Jaga:     
Naisteleht

Vilja Toomast: «Minus tärkas vana armastus.»

Nädalavahetuseti heidame pilgu Naistelehe kullafondi ja meenutame täispikkuses ja tasuta lugemiseks lähiaastate menukamaid persoonilugusid.

27. september 2017

Eesti poliitikas läbi aastate kesksel kohal olnud Vilja Toomasti katse avalikkuse eest varjus olla ja ainult oma esimesele armastusele, psühholoogiale keskenduda on eksabikaasa Edgari kohtuprotsessi ning valimistega selleks korraks luhtunud.

See polnud Naistelehel esimene kord Viljalt (55) küsida, miks ta avalikkuse silme alt taandub ja psühholoogiale keskendub. «See pole avalik teema ja eeldab privaatsust,» oli varem olnud tema vastupalve. Nüüd aga kostub uudistes üle päeva, kui palju on Vilja seotud oma eksabikaasa, Keskerakonna karismaatilise eksliidri Edgar Savisaare rahaprobleemidega. Naine on ka mõistnud, et tema avaliku rolliga saab veel palju kodukandis ära teha, sestap kandideerib ta Reformiera­konna ridades Nõmmel.

Kui Naisteleht tema koduaeda jõuab, on justkui mingi trikiga aedlinna idüll vaat et liiga täiuslik. Puudelt langevad esimesed värvilised lehed. Vilja teise abikaasa ja suure armastuse, ooperilaulja Taimo tütar nopib viimaseid marju. Perenaine vaatab mõtlikult aknast välja. Sügisene loodus tuletab meelde, et kõik siin ilmas ongi selline – kaduv.

Vilja palub mõista, et ta ei taha minevikule keskenduda. Tema ainus soov on vaadata tulevikku ja olla õnnelik praegu. Ta on küll kursis Edgar Savisaare kohtulugude ja väljaütlemistega, kus mees kurdab, et Vilja sai lahutusega raha, tema kohtuasja. Naine ohkab ja ütleb, et ega mõni inimene muutu kunagi. «Ma tean, kes ta oli varem, ega ta nüüdki teistsugune ole. Pigem on tema arusaamised ja mõttemaailm süvenenud. Mina olen käega löönud. Mõelgu, mis ta tahab, see on tema arusaamine asjadest. Ma ei soovi sellega lihtsalt enam tegeleda. Kui me oleksime vara jaganud kohtu kaudu, oleks ta pidanud rohkem maksma. Aga ma ei puuduta seda teemat. Mulle oli tookord tähtis oma eluga edasi minna ja hingerahu saada. Ei hakka ka praegu enam temaga vaidlema. Milleks? Eks ta ise ole oma elu keeruliseks elanud, midagi pole teha,» räägib Vilja.

Naine tunnistab, et ka tema elus on olnud aegu, kus ta on psüühiliselt olnud nii nõrk ja katki, et on pidanud võtma tablette. Nüüd, elukogenuna, ta teab ja oskab väärtustada kõike seda, mis annab talle elus tugevuse minna edasi, olgu olukord milline tahes. «Üksi ei tohi jääda. Ei tohi ka klammerduda sellesse, mis sul on või oli, elus tuleb alati edasi minna,» õpetab psühholoog.

Vilja räägib, et tal olid väga rasked ajad: tal polnud jõudu midagi muuta ja pidi mõnda aega n-ö augus olema. Aitas teadmine, et kõik möödub. «Tegin ainult oma igapäevast tööd ja kõik. Aga mul säilis alati terve mõistus ja teadmine, et elul on palju pakkuda. Ei saa jääda paigale ega millegi külge klammerduda. Nii on ka praeguses eluetapis. Kui mul üks töö lõppes, hakkasin kohe otsima, mida edasi teha.»

Naine on õppinud ülikoolis psühholoogiat ja töötanud pärast kooli lõpetamist kolm aastat haiglas. Kui asendusliikme aeg riigikogus otsa sai, otsustas Vilja juurte juurde naasta. Ta saatis laiali oma CVsid ja sattuski nii Põhja-Eesti Regionaalhaigla palliatiivravi keskusesse psühholoogiks. «Tunnistan ausalt, et alguses olid kahtlused, kas saan hakkama, kui kiiresti mu oskused ja teadmised taastuvad … Kas kollektiiv võtab mu vastu? Kuidas suhtuvad patsiendid? Samas tundsin, et hea on – nagu kohtaks vana armastust,» räägib Vilja, kes on nüüdseks väga raskelt haigete inimeste hingehoidmisega tegelenud pool aastat. «Eks ma olengi jõudnud sellisesse eluetappi, et kõike, mida teen, teen ikka sellepärast, et mulle meeldib – armastuse ja kirega. Karjääri ja raha pärast ma enam oma valikuid ei tee.»

Vilja käest on päris palju küsitud, kas poliitikaga on kõik. «Minu vastus on ei. Olen poliitikas olnud üle 25 aasta. Üks osa minust jääb vist elu lõpuni poliitikuks. Mulle lihtsalt lähevad teatud asjad ühiskonnas korda ja püüan oma võimaluste ning oskuste piires nende probleemide lahendamisel kaasa aidata. Praegu kõnetavad mind ennekõike sotsiaalsed probleemid ja eakad inimesed.»

Psühholoog tunneb, et ta süda kuulub patsientidele. «Kandideerin aga ka sügisestel valimistel Nõmmel Tallinna linnavolikogusse, sest mul on sisemine veendumus, et oskan nõmmelasi esindada. Kogen iga päev, kuidas sotsiaalhoolekanne ja tervishoid praktikas toimib, ning näen, mida oleks vaja selles valdkonnas muuta.»

Väga valus, ent vajalik töö

Haiglas kulub suur osa Vilja päevatööst vähidiagnoosi saanud patsientide ja nende lähedaste psühholoogilisele nõustamisele. Ta töötab käsikäes raviarstiga. Tavaliselt ongi raviarst see, kes tunnetab, et patsient võiks hingeabi vajada. Raske haiguse diagnoosi saamine on šokk. Esmalt on eitamine, hiljem toimub arusaamine, siis saabuvad tunded. Kuidas keegi reageerib, on individuaalne.

«Alguses ei osanud ma end kaitsta,» meenutab ta. «Nüüd olen õppinud, kuidas ise terveks jääda, kuid puudutab ikkagi. Abikaasa sai esialgu palju mu pingeid endale, tema oli esimene kuulaja. Rääkisin oma patsientidest, anonüümselt muidugi. Kahju on ja valus on nendest mõelda. Inimesed, kellel diagnoositakse vähk, satuvad väga tugevate emotsioonide meelevalda. Vähiravimeetodid on keerulised, paljude kõrvalmõjudega, ja osale inimestele raskesti talutavad. Kõiki ei saa kahjuks enam terveks ravida. Mõnikord ravi ei toimi. Saab vaid sümptomeid ravida ja kannatusi leevendada.»

Palliatiivravikeskuses töötab 21 inimest: valuraviarstid, onkoloog, valuõde, õed-nõustajad, hingehoidjad, psühholoogid, sotsiaaltöötajad, kogemusnõustajad, koordinaator. «Nad on kõik suure südame ja empaatiavõimega soojad inimesed. Meie keskuse juhataja dr Pille Sillaste on suutnud luua eri vanuses spetsialistidest ühtehoidva ja koos töötava meeskonna,» sõnab Vilja. «Enamasti jagame meeskonnas oma läbielamisi, küsime nõu ja aitame üksteisel haigete muresid lahendada. Saan alati oma kolleegile öelda: oli raske vestlus. Tean, et ta kuulab ja mõistab mind. Võin alati kolleegilt tema patsiendi kohta küsida, näiteks: «Kuidas sinu ­Imbikesel läheb?» Lugusid on vaja rääkida, inimesed jäävad hinge. Eriti siis, kui oma tööd teha kirega – emotsioonid on tugevad ja tunded suured.»

Nägu, mis käib öösiti külas

Vilja ohkab ja jätkab: «Siiani on valusalt meeles üks noor vähihaige naine mu tööaja alguspäevadest. Vestlesime temaga iga päev, ka sel neljapäeval, mil teda viimati nägin. Naljatlesime tavaliste asjade üle. Esmaspäeval ei leidnud ma teda palatist ja hakkasin otsima. Teda polnud enam meie seas. See oli raske. Öösiti ärgates mõtlesin ikka tema peale. Raske oli ette kujutada, mida tunneb tema perekond.»

Naine mõtiskleb, et meie kultuuris ei õpetata, kuidas surmaga toime tulla. «Tegelikult on ju nii, et hetkest, mil sünnime, peame teadma, et ühel hetkel meie maine teekond lõpeb. Meil kõigil tuleb ära minna ja me ei tea, millal see juhtub. Me pole selleks valmis.»

Ta tunnistab, et tegu ongi paratamatusega. «Me ju ei tea täpselt, miks üks inimene haigestub vähki, teine mitte. Paraku ei sõltu see ka eluviisidest.» Psühholoogile aga meeldib, et praeguse meditsiini taseme juures saame väga paljusid inimesi aidata. Veel kümmekond aastat tagasi polnud see võimalik. «Meditsiiniteadus areneb päris kiirete sammudega. Saame vähemalt suure hulga inimeste elupäevi pikendada, isegi kui me neid päris terveks ei suuda ravida.»

Kuidas anda lootust nii-öelda lootusetutele haigetele? «Vestleme sellest, milline on olnud tema elu, mis on selles olnud ilusat, mis on valu teinud ja mida ta veel elult ootab. Püüame selle inimese viimased elupäevad teha, nii palju kui suudame, paremaks ja elamisväärseks. Elame kuni surmani,» sõnab Vilja mõtlikult. «Muidugi õpetame ka konkreetseid harjutusi: kuidas ärevusest ja hirmust jagu saada, kuidas oma mõtteid ümber suunata, kuidas teha lihtsaid hingamisharjutusi, kui on väga rusuv olla jne. Alati on lootust. Juhtub ka imesid, kuigi vähem, kui me seda sooviksime.»

Su nägu on ju tuttav?

Kuidas aga suhtuvad patsiendid sellesse, et palatisse astub endine tipp-poliitik? Vilja möönab, et teda tuntakse sageli ära. «Mõnikord on inimesed üllatunud. Kui olen tund aega patsiendiga vestelnud ja lõpuks oma nimekaardi annan, öeldakse vahel, et kogu aeg mõtlesid: nii tuttav nägu. Samas pole ma tajunud, et patsiendid pole nõus minuga rääkima ega ennast avama, kuna teavad, kes ma olen.»

Vilja pidi ka uuesti tööle saamiseks oma kutsetunnistust uuendama. Enne kutseeksami sooritamist tuleb tal töötada 1200 tundi haiglas psühholoogina ja teha mitusada juhendatud praktikatundi. Selle tõttu töötab naine ühe päeva nädalas psühhiaatriakliinikus esmaste psühhooside osakonnas, kus on ametis ka tema juhendaja.

«Taotlen kliinilise psühholoogi ametikutset, selleks on vaja sooritada kutseeksam,» lausub Vilja. «Võib ju mõelda nii, et kui korra oled ujuma või rattaga sõitma õppinud, siis seda kunagi ei unusta. Tegelikult tuleb aga kõige kordamine vaid kasuks. Tahan ennast maksimaalselt praeguses elukutses arendada. See on väga paljus ka kinnitus endale, et saan raskete ülesannetega hakkama, samas tahan olla ka haiglale väärikas töötaja ja partner.»

Üksindust on tohutult palju!

Vilja sõnul on ta alles haiglas jahmatusega adunud, kui palju on inimesi, kelle kõrvale pole elus kedagi alles jäänud. «Vanade, haigete ja üksikute inimeste küsimus on tõsisem, kui sellest avalikkuses räägitakse. Meie keskuse vaatevälja satub vaid väike osa üksikuid ja haigeid inimesi, keda keegi iga päev ei aita ega toeta. Leian, et riik ja kohalik omavalitsus saab selles valdkonnas rohkem abi pakkuda, kui seda seni tehtud on.»

Psühholoog usub, et hoolimata nappidest võimalustest saab ka nendega hea tahtmise juures palju ära teha. «Inimlikust suhtumisest on puudus. Tunnen, et selline suhtumine meie keskuse meeskonnas on olemas. Meil pole omavahelist konkurentsi, nagu sageli poliitikas, meil on koostöö ja otsitakse kõiki võimalusi inimeste aitamiseks. Me ei mõtle, et ei saa või ei ole võimalik.»

Hingeabi on aga otseses seoses füüsilise tervisega, teab Vilja. «Arstid ütlevad vahel, et patsiendi füüsilised näitajad lähevad paremaks, aga ta jääb järjest enam voodisse, ei taha tõusta ega liikuda. Siin ongi psühholoogil väga suur roll. Kuidas nõustada patsienti nii, et too usuks ka ise, et tema füüsiline seisund paraneb? Kui inimene saab ise endaga toimetada, liikuda, paraneb ka tema meeleolu ja ta tunneb ennast märksa tervemana. See on väga oluline.»

Siinkohal on tal aga rääkida üks ilmekas lugu oma praktikast. «Minuga võttis kontakti üks vähihaige naine, kes oli vastuvõtule tulles hästi õnnetu, nuttis ja ütles, et ta pole mitu kuud kodust väljas käinud. Lihtsalt ei taha, ei julge, ei saa. Ta ei tulnud ka arsti määratud järelkontrolli. Seetõttu puudus tal ravikindlustus ja ta ei saanud ka töötuabiraha. Arutasime koos, mida teha, millest alustada. Kui helistasin talle mõni kuu hiljem, oli ta rahul ja ütles, et hakkas uuesti elama. Vahel ongi vaja vaid abikäsi ulatada.»

Loe ka neid lugusid