Jaga:     
Naisteleht

Epp Petrone lahkab kalliskivide maailma: elu on igal hetkel valikute tagajärg

Mulle ütles ammu üks tark mees: «Elu on igal hetkel valikute tagajärg. Peamine on oma valikuid teadvustada ja nendega rahul olla.» See mõte jäi minusse kinni ja üritasin hakata elu läbi selle vaatama. Olin sageli tundnud, et mina ei vali, et «minuga juhtub alati midagi», nagu ütles mu lapsepõlve lemmikraamat. «Aeg on suureks kasvada,» mõtlesin ma. Üritasin valida. Näiteks püüdsin teadliku valiku tagajärjena oma kirjastuse osalust maha müüa. Üritasin maale kolida ja kitsi kasvatama hakata. Ei kukkunud aga sugugi välja nii, nagu valida üritasin, ikka tulid elu uued leheküljed ootamatult ja hoopis teisiti, kui oleks osanud ette kujutada.

Mina ei valinud kive. Siiani ei saa ma hästi aru, kuidas see kivilaviin mind valis. Suundusin ju Indiasse lõpetama raamatut (mis on siiani lõpetamata), läksin ühel pärastlõunal jalutama (kuigi plaanisin päev otsa kirjutada) ja astusin sisse ühte Tiibeti poodi, kus oli nii hea olla. Mu elu muutus tunni jooksul. Kitseunistus lendas pilvedesse ja hoolikalt kogutud maale-kolimise-puurkaevu-ehitamise-raha sai endale uue suuna. Ostaks natuke kive ... Õpiks natuke kive ...

«Mu elu muutus tunni jooksul.»

Ma ei kahetse seda teed, oh ei. Olen vahel lihtsalt imestanud, kuidas mõni elumuutus võib tulla pealtnäha ilma vihjeteta. Samas muutus elu mu ümber küll. Olen pidanud palju õppima ja pingutama, aga see olen ju ikka mina, ka pärast seda elukeerist, spiraaliga samas kohas. Ikka pole mul kodus telerit (või, heake küll, see on, aga juhet mitte). Ikka pole mul värvilisi komme, selle asemel on keset köögilauda vaagen värviliste kividega, mida võib näppida jutujätkuks ja midagi-head-tahaks-iha rahuldamiseks. Võiks öelda, et kasvatan oma kuueaastast tütart suuresti «kividieedil». Kui valid ühe, ei vali teist – mäletad veel neid targa mehe sõnu? Kui valid kividega mängimise, ei vali sa sel hetkel näiteks telefonimängu.

Kunagi lugesin uuringust, et üks asi, mis inimese õnnelikuks teeb, on kontroll olukorra üle. Teadmine, et ta elu otsuste kese on tema sees. Teistest uuringutest tuli aga välja, et õnnelikud olid just need inimesed, kes olid usklikud ja elasid teadmisega, et suurte otsuste kese on nendest väljaspool. See tundus mulle vastukäiv. Kus see kese siis ikkagi olema peaks, et õnne saavutada? Sees või väljas?

Kivide maailm on andnud mulle omal moel võtme selle vastuolu lahendamiseks. Sees ja väljas on ju seesama. Jumalik kese on korraga minu sees ja minust väljas – peale kivide aitavad seda meelde tuletada ka näiteks mets ja kirik. Neil äratundmishetkedel saan aru: küsimus sellest, kes tegi valiku, pole oluline. Peaasi on valikuga rahul olla ja seda teenida.

Tegelikult tahtsin rääkida sellest, miks ma tol pärastlõunal Indias jalutama läksin. Las see lugu jääb siis järgmiseks korraks.

Loe ka neid lugusid