Naisteleht

Ita Everi (87) pika eluea saladus: söön öösiti kell kaks! 

Dagmar Reinolt, 1. aprill 2018, 06:00
 Daisy Lappard
Täna tähistab enda sünnipäeva Ita Ever ja sedapuhku meenutame möödunud aasta intervjuud grand old lady'ga.

27. september 2017

Mis tunne on Estonias uuesti «Pilvede värve» teha. Praegu pole see draamatükk, vaid lausa ooper. Teie vist olete nii kogenud, et ei karda enam midagi …

Ita Ever: Oh jah, kui aus olla, siis mina siin ooperis veidi kardan oma teostusvõimekuse pärast. Esiteks on tegemist muusikaga. Mina isiklikult pole harjunud sellega, et pean vaatama dirigenti, millal etendusse sisse tulla. See kõik tekitab omamoodi väreluse. Mul on aegajalt hirm ja kerge paanika lausa. Mis ma valetan, tegelikult ikka pabistan. Mis see muu on, kui vahid silmad pärani ja oled ehmunud, kui oma etteastet õigel ajal ei teosta.

Ester Pajusoo: Mõned proovid on klaveriga juba olnud. Minul, vana näitlejana, on ikka hirm sees. See siin on hoopis midagi muud kui Draamateater. Minu jaoks on hirmutav juba see suur maja, pole koduteatri kaitsvaid seinu ümber. Kõik on uus ja suur. Tasapisi saame aga hoo sisse ja küll läheb.

Noorema põlvkonna lahkumine on ka praegu Eestis teema. Ikka räägitakse, et noored lähevad ära ja tagasi ei taha keegi tulla. Kas see on teie arvates probleem? Kas noored peaksid koju jääma?

Ita Ever: See äraminemine on praegu täpselt sama raske teema kui teise maailmasõja ajal. Tekstki ütleb, et oma hingehädad pead sa maha salgama, selleks et lähed, hambad risti, mäest üles.

Ester Pajusoo: Minu jaoks on hingeminev ütlus «Mõtle, kuhu sa lähed!». See on kohe väga-väga valus. See tekst on selline, mis vajab mõtlemist.

Kas te pooldate seda, et noored lähevad laia maailma end täiendama?

Ita Ever: Mina pooldan seda, kui noored lähevad välismaale õppima, lootuses et nad tulevad tagasi. Minu pojapoeg oli kaks aastat Austraalias ja omandas väga hästi keele. Tuli tagasi ja on väga õnnelik. Mis puutub sellesse, et minnakse, siis noor inimene peab minema ja nägema. Ta peab saama võimaluse õppida. Praegu on piirid lahti ja see kõik nii kergelt teostatav. Kui aga tekib küsimus, miks nad tagasi ei tule, siis see on valus. Ema ja vanavanaemana jääksin väga kurvaks, kui nad enam koju tagasi ei tuleks. Kõik see on vastuoluline, aga eks elu olegi täis keerdkäike ja vastuolulisust.

Ester Pajusoo: Olen Itaga ühte meelt. Paljud lähevad ka raha pärast. Siin õpitakse elukutse selgeks ja siis minnakse ära. Vaevalt et tagasi tullakse, ja meil pole töökäsi. See on see, mis mulle ei meeldi. Aga jah, eks nad pea ju õppima.

Miks teie arvates minnakse?

Ita Ever: Iga eluala kohta ei oska öelda. Olen rääkinud paljude arstidega, kes lähevad ja käivad tööl nii siin kui ka välismaal. Asi pole tihti rahas, vaid suhtumises ja sealsetes professionaalsetes võimalustes. Arstid hoiavad end välismaal käies vormis.

Kas te ise ei plaaninud noorena Eestist, toonasest Nõukogude Liidust ära minna?

Ita Ever: Ütlen ausalt: mina küll pole kunagi selle peale mõelnud. See ei tulnud kõne allagi.

Ester Pajusoo: Issand, see ei tulnud mõttessegi!

Ita Ever: Mäletan, et rääkisin Ülle Ullaga, kes ütles, et oi, Rudolf Nurejev hüppas ära. Mihhail Barõšnikov läks. See oli väga emotsionaalne ja suur julgus, aga siis me vaid imestasime. Olime noored inimesed, kel oli teatris palju tööd, ei meie läinud kusagile.

Ita Ever: Välismaale ma küll enam minna ei taha! Olen kõigis suurtes riikides käinud, isegi Austraalias, seega ei soovi kusagile minna. Mulle ei meeldi sõitmine enam üldse. Loomulikult, kui kogu pere ehk kõik papad-mammad ja lapsed lähevad, siis võin end järele lohistada, aga muidu küll mitte. Olen käinud ja maa­ilma näinud, aitab küll.

Ester Pajusoo: Mina ütlen ausalt, et kodus on kõige parem.

Mis on maailmas teie lemmikkoht?

Ita Ever: Minu lemmik on eranditult Inglismaa. Olin Londonis üle kahe nädala, mulle see sobis. Kõik need inimesed ja kohad – see on kuidagi minulik. Mäletan, kui tuli Buckinghami palee ratsavägi välja, poetasin pisara. See oli minu jaoks niivõrd emotsionaalne ja mõjuv. Ma ei tea miks, aga inglaste traditsioonid on mulle vägagi meelt mööda. Nende inimeste olemus ja maailmavaated sobivad mulle.

Daamid, kuulan teid ja mõtlen vaid üht asja: kuidas te küll seda kõike jaksate? Noored räägivad aina, kui väsinud nad on. Kust teie energia tuleb?

Ita Ever: Pean ütlema, et olen inimene, kes ei oska puhata. Lähen puhates närvi. Muutun närviliseks ja kurjaks, kui mul pole midagi teha. Helgi Sallo räägib muide sama. Puhkan Hiiumaal, keset metsi. Tänavu sain seal küll olla vaid kolm päeva, muidu olen rohkem. See on ainus koht, kus n-ö molutan. Vaatan puid ja tunnen neist rõõmu. Mulle meeldib metsas kolada. Seal saan aru, et see on paik, mis annab mulle jõudu. Seal on nii vaikne, et vaikus hakkab lausa kõrvadele. Lähed üksinda ja oled metsaga kahekesi.

Ester Pajusoo: Mina olen olnud Lohusalus mere ääres, mulle annab see rand jõudu. Kuna olen juba 11 aastat üksi olnud, siis tunnistan, et mulle meeldib tööl. Lähen kodus närviliseks. Võin seal lugeda, ristsõnu lahendada ja asjatada, aga see pole see, mida soovin teha. Tahan ikka inimeste keskel olla. Lapsed ja lapselapsed on, aga töö on see, mis hoiab reipana.

Ita Ever: Tead, Ester, meile on sisse kodeeritud kohusetunne ja täpsus. Meeldib organiseeritus enda sees ja arvan, et just see on see, mis mind üleval hoiab.

Kas teil on aega ka sõprade ja sõbrannade jaoks?

Ester Pajusoo: Teatriinimestel väga sõbrannasid ei ole, sest me oleme igal õhtul tööl koos. Minul vähemalt suurt seltskonda ei ole. On sugulased, kellega kohtun, muidu aga on ikka töö ja aeg iseendaga.

Ita Ever: Meil oli klassis seitse tüdrukut, käisime koos, aga nüüd on kõik läinud. Mina olen üksinda alles jäänud. Mul on üks perekond, kellega saame kokku ja võtame Nõmmel jalutades vahel väikese lõuna ning ajame juttu. Selle aja ikka leiab, et inimesi näha, ega nüüd nii kõrini ka kinni olda.

Ülle Ulla oli mu hea sõber, mulle meeldis temaga vestelda ja tal külas käia. Peen ja tundlik naine. Ülle oli üks neist, kelle puhul tean samuti, et meeletu kohusetunne hoidis teda aastaid vormis ja ärksana.

Milline näeb välja teie päevaplaan?

Ita Ever: Minu saladus on see, et mul pole plaani, pole seda iial olnud. Lähen magama, kui mõni põnev seriaal on lõppenud. Einestan õhtuti – mulle meeldib midagi mõnusat süüa – ja siis lähen voodisse. See juhtub kusagil kell üks öösel või pool kaks.

Hommikul vara mulle tõusta ei meeldi. Kui vähegi võimalik, vedelen voodis mõnuga. Kui ma noor olin, no nii 60. eluaastani, olin krapsti! kohe hommikul üleval. Võimlesin ja käisin jooksmas ning tegin Nõmme metsa all pikki tiire. Pärast puusaoperatsiooni ma enam joosta ei saa. Vahel küll käin, aga tõsi on see, et olen laisk ja maias inimene, kellel mingit päevaplaani ei ole.

Armastan šokolaadi, olgu see piimašokolaad või tume. Mulle meeldib ka väga hea konjak. Olen selline ilma päevaplaanita tegelane. See minu laiskus on teist laadi laiskus.

Tõesti, kui mul on vaba päev, ei pane ma end isegi riidesse: söön, mõnulen ja vaatan telerit. Loen midagi, mis mulle meeldib, see on minu kasulik päev, mis annab energiat järgmise päeva jaoks.

Ester Pajusoo: Ka minul pole päevaplaani. Minagi olen õhtul kaua üleval, kusagil pool üks ootan und, aga siis võtan unerohu, sest muidu ei jää lihtsalt magama. Kui ma juba kodus olen, siis toimetan ega tee midagi konkreetset. Ainus korrapärane asi on see, et tõusen igal hommikul kell pool üheksa. Isegi kui mul on vaba päev, ei saa ma voodis olla, ise ka ei tea miks. Kuulan ära päevauudised ja joon mõnuga kohvi. Kümne paiku lähen lehtede järele ja loen ning vaatan, mis päev toob.

Ita Ever: No vähemalt sina, Ester, kuulad uudiseid. Kõik normaalsed inimesed kuulavad uudiseid, aga mina ei kuula. Mul pole raadiot. Mulle on kaks raadiot kingitud, need on kusagil kapis peidus. Minu järjekordne veidrus vist.

Kuulge, aga nüüd aitab, oleme ennast küll avanud … Mind ootab proov Draamateatris!

PÄEVATOIMETAJA

+372 666 2126
merle.luik@naisteleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 22 33
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee