Jaga:     
Inimesed

Liina Tennosaar tegi endale 40. sünnipäevaks kingituse: mul olid kotid silmade all, lasin need ära lõigata

Vananemine siiski mõnevõrra pelutab.«Herta Elviste, mu hea sõbranna, oli väga vana. Sain nii hästi aru, kui ta ütles: «Liinakene, sa ei kujuta ette, kui õudne see on, kui peast oled 25aastane, aga kere ei tööta, ei tule järele.»»

«Kuule, sinna on aega,» ütleb Egon leebel häälel endale kohvi tehes kõrvalt. Liina tõdeb, et sinna on muidugi aega ja ega ta ette kardagi. «Naisnäitlejatel, minu vanuses, on ka rollide auk. Ega üle 50aastastele eriti magusaid rolle ole. Selles mõttes imestan, et mul on jumala palju tööd.» Liina meenutab, kuidas tema õpetaja Aarne üllatas teda ühe looga, mida naine üldse ei mäletanud. Üksküla andis Liina kursusele ülesande mängida end vanaduspõlves. Liina ei kandnud prille ega koperdanud kepiga nagu teised, vaid kujutas omale pähe laia äärega kübara ja sõrmede vahele efektse suitsupitsi. «Üksküla ütles, et mõtles juba siis: sellest tüdrukust saabki selline vanadaam. Loodan ise ka.»

Lõigata laseks ta end küll. «Olen seda ka teinud,» ütleb näitlejanna. «Nägu on töövahend – tegin endale 40. sünnipäevaks kingituse. Mul olid kotid silmade all, lasin need ära lõigata. Need tulevad tasapisi tagasi, kortsud on ju nagunii, ja nüüd pole enam mõtet midagi muuta. Ainus võimalus on end paksuks süüa, siis läheb nägu ka siledamaks,» naerab Liina. «Egon ikka ütleb mulle vahel: «Issand, sa oled nii ilus!» No mis sa veel tahad!»

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

Loe ka neid lugusid