Naisteleht

Endine Bedwetters'i ja Outloudz'i liige teenib leiba baarmen-kitarristina 

Naisteleht, 21. oktoober 2016, 20:34
Foto: erakogu
Peamiselt Bedwettersi trummarina ja bändist Outloudz tuntud Karl-Kristjan Kingi võib täna leida vanalinna pianobaarist nii jooke segamas kui ka kitarri tinistamas.

Nii et ei tasu üllatuda, kui baarmen pärast joogi serveerimist baarileti tagant kaob ja hoopis kitarri kätte võtab. Mitmekülgne mees räägib enda elust praegu natukene ka lähemalt-

Missugune on olnud sinu muusikutee?
Muusikaga olen tegelenud maast-madalast. Mu ema lõpetas klaveri erialal muusikakooli, vanaisa oli näitleja ja ise alustasin kitarriõpingutega, kui olin 11-aastane. Siis läksin muusikakooli, kust kõik alguse saigi.

Seejärel tekkis mu esimene bänd Bedwetters, kus ma mängisin trumme. Vedasime seda punti päris kaua, kuni poisid said juba vanemaks – kes läks kooli, kes tööle. Erimeelsuste tõttu mõtlesime, et kui ei saa täispanga peale teha, siis ei ole mõtet üldse jätkata.

Sellest saati on peale tulnud erinevaid projekte. Kunagi tegin Stig Rästaga sellist projekti nagu Outloudz, mis kestis ka ainult 2−3 aastat, ja siis läksime oma teed. Nüüd on pingerida selline: mina, minu akustiline kitarr ja minu lauluhääl. Olen teinud seda, mida endale meeldib teha, kirjutanud muusikat, teinud koostööd mitme artistiga.

Kuidas sa vanalinna pianobaari "Bart" mängima sattusid?
Kui baari omanikud mulle helistasid ja külla kutsusid, sümpatiseeris mind selle hubasus. Mõtlesin, et minu musikaalsustki saaks siin ära kasutada. Mina teen popplugudest popi, roki ja bluusi sugemetega arranžeeritud kavereid.

See on hea vaheldus – kui Tommaso veab terve õhtu muusikalist poolt rohkem, siis vahepeal saan lihtsalt pilli taha hüpata ja klientidele või tuttavatele hea muusikalise üllatuse teha. Seni on see väga hästi toiminud ja vastukaja on olnud müstiliselt tore. Kui ma olen ka baaris tööl ja järsku olen pilli taga, järgmisel hetkel teen taas kokteile, siis daamid või paarikesed küsivad: „Kas teie olite seal pillide taga?” See on vahva idee, on hästi vilja kandnud ning mul on selle üle väga hea meel.

Kas ustavaid fänne on palju tekkinud?
Neid nägusid on hakanud tulema ja kirjakesi on jäetud. Meelde on jäänud hetk, kus kaks daami tulid Peterburist Tallinnasse, olid terve vanalinna läbi tiirutanud ja sattusid siia, Tommaso parasjagu mängis mingit pala ja siis läksin mina mängima. Kui nad hakkasid arvet maksma, siis selle alla oli jäetud sedel: „Thank you for making this place to the best place in Tallinn. Greetings from Sankt Peterburg!” Selliseid väikseid žeste on olnud üsna mitu.