2
fotot
Jaga:     
Naisteleht

Merle Luik: "Isegi imestan, et meist mõlemast tublid eestlased said."

Pean ausalt tunnistama, et ei teadnud lapsepõlves sellest esimese Eesti ajast suurt midagi. Ei olnud meil kodus katuselaudade vahel sinimustvalget lippu peidus, ei käidud salaja ­Kuperjanovi haual ega nutetud Eesti krooni taga. Olime selline tavaline ... kuidas öelda, Nõukogude perekond.

Minu abikaasa peres olnud aga kõik vastupidi. Mees räägib pidevalt, kuidas ta lapsepõlves muud ei kuulnudki kui oma vanaema jutte Laidonerist. Mehe isa olevat poisikesena koguni Pätsu endaga kohtunud. Ja no muidugi tähistati neil jõule ja peeti au sees sinimustvalget, ka Eesti kroonid ootasid raamatu vahel oma aega ...

Vaat sellised erinevad pered ja taustsüsteemid. Isegi imestan, et meist mõlemast tublid eestlased said (see oli nüüd naljaga pooleks öeldud).

Meie enda kodu ja pere on eestimeelsuselt ilmselt selline ... Harju keskmine. Oleme teinud lastes eestimeelsuse kasvatamiseks kõike parasjagu: päris pastelde ja rahvariietega pole me kodus ringi käinud, aga näiteks rahvatantsutrenni panime küll kõik kolm last täiesti teadlikult – ikka selleks, et neil oleks võimalus kogeda tantsupidude võimsust ja seda suurt ühtekuuluvustunnet. Titest saati sai neid veetud vabariigi aastapäeva lipuheiskamisele Toompeale, samuti on 24. veebruari pidulik lõunasöök meie peres kindel komme. Aga umbes täpselt sellega meie eestimeelsuse kasvatamine ka piirneb.

Seda lahedam on vahel leida oma lapsi täiesti ootamatutes situatsioonides eestlust väljendamas.

Ükskord näiteks avastasin oma pesamuna üht daami joonistamas – eriti kaua nägi ta vaeva proua tukaga soengu kallal ja oli väga häiritud, et ma kohe ei taibanud, et valmimas on suurejooneline portree presidendist endast. Teinekord aga pidin pool õhtut kuulama, kuidas mu teismeline tütar vannitoas täiest südamest (ja kõrist) duši all Eesti hümni lõõritas. Ikka otsast lõpuni ja natukese aja pärast algusest peale. Ja suuremat kiluleivasõpra kui minu poeg pole ma samuti oma elus kohanud.

Tegelikult on see kõik hirmus tore. Kuniks lastel on Eesti meeles – kasvõi mõne sümboli kaudu või igapäevaste askelduste juures –, paneme riigina tublilt veel sada aastat edasi.

Palju õnne meile kõigile!

Loe ka neid lugusid