Naisteleht

Evelin Ilves: "Sinu, minu ja meie!?" 

Naisteleht, 24. mai 2017, 07:09
Foto: Kalev Lilleorg
Sinu laps lendas Ameerikasse. Küll kõigest kaheks nädalaks isale külla, aga lennujaamast varahommikul lahkudes oli ikka õõnes tunne küll. «Kas ta ise tahtis minna?» küsivad tuttavad hämmastavalt tihti. Muidugi tahtis! See ju ongi tema otsus. Kes saaks teismelist sunniviisiliselt saata üksinda 20tunnisele lennuteekonnale, et seejärel enamiku teisel mandril viibimise ajast kümnetunnist ajavahet üle elada ning tagasi tulles sama korrata. Üsna ränk reis see Eestist Californiasse, peab ikka päris suur motivatsioon olema, et niisugust sõitu ette võtta. Tal oli. Tema väike vend …

Elu viskab vimkasid, mida ei oska ka parema fantaasiaga ennustada ega soovida. On rütme ja mustreid, mida õpid märkama vaid päris suurt pilti pikki perioode uurides. Neliteist aastat tagasi, kui Kadri Keiu sündis, oli tema suur vend Luukas Kristjan samuti 14. Kui eelmise aasta lõpus Hans Hendrik ilmavalgust nägi, tervitas teda suur õde, kohe neljateistkümneseks saav Kadri Keiu ja veel suurem vend, kes on temast kaks korda 14 aastat vanem.

Samal teemal

Kadri on terve eelneva elu endale väikest õde või venda igatsenud. Hoolega kõik temast oleneva läbi teinud: veennud vanemaid (ja me üritasime, aga ei õnnestunud), kirjutanud jõuluvanale ja postitanud teateid toonekurele. Vahepeal kaotas ta igasuguse lootuse. Vahetult pärast Hansu sündi telereporterile «Linnu lugusid» tutvustanud ja oma õe-venna soovilugu rääkinud tüdruku jutule reageeris ajakirjanik imestusega: tegid kõik selle läbi ja ikkagi – asjata? «Kuidas asjata,» kergitas Kadri kulmud kõrgele, «ma ju sain venna! Ta sai just kahe­nädalaseks!»

Selles reporteri reaktsioonis kajastubki kogu meie sisemine ebakindlus, et mitte öelda silmakirjalikkus. Räägime küll, et kärgpere on igati normaalne nähtus, aga kui laps tutvustab teile rõõmsalt oma venda, kellel on juhuslikult teine ema kui tal endal, veame kahtlaselt tihti suu viltu ja teatame: ega ta ikka sinu pärisvend ole. Poolvend rohkem või nii ... Aimamata, kui palju haiget võime lapsele niimoodi teha. Mis asi see poolik vend veel on? Kas tal on ainult poolenisti armastusele õigust? Kas ta on teistmoodi kui «pärisvend»? Ja kuidas siis määratleda veel adopteeritud venda – ta pole pooltki vend või?

Kadri Keiu esimene armastus

Mäletan päeva, kui Kadri oma väikest venda esimest korda vaatamas käis. Beebi oli siis viis päeva vana. Tüdruk ei väsi seda jutustamast, kuidas imetilluke inimene kohe talle käed vastu sirutas ja kaela ümbert kinni võttis, kui ta hälli kohale kummardus. «Emme, ma ei teadnud, mis tunne see on, kui üks väike inimene sind lihtsalt esimesest pilgust nii väga ja tingimusteta armastab! Emme, see on nii imeline, ma olen üliõnnelik!» Pildid, mis ta saatis, olid võrratud: kaks paari sarnaseid säravaid silmi ja ninad koos. Ausalt, see rõõm jõudis minuni ja täitis mu üleni.

Võib-olla võib mõnele ultrakonservatiivile olla tõesti imelik, et minu lapse vanema venna emakeel on inglise ja nooremal läti keel, tal endal aga hoopis eesti keel. Ent teisalt on see ju ka omamoodi vahva. Kultuurid ja keeled ei võta iial midagi ära, vaid rikastavad. Praegu, kui vaatan oma arvutisse potsatanud fotot oma õnnest säravast tütrest, kes hoiab teisel pool maakera süles varsti kuuekuuseks saavat naerupallist venda, olen veendunud: neis peredes, kus elu on pakkunud võimaluse kasvada koos «sinu, minu ja meie» lastel, on võimalik täpselt samasugune õekeste-vendade tingimusteta armastus nagu samade vanemate võsukestel. Me ise, täiskasvanud, peame lihtsalt mõistma, hoomama ja looma selleks tingimused, siis on kõik võimalik.