Amiši naine ja mees tulistamise päeval. (Vida Press)
Jaga:     
Naisteleht

Liigutav lugu andestusest: "Minu poeg tappis nende lapsed..." (9)

2006. aasta oktoobri esimesel päeval külastas Terri Robertsi poeg Charlie oma vanemaid. See jäi viimaseks korraks, kui Terri teda nägi. Järgmisel päeval läks Charlie kohalikku maakooli ja mõrvas seal viis õpilast. Kogukonna raev ja vihkamine, milleks Terri hirmuga valmistus, teda aga ei tabanud, sest need, kellele tema poeg kõige julmemal viisil haiget tegi, tegid valiku samaga mitte vastata...

"Charlie tundus vaiksem kui muidu," kirjeldab Terri ajakirja Woman's Day artiklis viimast korda, kui oma poega nägi. Poeg, tema naine ja lapsed tulid vanematele külla. Järgmisel päeval helistas lõunapausi ajal Terrile tema mees ja käskis tal otsekohe Charlie kodumaja juurde sõita. Murelik ema kuulis autoraadiost, et kohalikus amišite koolis oli toimunud mingi rünnak.

Amišid on omapärane usulahk, kes elavad peamiselt Pennsylvania osariigis - kus toimus ka see tragöödia - ja elavad vanamoodsalt. Ilma elektri ja muude tänapäevaste mugavusteta. Ka kannavad amišid vanaaegseid riideid ning koduse keelena kõneldakse saksa keele kohalikku murrakut (koolis õpivad amišid ka inglise keelt). Amišid on tuntud oma patsifistlike maailmavaadete poolest ning nad on hinnatud käsitöömeistrid. Amišite käsitsi ehitatud mööbel ja nende kootud vaibad on Ameerikas väga kallid ning nende müügist teenivad amiši kogukonnad endale elatist.

Hobuvankriga amiš liigub tulistamise päeval kohale tulnud autode vahel. (Vida Press)

Kõige valusam päev

Ehmunud Terri mõtles, et Charlie, kes piimavedajana amišite käest piima kokku ostis, püüdis ehk kangelaslikult kedagi päästa ning jäi seeläbi kuuli ette. Tõde oli sellest aga väga kaugel. Kui Terri ja tema mees Chuck poja maja ees kokku said, oli see politseinikest ümbritsetud. Chuck teadis juba, et ta poeg oli kõigepealt võtnud elu süütutelt koolilastelt ning seejärel endalt. Mees ja naine viidi politseibussi. Tagantjärele mõtleb Terri, kuidas see kogemus võis Chucki, erus politseiniku jaoks kogu sündmuse veel valusamaks teha.

Miks Charlie midagi nii kohutavat tegi, jääb igaveseks vaid tema enda teada. Teooriaid on erinevaid, kuid ühtset vastust, miks korralik pereisa, kellel endalgi kodus tütred kasvamas, vägivallateo sooritas, ei ole.

Kooliruumis nõudis ta relva ähvardusel, et koolipoisid tooksid kohale laudu ja muid esemeid, millega tuba barrikadeerida (amišite koolid on sageli vaid ühe klassitoaga, kus eri vanuses lapsed koos õpivad, nagu vanasti). Ta lubas poistel ja täiskasvanutel lahkuda, nii et temaga jäid tuppa vaid tüdrukutest õpilased. Üks tüdruk, kes inglise keelt ei mõistnud, läks koos vennaga välja. Tulistaja karjus talle järele, et tapab ta ära, kui ta paigal ei püsi, kuid tüdruk pääses tervena välja. Üks õpetaja tormas lähedalasuvasse farmi, mille elanik kutsus telefonitsi politsei.

Kinnilöödud ustega koolituppa jäid kümme tüdrukut vanuses 6-13. Kaks suuremat tüdrukut palusid, et tulistaja tapaks nemad ja säästaks nooremaid. Mees tulistas neid kõiki ja võttis seejärel endalt elu. Viis tüdrukut surid.

Kogukonna suur süda

Terri jäi ootama naabrite viha. Viha tundis ka ta ise. Kuidas võis poeg röövida inimestelt nende kõige kallimad lähedased? Ja veel kaitsetud väikesed tüdrukud? Mis inimene see on? Mis ema ta on, et sellise poja kasvatas? Need küsimused piinavad Territ siiani.

Terri ja Chucki nutuhoog vaibus hirmu- ja häbitundeks, kui nägid ühte oma amišist naabrit nende majale lähenemas. Chuck avas talle ukse, naaber asetas oma käe tema õlale ning ütles tõsiselt: "Roberts, me armastame sind. See ei olnud sinu tegu. Sa ei tohi ennast süüdistada."

See oli vaid esimene positiivne ehmatus, mis süü käes vaevlevatele vanematele osaks sai. Järgmisel päeval kuulis Terri, et amišid, sealhulgas ohvrite lähedased, külastasid Charlie naise vanemaid. Nende õuel kallistasid ja nutsid koos nii amišid kui mõrvari ämm ja äi. Amišitel jagus tulistaja perele enamatki kui vaid kallistusi. Kuna amišitel puudub tervisekindlustus, hakkas üle riigi kokku tulema annetusi, et vigastatud lapsi aidata. Amišid nõudsid, et osa annetustest läheks ka isata jäänud Charlie laste toetuseks.

Charlie matustel oli Robertside perekond valmis selleks, et meedia voolab kohale mõrvari ärasaatmist kajastama. Kui perekond hauaplatsi juurde kogunes, ilmusid oma mustades rüüdes järsku välja amišid, kes seisid perekonna ja ajakirjanike vahele, moodustades tiheda musta inimmüüri. Et Robertsid saaksid rahus leinata seda, kes neilt nii palju ära võttis.

Andestus kui valik

Kohaletulnud jalutasid hiljem Robertside juurde, et kaastunnet avaldada. Kui Terri kätt surus mees, kes oli ainsana kaotanud mitte ühe, vaid kaks tütart ja sosistas: "Mul on teie kaotuse pärast väga kahju," ei suutnud Terri emotsioone tagasi hoida. "Temal, minu kaotuse pärast? Tema lapsed surid ta käte vahel, sest minu poeg mõrvas nad," mõtles Terri. Kuidas suudab see mees talle otsagi vaadata, rääkimata veel kaastundest?

Nüüd mõistab Terri, et andestus on valik. Mitte tunne. Ta tunneb endiselt viha ja häbi, kui oma pojale mõtleb ning ei suru neid tundeid alla. Kuid nagu tema suuremeelsed naabrid, on ka tema teinud teadliku valiku oma pojale andestada. "Kui meie ise ei andesta, siis kes andestab meile?" kordavad amišid, kes kinnitasid, et Robertsid ei tohiks mingil juhul ära kolida, vaid jääksid nende armsateks naabriteks edasi.

Nüüd käib Terri andestuse teemal rääkimas erinevates vestlusringides ja loengutes. Sageli seisab ta kõrvuti amišitüdrukute vanematega. Viiest ellujäänust neli paranesid ja lõpetasid kooli. Noorim, 6-aastane ohver, jäi elama püsiva ajukahjustusega. Robertsid pole ära kolinud. Oma südamevalu jagavad nad amišitega, kes nende pojale andestasid. Terri Roberts on üks väheseid emasid, kes sellise kuriteo järel avalikult sõna on võtnud. 2016. aastal ilmus raamat Susan Kleboldilt, kelle poeg Dylan oli üks 1999. aasta Columbine'i koolitulistamise süüdlastest.

4 kommentaari

A
aga  /   19:32, 12. mai 2017
kui nad elektririistu ei kasuta, kuidas siis ema raadiot kuulas?
I
iirc  /   19:45, 12. mai 2017
nemad ise polnud amishid...
!
!!!  /   22:03, 12. mai 2017
Patareidega raadio...
5
5 punkti  /   10:03, 13. mai 2017
kui toodi teade koju, et sõida poja maja juurde, siis kuulis teel oma poja maja juurde auto raadiost... võiks hoolikamalt lugeda!
M
mait  /   21:18, 12. mai 2017
mina küll poleks oma laste mõrvarile andestanud,ju ma siis olen üks tige inimene.
!
!!!  /   09:59, 13. mai 2017
Mõrvar võttis ka endalt ise elu. Mida temale enam andestada? Aga kas on mõtet seetõttu mõrvari sugulasi taga kiusama hakata, kuriteo eest kaasvastutajateks teha? Nemad pole ju tegelikult milleski süüdi.
T
to mait  /   14:36, 14. mai 2017
"mina küll poleks oma laste mõrvarile andestanud"
Andestada saab ainult see, kellele endale on palju andestatud....
S
Sellest pole raske aru saada  /   14:03, 13. mai 2017
Amishid elavad sellist elu, nagu nad elavad, sest nad usuvad jumalasse. Mis meie sellest vormist arvame, on meie asi, aga nende jaoks on asja sisu usk. Ma arvan, jumalasse uskuval inimesel on lihtsam tulla mõttele andestada. Kõige muu kõrval on usul tarveväärtus, see aitab inimesel jääda igapäevases elus väärikaks ja õiglaseks ning mitte kalestuda hingelt.
K
Kas Greete Kõrvits on düsgraaf?  /   16:36, 14. mai 2017
Kulus ikka päris palju aega, et see grammatikavaba soperdis (Google tõlge haridusetu nn toimetaja poolt?) dešifreerida eesti keelde!