Jaga:     
Naisteleht

Naistelehe peatoimetaja Manona Paris paneb ameti maha: olen langetanud enda jaoks raske otsuse

Kuidas sa ütled hüvasti? Kas nii saabki end väljendada? Lõplikke asju ju pole. Tuul puhub ikka edasi, päike tõuseb taas ning lill, mis sügisel vajus kõdusse, tärkab kevadel uuesti.

Olen langetanud enda jaoks raske otsuse. Iroonilisel kombel on see üks söakamaid samme mu elus. Inimesed, kes on mu kolumne varem lugenud, teavad – ma pelgan üle kõige pidetust, määramatust, sõltuvust. Nüüd aga kavatsen teha just sellesama sammu. Astuda mõneks ajaks tagasi oma avalikest rollidest, sealhulgas Naistelehe peatoimetaja rollist, ja usaldada end saatuse hooleks.

Miks? Vastus polegi tegelikult tagasi-, vaid edasiastumises. Olen saanud sel sügisel kaks tõsist väga isiklikku hoiatust maailmakõiksuselt – olgu see siis jumal, mõni puuhaldjas või jõuluvana –, et pole võimalik küünalt mitmest otsast põletada. Ma ei taha kolmandat.

See on omamoodi areng, et töönarkomaan tunnistab endale, lõpuks ometi, et ta pole enam titaanist valatud supertüdruk. Oli aegu, mil rääkisin uhkelt, kuidas tegin tööd, kuni «käsi ka enam väsimusest ei tõusnud». Praegu on mul piinlik, et selle juures kõlas uhkusenoot. Tahan seda seisundit seekord ennetada.

Miks? Elu õpetab, eriti kui annab sulle varanduse, mida ei saa mõõta materiaalsetes väärtustes. Mul on kaks imearmsat särasilma, mu kaks poega ja fantastiline abikaasa. Neil pole vaja supertüdrukut. Ehkki tunnistamine, et maailma paremaks muutmisel tuleb keskenduda ka iseendale, on sama suurt julgust nõudev väljakutse kui mis tahes oluline töö või positsioon.

Maailmas on üldse kõik sellised liikumised – edasi, tagasi – väga subjektiivsed ja vaatenurgast sõltuvad. Vahel tuleb tõusmiseks kukkuda. Mõnikord saab langedes hoopis uue tuule tiibadesse. Vahel avanevad uste sulgedes paleeväravad. Kõik on muutumises ja elu pidev teekond.

Seetõttu ma ei ütle hüvasti, isegi mitte nägemist. Me kohtume taas, üsna varsti – targema, tugevama ja tervemana. Seniks aga hoiame üksteist, oma armsamaid ja iseend.

Sel nädalal …

  • tahan tänada kõiki Naiste ja Naistelehe lugejaid. Teie kõned, kirjad, juurdeastumised tänavatel, head soovid ja mõtted on olnud hindamatu abi, et luua Eesti parim ja suurim naisteajakiri. Koos oleme näidanud, milline jõud meis peitub.
  • lähevad tänusõnad ka Naistelehe ja Naiste vapustavale naiskonnale – daamidele, kes on parimad luurekangelased mis tahes olukorras. See on unistuste tiim ja jätan teid üksteise headesse kätesse. Et saaks kunagi öelda: tere taas.
  • See päev on teel.
Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

Loe ka neid lugusid