Naisteleht

Evelin Ilves: meie lühikese Brüsseli-elu perioodil käisin alati pühapäeval tütrega mõnes muuseumis 

Kolumn, 21. veebruar 2018, 07:56
 Kalev Lilleorg
Väike tüdruk kilkab üle toa: «Emme, vaata – see on kõige ilusam kleit, minu lemmik!» Too tuba on tegelikult suur ja avar muuseumiruum, mis kleitidest tulvil. Kõigist neist kümnetest, võib-olla isegi sadadest värvikirevatest ja uhketest iludustest on ta välja valinud ühe, kirkaima.

Piidlen teda eemalt ja muhelen rõõmsalt, sest too väljavalitu on minu kleit. Arné Niit meisterdas selle üleni tibukollase plisseeritud seelikuosa ja kauni pärltikandiga vööga kostüümi mulle vahetult enne meie riigivisiiti Islandile. Teda inspireerisid tollal Muhu rahvariided ja nii ta neid mõnuga stiliseeriski.

Samal teemal

Tulemus sai tõesti ilus. Nii kaunis, et muuseumi peavarahoidja selle mu isiklikust riidekapist teiste hulgast välja valis ja koos vabariigi aastapäevadeks loodud peokleitidega näitusele pani. Jah, arvasid ära – too tore tuba, kus väike tüdruk eestimaiseid rahvusmustreid imetles, on üks paljudest Eesti Rahva Muuseumi (ERM) uhiuutest näitusesaalidest, kuhu lõpuks ka mina uudistama jõudsin.

Euroopas on päris tavaline vabal pärastlõunal või nädalavahetusel sõprade, pere või lastega muuseume külastada. Meie lühikese Brüsseli-elu perioodil käisin alati pühapäeval tütrega mõnes muuseumis ja pärast seda pargis jalutamas ning kohvikus jäätist söömas.

Ka arvukatel New Yorgi reisidel olen alati mõnd muuseumi külastanud, oma lemmikut – moodsa kunsti muuseumi MoMa aga kindlalt iga kord. Seal on ikka mõni ootamatult äge näitus ning super põneva ja hea köögiga restoran, kus võid tundide kaupa istuda, toitu nautida, raamatut lugeda või arvutis tööd teha. Alati kohtab seal kedagi, kes mõnd vahvat elamust ka võhivõõraga jagada tahab – nii on suurlinna anonüümsusel toredalt positiivne noot juures.

Eestis pole ma seni väga märganud, et inimesed muuseumides oma vaba aega veedaksid. Ilmselt selle pärast, et ega peale Kumu olegi suuremaid kohti külastada olnud.

Mäletan hästi, milline poleemika saatis sellegi hoone ehitust. Tegelikult uskumatu, kui palju lugupeetud kodanikke pidas nüüdisaegse kunstimuuseumi rajamist puhtakujuliseks maksumaksja raha raiskamiseks. Nagu nüüd ka ERMi. Viimase puhul oli kõige imelikum, et Tartu tundus paljudele kohutavalt kaugel asuvat – keegi nüüd selle pärast küll sinna maailma teise otsa sõitma ei hakkavat. Ent võta näpust! ERM on esimese aastaga ületanud ka kõige julgemad külastatavuse prognoosid ja huvi ei näi raugevat. Meiegi võtsime tütrega lihtsalt ühel pühapäeval ette rongireisi Tartusse ainult ERMi pärast. Tasus käia ja vaadata!

Toda punase vaiba näitust, kus minugi kleidid väljas, oli sel päeval kella 15ks külastanud juba üle 300 inimese ja tuba oli jätkuvalt rahvast täis. Tore proua, kes külalisi tervitas, tuli mulle avasüli vastu ning hüüdis juba kaugelt, et tal on tekkinud nii palju küsimusi, mida inimesed on esitanud, aga tema pole osanud vastata. Et kas ma saan tema jaoks tunnikese võtta ja kõik ära rääkida. Nii me siis jalutasime seal kleidist kleidini ja sain kõik saamis- ning sünnilood uuesti meelde tuletada. Kadri ikka imestas, et nii kummaline on koduse riidekapi sisu näitusel näha – kõik näeb kuidagi teistsugune ja natuke puutumatu välja. Minul oli lihtsalt hea meel kogeda, kui paljusid kunstnikke ja üldse naisi on meie rahvusmustrid innustanud ja et see nii pikalt on kestnud: näitus kaardistas ju lausa kolme perioodi meie ajaloost, kus rahvusmustrid ja -värvid moekunstis laineharjale tõusnud.

Uues ERMis olles ma enam ei imestanud, miks EV 100 külalisi just siin võõrustatakse. Kus siis veel? ERM on ju meie kõigi lugude, muu hulgas meie riigi sünniloo kodu. Palju õnne meile kõigile ja ilusat sünnipäeva, Eesti Vabariik!

PÄEVATOIMETAJA

+372 666 2126
merle.luik@naisteleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 22 33
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee