2
fotot
IGAVESTI SUPERTÜDRUK? Laitmatult viksiks ja püüdlikuks piigaks kasvatatud naine võib ka hilisemas elus seada oma väärtuse mõõdupuuks teiste heakskiidu. Kuid alati iga meie etteaste peale elus ei plaksutata. (David Lees / Getty Images)
Jaga:     
Suhted ja seks

„Mulle aitab! Ma ei taha enam olla tubli tüdruk!“ (4)

„Mind on kasvatatud vaimus, et kõigile peab alati naeratama, isegi siis, kui tahaks nutta või ei ole millegagi päri. Ja kui vahel juhtuski, et pahameel hingesopist välja purskas, sain riielda, sest see ei ole ju ometi viisakas,“ räägib naine, keda kasvatati n-ö tubliks tüdrukuks. Tublist tüdrukust sirgus tubli naine. Seda, et teda kimbutasid lõpuks depressioon ja ärevushäired, ei teadnud keegi. Väliselt oli ta ju endiselt tubli, edukas, naeratav ja alati abivalmis.

„Alles 34aastaselt, kui mul oli seljataga kolm ebaõnnestunud suhet ja olin langenud musta masendusse, sain aru, et minuga ei ole kõik korras. Mõtlesin, et kuidas siis nii, ma olen ju ometi elanud õigete väärtushinnangute järgi – alati aidanud teisi iseenda arvelt, olnud ülimalt kohusetundlik ja täpne oma töös, andnud suhetes endast kõik ja rohkemgi veel. Mõtlesin tookord, et miks elu mind niimoodi karistab,“ räägib Pille (38, nimi muudetud).

Alles nüüd, kui ta on psühholoogi abiga oma elu lahti harutanud, saab ta aru, et see ei olnud karistus. Hoopis harjumus olla kogu aeg tubli tüdruk viis ta lõpuks hingelise ja vaimse kokkulangemiseni. Keegi ei saa ju olla alati tubli ja rõõmus. Aga kui juba väikse tüdrukuna on last kasvatatud nii, et kurbust, viha ja oma soove pole sobilik välja näidata, siis on siin maailmas üks väike tüdruk rohkem, kelle nabanöör oma sisemaailmaga nüsitakse läbi, kuni ta ei oskagi lõpuks enam enda vajadusi ära tunda. Täidab ainult teiste omi.

lr£ ao„tse$sM£?eopspo rn$glgha /ejsk,/ua tn $£n“

oi t k malv aiaapiämg t.ai ml uue gis tä “ kilP n oadldm eejdsäaa kik vlo sats a aeemuelthietkul i/ubt,vpnkälet eatvuu Eajoäaenk „ue jtob n,kaoheenenoatdaesouü duiiae jsdr,reo semjasliilsmie, laslkns il t pintiess-jhlaõejnliiad en.iüiaaiken.srast,taeapmirtae aeisütita r oüJadjammedtgtdejr nla me epiaas rmutneadelevussk sn,lih ,ir ais£meuenhg dau nvdilõndi e tj plueme ,psm ar uvämõ.ld bdM dta.uJ aäntüsg uauio kaunsksäsmetiaear lroiäaüm me $u Tnki e nge

3 kommentaari

Õ
Õige!  /   08:20, 9. sept 2017
artiklit küll lugeda ei saa, aga Õhtulehte tundes võin suure kindlusega öelda millega see lõpeb, et teeme sulle noku ja ei peagi olema tüdruk, ei tubli ega muidu.
L
lugeja  /   15:44, 9. sept 2017
kui lugeda ei saa, pole vaja ka kommenteerida!
N
no  /   15:27, 10. sept 2017
see tublidus on ikka rumalus kuubis. kuhu jääb ego ? enese-armastus muide on raviva toimega ja isekad inimesed elavad ka kauem :=D kniksu tehtagu lasteaias. suureks saades saagem ka suureks : )
N
niion  /   15:43, 10. sept 2017
Teema tundub väga aktuaalne. Suur hulk vanemaid arvavad, et nad on väga head lapsevanemad kui nad on oma lapse eest ÜLIHOOLITSEVAD, korraldavad oma võsukeste elu, ka kontrollivad hommikust õhtuni nende õpitulemusi (Minu laps on alati parim!), otsustavad, millistes ringides laps käib (muusikakool, trenn ja peavad kindlasti nimistus olema), saamata aru, et laps tegelikult tahaks hoopis midagi muud. Aga olulisem on enda perest jätta teistele alati parim mulje... Ühesõnaga see laps ei saa olla see kest ta ISE tahab, sest kõike dikteerib lapsevanem. Need ei ole üksikjuhtumid, pigem 50/50. Ja siis kui sellise pere laps pääseb kodust, näeb mis tegelikult ümberringi toimub, hakkab ta elama hoopis teistsugust elu (Lõpuks ometi), või halvimal juhul (kusjuures sageli) on ta juba ammu kimpus depressiooniga (vanematepoolne diagnoos - "koolistress"). Ja tõsi ta on, see juhtubki enamasti tüdrukutega. Niikaua kui see lapsevanem ei hakka endale aru andma, et ka lapsel on omal elu ja õigus vabadusele, organiseerida ISE enda asju enda moodi, niikaua need lapsed lihtsalt kannatavad.