2
fotot
Jaga:     
Naisteleht

Evelin Ilves: „Miks küll on vaja nii palju ilusaid noori puid surmata, et need mõneks nädalaks tänavatele kössitama jätta?“

Kui mul ühel päeval enam maakodu polnud, kadus päris pikaks ajaks ka isu jõulude ajal kuusk tuppa tuua. Linnas tundus see kuidagi võõristav. Kuuse toomine on lapsest saadik minu jaoks omaette rituaal olnud, mis tähistab aasta kõige pühalikuma ja pidulikuma aja algust. Mõni päev enne jõululaupäeva mindi metsa puud valima. Kui peremees suundub oma metsa jõulupuu järele, võtab ta kuuse ikka maha sealt, kuhu see pikemas perspektiivis ei sobi või kus puid üldse liiga palju ja lähestikku koos kasvab, nii et suurtena ei jaguks neile piisavalt ruumi. Ühesõnaga – peaaegu kunagi ei jahitud igast küljest kõige kaunimat puud, et see enne täiskasvanuks saamist maha raiuda. Otse vastupidi, just imeilusad nn soolopuud jäeti kasvama, et need saaksid palju aastaid silma rõõmustada.

Eelmisel aastal tekkis igatsus ehtsa jõululõhna järele. See on segu piparkoogivürtsidest, ahjuvorstidest, millestki õhus hõljuvast magusast ja koos küünlaleegiga ka kuuseokastest. Ent kui märkasin veoautosid üksteise järel linna ostukeskuste juurde sõitvat, kastid kiledesse keeratud kuuski kuhjaga täis, hakkasin kahtlema. Autodest kallutati kuused asfaldile hunnikusse nagu puuhalud, kust usinad jõulutöölised neid müügiks aia äärde sättisid. Millegi tõttu meenutasid autod pigem tapamajja suunduvaid veise- ja seaveokeid, kust õhkus vaid üks südant­lõhestav sõnum: koju tagasi!

Silmanähtavalt õnnetud

Siis aga sattusin oma raamatut «Linnu lood» tutvustades ühte suurde ostukeskusesse Kohtla-Järvel. Kuna ma polnud mitte kunagi ­Maximasse sisse astunud, otsustasin tookord seda millegi tõttu teha. Suur oli minu imestus, kui leidsin sealt terve kuusemetsa, kõik puud kenasti pottides ja hoopis rõõmsamad kui nood asfaldile pillatud suguvennad. Just seetõttu, et kuused suures toidupoes nii imelikult mõjusid, otsustasin ühe neist päästa ja endale koju tuua. Mulle meeldis mõte puu hiljem maha istutada ja nii talle justkui teine elu anda. Kuigi keegi tark tõttas mind kohe valgustama, et ega potikuused tegelikult kasvama lähe, neil olla kõik juured puha ära kärbitud ja potti pannakse kuused lihtsalt selleks, et need kauem värsked püsiksid ehk pikendamaks nende agooniat ... Trotsides neid tarkusi, tõstsin kuuse pärast jõule rõdule, kust ta varakevadel Siimu sünnitallu sõitis ja ilusasti kasvama läks. Tal oli kohe nii hea meel, et suve teises pooles kasvatas ta endale veel teisegi satsi värskeid võrseid. Olin tõesti õnnelik.

Seda valusamalt tabas mind sel aastal vanalinnas ringi jalutades meeletus koguses kauneid elusaid puukesi täis tikitud tänavapilt. Viru tänava alguses on need lausa õhku tõstetud ja postide külge seotud, teistel tänavatel kössitavad majade najal ja igaüks võib nende peale kasvõi jalga tõsta ... Kas mäletad ajalooõpiku keskaja peatükist pilte meie oma vanalinna häbipostidest või sootuks karistuseks vardasse aetud inimestest? Täpselt seda see pilt meenutas. Nood kuused on küll kaunilt ehitud, ent silmanähtavalt õnnetud. Miks küll on vaja nii palju ilusaid noori puid surmata, et need mõneks nädalaks tänavatele kössitama jätta? Eestist on ju pärit maailma vaat et kõige šikimate jõulukaunistuste loojad – Shishi poistelt saaks terve linnatäie kunstmaterjalist ja korduvkasutatavat ilu, mis ühtegi elu ei hävitaks. Kui surm, siis olgu see ka kuusel väärikas, armsamad ümber.