2
fotot
Jaga:     
Naisteleht

Liis Lemsalule ei ole stress, depressioon ja läbipõlemine võõrad

Kui keegi on kirjutanud isikliku pühenduse kolmesajale äsja ­ilmunud plaadile, ei tasu vist küsida: kuidas käsi käib? Seepärast me ­Liisilt seda ka ei päri. Tema muude igapäevaste tegemis­te-toimetuste kohta aga küll.

Sa oled alati hästi positiivne, särav ja värske. Vähemalt pealtnäha. Kas tänapäeva katk ehk stress, depressioon ja läbipõlemine on sinu jaoks võõrad?

Kindlasti mitte. Jah, läbipõlemiseni pole ma õnneks veel jõudnud. Siis, kui ma vahepeal aga päris pikalt väga palju tööd olen teinud, olen küll stressis olnud. Väsitab ka see, et olen kogu aeg ju muusiku rollis. Olengi nagu tööpostil. Mul pole sellist mugavust, et lasen ennast välja minnes täiesti vabaks. Tunnen, nagu oleks 24 tundi tööl – keegi alati jälgib mind.

Ütlesid enne, et Eesti artistid peavad äraelamiseks olema sellised laia profiiliga meelelahutajad. Sinagi oled osa võtnud peaaegu kõigist suurematest teleprojektidest, tuuritad kolleegidega, lööd kaasa õhtujuhina ... Kas sa vahel mõnele ettepanekule «ei» ka ütled?

Ütlen päris palju ära. Kõik pakkumised päris minuni ei jõuagi, mu mänedžer selekteerib juba tobedamad pakkumised välja. Aga neid ikka tuleb. Praegu meenub, et ükskord oli talle helistanud üks väga-väga väike laps, kes tahtis mind ühele oma lasteüritusele tellida. Oli olnud väga asjalik ja uurinud kõiki tingimusi. Lõpuks oli tehing hinna tõttu kahjuks katki jäänud. (Naerab.)

Kas sulle meenub mõni eriti armas pakkumine?

Käisin projekti «Minu unistuste päev» raames ühe haige lapse sünnipäeval. Tema suur soov oli saada just mind enda sünnipäevale. Pidin seal olema ühe tunni, aga lõpuks olin mitu tundi. Ma ei laulnud, vaid läksin lihtsalt sünnipäevale nagu külaline. Mängisin lastega, tegime säratätoveeringuid ... See oli hästi siiras õhtu ja jäi mulle väga-väga eredalt meelde.

Tegelikult tahtsin jutuga jõuda veel ühe sinu töö juurde, mille vilju näeme kinoekraanil juba järgmisel aastal.

Ah jaa, tõesti! Mind kutsuti kaasa lööma lastefilmi nimega «Eia jõulud Tondikakul». Kui mulle helistati ja mind proovima kutsuti, ütlesin küll esialgu: oi-oi, filmiroll ... Ma ei tea, kas mina ikka olen see kõige õigem valik. Kas poleks parem kasutada päris näitlejaid? Siis aga hakkasin mõtlema, et miks mitte casting’ule minna. Proovida ju tasub! Tegin endale selgeks, et pole üldse probleemi, kui ma sellesse rolli tegelikult ei sobi, mul on nii palju teisi asjugi teha.

Sobisin. Mängin üsna kandvas rollis. Olen selline väga enda­sarnane noor naine, hobifotograaf, kes on omal alal läbi löönud. Võtted algavad juba jaanuaris! Ootan väga, kuidas see kõik välja hakkab ­nägema, teised näitlejad on ju ­täielik tipp: Mirtel Pohla, Juhan Ulfsak, Priit Võigemast, Piusid ... Põnev!

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse