2
fotot
Jaga:     
Naisteleht

Evelin Ilves: „Meie oma venelased on tihti öelnud, et liigne eestlaseks sundimine tekitab trotsi kohalik (eesti) keel ära õppida.“

Eestlane võib olla igaüks, kes ennast eestlaseks peab, usub ametisolev Eesti president. Nii ütles ta möödunud aasta lõpus intervjuus Maalehele ja täiendas oma eestluse definitsiooni ka sel sügisel riigikogu avaistungil esinedes. Bioloogiharidusega president lisas, et sinimustvalget (st eestlaste) genofondi polevat üldse olemas, olevat keel, kultuur ja komberuum, mis kõik on õpitavad. Geneetikuid see seisukoht ärritas, sest eestlaste genofond olevat siiski olemas ning teadlased on kaardistanud terve hulga just eestlasele omast. Näiteks oleme me selle teadmistekogumi põhjal kõige heledam rahvus maailmas.

Väga paljudes inimestes tekitas see küsimuse, kas ikka võib igaüks olla eestlane, kes eesti keele ära õpib ja väga võõralt avalikkuses ei käitu. Selle üle, kes üldse on õige eestlane, on ikka ja taas vaieldud, aastakümneid. Ühele seltskonnale näib, et eestlane on nagu kivirahn: hall, vaikne, aeglane mürakas, kellest keegi maailmas midagi ei tea, peale meie endi muidugi. Teiste arvates lõõmab eestlase südameis maailma tuliseim leek, mille soojust lastakse võõrale paista vaid jaokaupa ja usaldusliku suhte olemasolul.

Kui hakkasin oma kolimiskastidest raamatuid riiulitesse panema, leidsin õige mitu teost, kus on püütud eestlase olemust kaardistada. Valdur Mikital ja Mihkel Raual, kõige värskemate «eestluse käsiraamatute» autoreil on päris mitmeid põnevaid eelkäijaid! Jäin terveks õhtuks lehitsema, mõne seisukohaga innukalt nõustudes, teisele endamisi tuliselt vastu vaieldes. Tore, et see teema meid ikka ja taas erutab! Mõni näide:

• Eestlane on saunausku, pihitooliks lava ning hinge ja keha puhastamiseks kaseviht.

• Eestlase kirik on loodus: sinna minnakse aru pidama, hinge tõmbama ja mõtisklema.

• Kui väga vaja, võib eestlane palvetada, aga igaks juhuks hoiab pöialt ka.

Ja nii edasi ja nii edasi. Mihkel on maha saanud nii mahuka ja hoogsa käsi­raamatuga, et nendele nõuetele ei saa kindlasti mitte ükski väljast täiskasvanuna siia saabunud ja keele ära õppinud indiviid iial vastata. Ent mina pigem ei püstitakski eestluseküsimust nõnda. Sest selleks, et Eestis õnnelikult elada, ei pea eestlane olema. See võiks olla meie õnneliku iseolemise üks eesmärke: sallivus teistsugususe suhtes, mitte iga hinna eest eestistamine.

Minu uue kodu naabrite hulgas on peale eestlaste norrakaid, venelasi, hispaanlasi, itaallasi, jaapanlasi. Osa neist valdab päris hästi eesti keelt ja kombed on neil väga toredad. On vahva, et kõik nad on siia toonud killukese oma kultuurist. Mõni, kes on pealinna oma söögikoha asutanud, on loonud siia jahedale tuulepealsele maale väikese päikeselise Itaalia või Hispaania: seal on nende muusika ja maitsed, mida nad siin meiega lahkesti jagavad. See meeldib meile väga – need kohad on alati rahvast täis!

Ka meie oma venelased on tihti öelnud, et liigne eestlaseks sundimine tekitab trotsi kohalik (eesti) keel ära õppida. Ärgem tehkem nii – lubades teistel rahvustel endaks jääda, muudame endid ja oma maad vaid rikkamaks. Lõppude lõpuks ei taha me ju ka ise, et need eestlased, kes olude sunnil või armastuse kutsel teistesse maadesse elama kolivad, seal hoopis teiseks rahvuseks muutuks. Sest nii oleme ise suuremad, kui ikka igas sadamas eestlast saab kohata. Loodan, et õige eestlase definitsioon jääb igavesti tõsisema või ka lõbusama arutelu objektiks ega omanda kunagi dogmaatilist vormi.

Loe ka neid lugusid