Jaga:     
Naisteleht

Evelin Ilves: ta teab, tabletid ei aita selle tunde vastu, kui kogu su maailm korraga kokku kukub

Ta oli mõni aeg tagasi viiekümneseks saanud. Nagu päeva­pealt hakkas keha märku andma, et on alanud üleminekuiga. Ka töö juures toimusid suured muutused ja ta ei tundnud end enam mugavalt. Kuni kahtlused osutusidki tõeks: tema töökoht koondati. Ta jäi elus esimest korda üle.

Kuigi tema töö seisnes põhiosas koristamises ja triikimises, polnud tema näol tegu lihtsa pürstioperaatoriga. Tema «objekt» asus ühes suures uhkes majas, ta oli pesuehtne Pealik. Tema päevad olid kõik eriilmelised. Ikka tuli ette, et oli vaja ruttu-ruttu varahommikuil või öötundidel midagi asjatada: kasvõi putru keeta või kohver tühjaks teha, et uuele pakkimisrallile teed teha. Kes siis tööle tuleb? Muidugi mitte ametnik, vaid tema. Ja ta ei nurisenud kunagi. Vastupidi, tal oli imepärane omadus alati siis, kui hakati abi otsides ringi vaatama, õigel ajal kohal olla. «Kas ma teen kohvi?» kõlas köögiukselt mõni minut pärast külalise saabumist. «Kas ma pesen koera käpad,» kostis vaikne küsimus, kui pealik peniga peauksest sisse tormas, telefon kõrva ääres ja hääl ärev – ilmne märk, et koerajalutamise aeg oli ootamatu kõnega otsa saanud ja nüüd pidi taas kuhugi tormama.

Kui pealik kuskil esines, istus ta alati võimalusel teleri ees ja tundis siirast rõõmu, kui ikka ja taas aduda sai, et tema pealiku särk oli kõige kaunimalt tärgeldatud ja püksid teravamalt viiki triigitud. See oli imetlusväärne ametiau tunnetus ja rõõm. Lausa nii nakatav, et pealiku lapski tahtis temalt tärgeldamist ja triikimist õppida. Kui kõigil paistis kole kiire olevat, tegi ta hea meelega köögis süüa. Rahvuselt venelannana valdas ta suurepäraselt slaavi köögi lemmikroogi: tema käe alt tuli kindlasti kõige parem vinegrett siin maanurgas ning kord kvartalis täitus pealiku sügavkülm võrratute kolme liha ja küüslauguga täidetud käsitööpelmeenidega. Need olid pealiku lapse lemmikud ja talle meeldis teada, et pisikesel on alati midagi lihtsat suupärast kapist võtta.

Pealik oli ju päris tihti sootuks kodust ära. Kui ta jälle lennus oli, võttis ta aega pealiku tööruume korrastada. Ta oli raudkindel ja lojaalne, aus ja delikaatne – nii ei tekkinud kellelgi kunagi muret, kui ta sinna tähtsasse tuppa koristama läks. Lisaks oli looja õnnistanud teda rohenäppudega: pealiku toalilled polnud kunagi varem nii rammusad ega lopsakad olnud.

Kui kristalselt aus olla, siis oli ta oma tööelu jooksul isegi mitme pealiku eest hoolitsenud. Nende veidrustega alati hiilgavalt toime tulnud ja nii koerte kui ka kassidega südamesõbraks saanud. Lastest rääkimata. Just temal oli alati aega soe tee või sinepiga jalavann valmis teha, kui mõnel kurk või pea valutama kippus. Ta lihtsalt märkas, kui mõni inimlik mure majja sigines.

Aga nüüd oli vaja teda ennast märgata. Inimene jäi üle ja tema asemele palgati firma. Või hoopis robot? Ei, ta ei heida kellelegi midagi ette. Aga ta teab, et tabletid ei aita selle tunde vastu, kui kogu su maailm korraga kokku kukub ja sa ei leia jõudu, et uuesti alustada. Ta on küll töötukassas arvel ja tuleb igal hommikul kodust välja, et pikk hoogne jalutuskäik teha, ent ...

Jõulud on kingituste ja heategevuse aeg. Tihti on aga tuhat korda olulisem, kui kampaania korras annetada (see on ka tähtis!), lihtsalt ligimest märgata. Eriti selliseid, kes on alati hakkama saanud – neile võib elurattalt kukkumine iseäranis ränk olla. Seisata viivuks ja kuula ta ära. Teda aitaks pimedusest valgusesse tore töö. Kui tundsid, et tema on su meeskonnast puudu, kirjuta palun aadressil evelini@mac.com.

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

Loe ka neid lugusid