Jaga:     
Naisteleht

Helju Tammik: "Kui ma tükk aega midagi ei tee, läheb tervis halvaks."

Helju Tammik on rõõmsameelne vanaema, kelle nobedad näpud punuvad oma elust pajatamise ajal nagu möödaminnes valmis efektse laastukorvi. «Hakkama saamiseks on vaja hoida tuju üleval,» leiab elukogenud naine.

Avinurme puiduaida laual kõrgub laastukuhil, millest Helju (85) sobrab välja laiad puidu­ribad ja pistab need viieks minutiks vette likku. Seejärel saab hakata korvi tegema. Naise õlgu katab õrn Haapsalu sall, ees on valge põll, millel kirjas «vanaema». Ta palubki end vanaema Heljuks kutsuda, nii hüüavad teda kõik – pereliikmed, kolleegid ja sõbrad-tuttavad. Varem oli ta laastude ja oskustega platsis vaat et iga kord, kui leidus punumiskunstihuvilisi, nüüd naine enam nii aktiivselt kaasa ei löö – elupõlisel käsitöömeistril on selleks järglane koolitatud.

Kuigi Helju sõrmede alt on tulnud välja ka imeilusaid kindaid-sokke, pole soe sall ta õlul enda looming, vaid ühe väga kalli inimese kingitus. «Esimese lapselapse kallim kinkis selle mulle. Nad küll pole enam koos, kuid soe side kestab meil siiani,» selgitab proua ja lubab, et kui peaks Tartusse sattuma, võtab arstiametit pidava armsa naisterahvaga kindlasti ühendust ja viib end tema tegemistega kurssi. 

Endale ei tohi liiga teha

Meie jutuajamise päeval kurdab Helju mõningast seljavalu. «Selg on veidi kange, ei saa lehti riisuda, kuigi tahaks,» ütleb ta, laotab laastud vakstuga kaetud lauale laiali ja asub neid omavahel põimima. Ta on kuulnud, et nüüdsel ajal soovitatakse lehti üldse mitte riisuda, aga tema nii ei saa – sammal tungib peale. «Keegi soovitas, et puista samblale tuhka. Tegin, ei aidanud.»

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

Loe ka neid lugusid