2
fotot
Jaga:     
Naisteleht

EPP PETRONE NÄDALA KIVI: mäekristall, laste kaitsja!

Olen oma mõttemaailmalt lastekirjanik. Kui ma enda sisse vaatan ja küsin, kas usun, et kivid elavad, siis ... jään vastusega jänni. Minu jaoks pole sel küsimusel tähtsust. Näen, mismoodi need elavad, aga samamoodi näen vahel, kuidas mänguasjad elavad.

Kõige lähemal mu mõistmisele on ehk järgmine mõttekäik: kivid elavad, kui ma sellele küsimusele ei keskendu ja hoian sel lihtsalt natuke silmanurgast pilku peal.

Mulle meeldib kividest rääkida eelkõige lastega. Ka nende jaoks pole peamine küsimus selles, mis on päris ja mis mitte. Kuigi olen oma kivipoe kaudu otsapidi sees nii-öelda esoteerikamaailmas, on mul tegelikult sisimas võõristus kristallipiiblite ja -reeglite suhtes. Kiviusule reeglitega lähenemine on kuidagi liiga kindel. Võib-olla me lihtsalt mängime? Võib-olla me üldse mängime kogu seda maailma siin?

Kaunitar kivide seas

Kui me kuueaastase Mariaga rannas käime, leiame tavaliselt mõne kivi, mida kiita. Nii, nagu võiks kiita rannatee ääres kasvavat puud või mööda hulkuvat koera: «Küll sa oled armas! Kas sind üldse on kunagi keegi niimoodi kiitnud, kui tubli ja ilus sa siin oled ...» Ja on tunne (ikka silmanurgast vaadates), et see kivi on igaviku seda kiitust oodanud ja nüüd naeratab.

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

Loe ka neid lugusid