Naisteleht

Epp Petrone lahkab kalliskivide maailma | On üks kivi, mis aitab ego vähendada 

Epp Petrone, 2. veebruar 2018, 06:30
 
Kas teile öeldakse sageli «tema ise»? Epp on ise siin. Millal sa ise siia tuled? Mind häirib see «ise», aga kuulen seda peaaegu iga päev. Oma kivipoes, kirjastuses. Jah, olen olnud nende kohtade tekitaja, aga ... Minus on aegamisi settinud arusaam, et igasugune «ise» on vaja enda seest lahti lasta ja universumisse lõhustada.

2015. aasta sügisel käisin külas Toomasel, heal sõbral ja vanal nõial, kes on praeguseks siitilmast lahkunud. Toomas jutustas, kuidas ta ei saanud omal ajal mitme aasta jooksul enda õpetaja Feliksi käest «koode kätte», et inimesi needustest vabastada. «Iga kord Feliks mõõtis, et mu egoprotsent on ikka üle kümne, vara veel. Tema õpetuseks sai valmis olla vaid inimene, kes seda oma ego jaoks kasutama ei hakka ...»

«Huvitav oleks teada, mis on minu egoprotsent?» tekkis mul seepeale küsimus. Toomas kärutas oma ratastooli pendli järele. Minu meelest oli ta hääles üllatust: «Ainult kolmteist!»

Selleks hetkeks olid mul lennupiletid Indiasse juba ostetud. «Kas järgmisel kuul Indias mu ego väheneb?» pärisin edasi. Pendel kiikus kiirelt ja vastas Toomase eest. Jah. Väga, jah.

Järgmisel päeval juuksuris võtsin kätte ühe ajakirja, lõin suvaliselt lahti ja lugesin: «On üks kivi, mis aitab ego vähendada. See on labradoriit.»

Järsku tuli mulle midagi meelde, nagu eelmisest elust. Mind ju kunagi tõmbas selle tumeda, kummaliselt veikleva kivi poole. Olin sel ajal 24, lõunamaade turgudel ehteid müümas. Kord küsis üks tarkade silmadega mees minult: «Tüdruk, mis su enda lemmik­kivi on?» «Labradoriit,» vastasin. «Ah soo, see on vana maagide kivi. Oleks arvanud, et sinusugune tips piilub roosa kvartsi poole!» Olin uhke. Minu lemmik on võlukivi! Ma armastasin tegelikult kõiki oma ehteid ja kive, elasin nendega koos, vedasin neid seljakotiga magamiskohast turule ...

See aeg sai järsult läbi. Tulid muud ajad, muud lood. Nüüd aga jõudis spiraalikeeruna tagasi teadmine, et labradoriit on mulle kuidagi oluline.

Lasin juuksed ära lõigata, läksin kotti pakkima ja siis Indiasse raamatut lõpetama. Lootsin saada valmis ammuse triloogia «Kas süda on ümmargune?» kolmanda osa. Selle tegevus toimub Indias. Mu plaan oli istuda päevad otsa aašramis ja kirjutada.

Seda ma tegin, aga tagumik jäi kangeks ja kuklas kummitas mõte. Ma polnud aastaid kandnud mitte ühtegi ehet (see on üks teine lugu, miks) ja tundsin, et nüüd on aeg käes. See tunne oli seotud sportliku hasardiga minna tagasi Toomasele külla ja saada tema pendlilt vastuseks vähemasti kaksteist, kui mitte lausa kümme! Niimoodi läksingi jalutama, otsusega astuda üle pika aja sisse ühte ehtepoodi.

Oma labradoriitsõrmuse ma sain (ka palju teisi ehteid, kive ja õpitunde). Raamat on siiani pooleli. Egoprotsenti ma uuesti ei mõõtnudki, mu vana sõber Toomas jäi haigeks ja lahkus.

Mu sõrmusel on ka nimi. Sellest räägin teile loo ehk järgmisel korral.

 

PÄEVATOIMETAJA

+372 666 2126
merle.luik@naisteleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 22 33
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee