "Las jääda kõik mis hea − 20 aastat hiljem" koos Tõnis Mägiga. Anname vaid kaks kontserti, ühe Tartus, teise Käsmus. Peagi hakkame proove tegema ja kava tuleb põhjalikult läbi mõelda," räägib ta. Mehi saadab Estraadiraadio. "Sellise kontserdi puhul on tarvis terve kava otsast lõpuni läbi teha, et aru saada, mis välja visata, mis ümber tõsta. Kui teen kontserte Antti Kammistega, saab lava peal käigupealt asju muuta, lugusid ette- ja tahapoole tõsta, ent suure bändiga peab kava absoluutselt paigas olema."

Kontsertide osas pole Ivo Linna kunagi allahindlusi teinud. "Suhtun nii, et ma ise olen endale ameti valinud ja mul pole õigust mängida staari, kes tahab ainult suuri saale. Võtan võrdselt kõiki esinemisi, pulmi ja juubeleid. Inimesed on meid ju sellepärast kutsunud, et on meeldinud." Ainus, mis teda tõepoolest enam ei köidaks, on esinemine baaris või restoranis, kus tuleb mängida napsi viskavate inimeste taustaks, keda ei huvita, kes laval on. "Olen ju vana restoranilaulik, aga sellises olukorras tunnen küll, et tegemist on kellast kellani tööga, mis tuleb lihtsalt ära teha." Samas pole tema jaoks midagi armsamat kui vanad rahvamajad, kus ahi köeb, majas on hõng ja elu ning hakkama saadakse ilma pakettakende ja küprokita. "Suurt lava olen tunda saanud mööda Nõukogude preeriat kihutades. Seal uppusid lava peale lihtsalt ära. 1970.−80ndatel liikusime Apelsiniga ringi ja ei olnud sugugi lihtne end kehtestada. Kõiki liigutusi tuleb suurelt teha, muidu need inimesed, kes piltlikult öeldes kolme kilomeetri kaugusel istuvad, lihtsalt ei näegi midagi."

Biitlite kogus on umbes 1050 plaati

Aga keda fännavad inimesed, kellel on fännid? Ivo Linna armastus biitlite vastu ei tule vist kellelegi üllatusena. Aga kui suureks on vahepeal tema plaatide arv kasvanud? "Minu biitlite kogus on praegu umbes 1050 plaati. Vahel teen inventuuri. Ja neid plaate antakse ju senini muudkui välja. Mõnikord on uus kujundus, mõnikord on muusika uuesti läbi töötatud ja remix’itud, küll on mono- ja stereovariante," räägib laulja, kes on Moskva ja Peterburi turgudeltki häbenemata plaate ostnud. "Piraatlus elab. Igasugust stuudio musta materjali tuleb siiani välja, ei teagi, kuidas see kõik sealt läbi seinte on imbunud. Ja on nii tore, kui mõni sõber tuleb ja ütleb, et tõin sulle Hiinast plaadi sealse kujundusega!" rõõmustab mees, kellel on peale plaadikogu näiteks ka kaks raamatut, kus on üles loetletud kõik vinüülplaadid, mis The Beatlesilt kunagi ilmunud. "Aga et neid kõiki endale saada, peaksin olema Bill Gatesi tüüpi rikas mees, kes saaks oma inimesed kuhugi kõiki neid ostma saata," naerab ta.

Oma üüratu kogu peale mõeldes on Ivo kindel ühes – vana vinüüli kõla vastu ei saa miski. "Üks ameeriklane kinkis mulle kaks vinüül-LPd, mis olid ostetud 1966. või 1967. aastal, täpselt sel päeval, kui need müügile tulid. Ja ma ei tea, mitu tuhat korda neid plaate joovastunult siis kuulatud oldi. Aga kui sa selle vana vinüüli peale paned, siis selle sügavus pole millegagi võrreldav," leiab mees. "Biitlite kuulsuse aeg oli umbes kaheksa aastat, nad olid suured novaatorid − iga plaat erines ja lindistustel katsetati erinevaid nippe. Ringo Starr on öelnud, et nad said lihtsalt nii palju raha, et geeniused võisid möllata. Mäletan, et alguses olin väga kurb, kui biitlid lahku läksid, aga praegu mõtlen, et nad tegid ju kõik ära, mis neil oli vaja teha. Ja nüüd on sellest kõigest juba viiskümmend aastat …"

Kõige suurem ja väiksem auditoorium

Ivo Linna enda kõige suurem auditoorium koos kõigi televaatajatega on olnud Eurovision Oslos. Ent kui see välja arvata, siis "Eestimaa laul" 1988. aastal. "Kõige rohkem platsirahvast oli seal, ehkki Venemaal oli staadione ja spordihalle, kuhu mahtus isegi 60 000 inimest. 1000−1500kohaline kontserdisaal tundus toona väga väike, praegu on selline juba väga suur," räägib laulja aegade muutumisest.

Aga kõige väiksem? "See oli üks elutuba, kus lapselapsed otsustasid väärikasse ikka jõudnud vanavanaemale üllatuse korraldada. See esinemine oli väga tore."

Väikese publikuarvuga esinemised võivad sageli olla kõige meeldejäävamad. "Oli üks külm talv vastu 1987. aastat, kui kadunud Tarmo Pihlapiga Võrru läksime. Külma oli rohkem kui 30 kraadi. Kandle kultuurikeskuses oli kümmekond inimest, kes külma trotsides kohale tulid. Meil oli kokku lepitud 20minutiline esinemine, aga tegelikult laulsime lõpuks kolm tundi. Inimesed küsisid oma lemmiklugusid ja see oli suurepärane kogemus!" meenutab ta, tunnistades, et on olnud ka selliseid esinemisi, kus kuidagi lava peal olla ei oska ja lahkuda tuleb susside sahinal.

Ent Ivo Linnal on peale meeletu praktika olnud ka häid õpetajaid. "Näiteks esinesime akrobaatikakuulsus Sergei Fatkiniga. Meie olime ühes Olav Ehala ansambliga, tema tegi koos partneriga tsirkusenumbreid. Ta ütles alati: "Kui tuled lavale, naerata ja tervita. Kui sulle plaksutatakse, siis kummarda ja täna. Ja ära kunagi lava peal vabanda, kui sul on hääl ära, kõht valutab või on mõni muu probleem. Seda ei pea publik teadma." Headeks õpetajateks nimetab ta ka Heli Läätse ja Uno Loopi, aga ka Eri Klasi. "Tema oskas vaid kahe lausega öelda, kuidas olla. Sellest on olnud palju abi. Minu karjäärikene on paraku ka päris kaua kestnud, midagi ikka kahe kõrva vahele jääb."

50 aastat laval

"Saaremaa kitarristide ansambliga esinesime oma koolis sügisel 1966 esimest korda. Siis ei teadnud ma üheski unenäos, mis minust saab," meenutab Ivo Linna lavatee algust. Tartu Ülikoolis õppides tegi ta samuti bändi, laiem tuntus sai alguse aga 1968. aastal, kui teda kutsuti esinema televisiooni, noortesaatesse "Kanal 13". "Järgmisel aastal sai Tartu Ülikool aru, et nad saavad ilma minuta ka väga hästi hakkama," naerab laulja, kelle jaoks muusika tasapisi ka muid tegemisi varjutama hakkas.

"Tänu Tõnis Kõrvitsale sattusin teenima Tallinnasse sõjaväeorkestrisse, nii et ma ei kadunud telepildist. See oli väga tähtis ka tookord. Nagu praegu – kui sa pole televisioonis, siis sa polegi nagu õige inimene," muigab ta. Sõjaväest tagasi tulles töötas ta mõnda aega ka raadiomajas meelelahutustoimetuses, paralleelselt laulis aga varieteedes. "Pärast sõjaväge sain aru, et ega minust millekski muuks kui laulmiseks suurt asja pole. Mulle väga meeldis lava peal kekutada ja olla, see kõik oli minu jaoks väga huvitav. Minust oleks saanud keskpärane toimetaja. Vahepeal olin ju ka televisioonis režissööri assistent, aga ma ei jaga tehnikast midagi," räägib laulja oma raja leidmisest. "1960ndatel olime meie need nii-öelda karvased ja täis mässumeelsust. Kõik olid noored: Joala, Mäks, Ehala … Ma tundsin end selles kambas väga hästi," meenutab muusik.

Aegu on olnud erinevaid. Varieteedes laulis Ivo tantsuks neli aastat. Neil aegadel oli tavapärane, et tuleb näiteks džigitt ajalehepaberisse mässitud kümnerublaste pakiga ja ütleb, et nüüd tuleb laulda seda või seda Armeenia lugu. "No kõik need lood tuli ära õppida. Alguses ei tundunud mingisuguseid Odessa platnoilaule laulda üldse hea, aga see tõi metsikult raha sisse ja oli väga hea praktika. Tuli teada ka maailmalugusid. Nii kui ABBA Eurovisioni võitis, siis järgmisel päeval juba laulsime seda. Makilindi järgi kirjutati noodid üles," naerab mees.

Ivo Linna rekord selles, mida ta häbenemata haltuuraks nimetab, on 13 korda järjest ABBA loo "Money, Money, Money" laulmine. "Administraator läks hulluks ja tuli sõimama, aga selliseid asju juhtus. Kõrtsitöö spetsiifika oli tookord sootuks teistsugune kui praegu," räägib mees.

Kirjakottidest selfideni

Ivole on korduvalt tulnud ligi inimesi, kes mäletavad tema esimest esinemist televisioonis või suisa seda, kuidas nad tantsimas käisid, kui laulja koos oma bändi Süsteemiga Tartus mängis. "Nüüdseks on asjalood kujunenud aga nii, et sageli tuleb hoopis mõni krapsakas kümneaastane poiss ligi ja ütleb, et oi, te olete minu vanaema lemmik! Oleks, et ütleks siis, et ema lemmik …" muheleb ta.

Fännikultuur on viiekümne esinemisaasta jooksul kõvasti muutunud. Omal ajal, eriti pärast Apelsiniga Kesktelevisioonis esinemist, saabus kirju üle terve Nõukogude Liidu. "Need olid adresseeritud umbes nii, et Estonski CCP, Ivo Linna. Ja need jõudsid kohale! Enamasti siis Filharmoonia valvelauda. Kirjutas ka üks naine Vladivostokist, kes oleks kohe tahtnud abielluda ja lapsi saama hakata …"

Sel ajal küsiti sageli lauljalt ka pilte, nii et tal ei jäänud muud üle, kui lasta end pildistada. Fotodele kirjutas Ivo allkirjad ja neid sai siis vajadusel jagada. "Saabus aeg, kui hakati paberile autogrammi küsima. Ühel hetkel aga hakati autogrammi tahtma hoopis kõikvõimalike kehaosade peale. Küll otsaesise ja käte, küll rindade, riiete ja mütside peale. Nüüd on see taandunud ja nagu aamen kirikus on hoopis küsimus "Kas me tohime teiega koos pilti teha?". Alates tittedest on kõigil need nutiplutitelefonid, tehakse selfisid ja värke," räägib laulja.

Muide, ehkki vanasti oli pildistamist harva, juhtus mõne kuu eest siiski üks huvitav lugu: "Ligi astus soliidse olekuga härrasmees, kuskil viiekümnendates, kes näitas fotot – tuleb välja, et olen seda mürakat meest kunagi lapsena süles hoidnud! Nüüd tahtis siis teha uue pildi!"

Kui Ivo aga kõigile oma fännidele tagasi mõtleb, on esikohal üks konkreetne tütarlaps. "Terje on liikumispuudega Rapla tüdruk, ta on erakordselt tore inimene ja elab minu võitudele ja kaotustele kaasa. Temaga on mul kõikide aegade vaat et kõige sümpaatsem suhe."

Esinemine saja-aastase proua auks

Kui varem oli juttu, et publik on varieerunud elutoatäiest inimestest mitmekümnetuhandeliste staadioniteni, siis sama laialt varieeruvad ka inimeste vanused, kelle auks esinetud on. "Möödunud aastal Kuusalu kandis õnnestus meil esineda inimese sajandal sünnipäeval. Vanaproua oli erakordselt sümpaatne, rääkisin temaga pikalt juttu. Loodan, et ta elab ja on täie tervise juures siiani,» meenutab Ivo Linna rõõmuga. "Teine äärmus oli aga pidu, mis oli püsti pandud paarikuise lapse jaoks!"

Esinemine pakub Ivo Linnale praegugi suurt rõõmu, ent ta ütleb, et kui ühel päeval peaks vokaalsed võimed kaduma, on tal oidu lõpetada. "On ju küllalt olukordi, kui vana staar, kes on õitsenud ja säranud, teeb elu lõpu poole veel plaadikese ja siis tajud, et tal pole enam midagi öelda või siis ei ole tal enam häält. Nii et ma loodan, et keegi mulle siis ütleb, kui ma enam nootidele pihta ei saa," naerab mees, kes nendib, et häälekoolitusest ei tea ta midagi. "Olen end tööga vormis püüdnud hoida ja vahepeal lõugan ka kõva häälega autos," ütleb ta. "Nii palju kui ma ennast tunnen, arvan, et ma vist ei kahetseks ka midagi. Olen ju jube palju näinud. Aga eks ma ikka loodan, et see ratas pöörleb edasi. Aga läheb, nagu läheb, on, nagu on!"