Jaga:     
Naisteleht

Epp Petrone lahkab kalliskivide maailma | Kas meie, naised, peaksime kõik tahtma mehele saada?

Ükspäev tuli kivipoodi üks vanem proua, kes asus oma välismaale õppima minevale lapselapsele kingitust valima.

Kõndisin naisega poes ringi ja mõtlesin kaasa. Mida kinkida pesast lendajale? Kas sobiks traditsiooniline meresõitjate kivi akvamariin või hoopis rändajate kaitsja kuukivi või …

Roosa kvartsini jõudes tekkis meil mõlemal blokk. «Armastuse ligitõmbaja?» teadis see vanaema meie kivimaailma ühe superstaari reputatsiooni. «Ei sobi ... Ei taha, et lapsuke välismaal mehele läheks!»

Mul hakkas roosast kvartsist hetkeks nii kahju, justkui ohet oli õhus kuulda. Vanaema lahkus poest veikleva kollase­kirju kaunitariga: see oli tiigrisilm, mis sai endale au hakata lapselapsel kaugel maal silma peal hoidma.

Minagi lahkusin poest ja heitsin pilgu oma käele. Kandsin randme küljes ebamäärase värviga keerutraadist käevõrude pundart, mille roosa kvarts oli ammu muutunud hallikasvalkjaks-beežikasoranžiks. Need käevõrud seiklesid minuga üle-eelmisel suvel ka laatadel, alles hiljem sain teada, et päike pleegitab neid.

Niisugune olen ma ise ka, mõtlesin. Mina ei ole roosa. Ma olen elult võtta saanud, olen vettinud ja pleekinud ning põnevalt ebamääraseks muutunud.

Aga armastust armastan minagi. Tõsi, mitte nii lihtsat ja roosat kui kakskümmend aastat tagasi. Nüüd tundub kõik segane ja beež mulle huvitavam kui roosa.

Kodu juures nägin naabrimeest, oli reede õhtu, ta istus trepil ja tegi suitsu, õlu näpus. «Epp, sina oled nii krns ...» Ta tõmbas hinge, mõtles tähtede n, r ja v järjekorra läbi, ning jätkas, keel kontrolli all: «... konservatiivne! Niimoodi sa ei saagi enam mehele!»

«Aga ma ei tahagi mehele saada!» viskasin vastu.
Sinna ta vastusõna kokku seadma jäigi. Ka Indias kiskusid kivikaupmehed sama teemat ja vastasin sama otseselt. Nad pööritasid selle peale silmi.

Kas meie, naised, peaksime kõik tahtma mehele saada?
Mina igatahes ei saa öelda ei «ei» ega «jaa». Ma soovin armastada ja olla armastatud, aga ma ei taha uut roosat romanssi, mis oleks nii kõikehõlmav, et ennast sinna sisse kaotaksin. Kui aga mõtlen «roosa romanss», kuulen justkui uuesti ohet. Kas see on selle värvi diskrimineerimine?

Roosa kvarts oma sõnumiga tundub igatahes olevat suurem saladus, kui selle särast esimesel hetkel välja paistab. Huvitav, et juba kolmeaastased lapsed valivad kivihunnikust just roosa kvartsi. Mina olen aga kusagil liiga-roosa-on-nõme-faasis, nii nagu paljud keskealised naised. Läheb veel aega, kuni jõuame tagasi ­kolmeaastase lapse tarkuseni ja leiame vastuse sellele kõige peamisele: kas armastust on üldse vaja ligi tõmmata või on see ehk meie sees kogu aeg olemas?