Blogid

HELENI BEEBIBLOGI | Mina - kõige lapsevõõram inimene, keda tean - ja rase? (123)

Helen Kõpp, 17. märts 2018, 12:00
Helen KõppFoto: Stanislav Moshkov
Olen kõige lapsevõõram inimene, keda ma tean. Kindlasti olen ma tahtnud kunagi kauges tulevikus lapsi saada, aga üldiselt hoidsin neist kaugele eemale, sest nad karjuvad. Teadsin vaid, et rasedad on pidevalt närvis, sünnitamine on valus ning laste kasvatamine üldse väga raske ja kulukas.

Mu kaaslane seevastu oli alati tahtnud lapsi saada. Minu jaoks tundus see lastevärk ikkagi liiga intensiivne olevat. Ma arvasin, et läheb veel kõvasti aega, et end mentaalselt üldse ette valmistada selleks, et kunagi minu seest laps välja tuleb. Proovisin välistada plaani peagi rasestuda. Pealegi kartsin ma sünnitamist nagu tuld!

Samal teemal

Olin rasestumisvastast vahendit kasutades hoolas ning harva vahekorras – need olid piisavalt mõjuvad vahendid rasedusest hoidumiseks! Pealegi ma teadsin, et mul on rasestumine üldse raskendatud, kuna mul on diagnoositud viljastumist vähendav haigus endometrioos. Selle tõttu oli mu menstruatsioonitsükkel ka ääretult pikk ning käis nagu jumal juhatas. Ma ei teadnud kunagi, millal on ovulatsioon või millal päevad üldse algavad. Seega ei kartnud ma ka, et järsku rasedaks jään. Muidugi korrutas sisetunne mulle kogu aeg, et tuleks laps teha, aga ega ma ju ometi seda ei kuulanud. Siiski – oma saatuse vastu ei saa! Lühidalt kokku võttes - ühel ilusal saatuslikul päeval, millele eelnes muidugi ka rida muid sündmusi, viis universum meid vahekorda ning jättis kaitsevahendi maha. Aga me arvasime, et olime kaitstud vahekorras!

Hommikul pärast juhtumit võtsin välja pendli ja plaanisin minna ostma SOS-tabletti. „Pendel, kas ma peaks SOS-tableti ostma?“ küsisin ma. Pendel vastas, et mitte. Ega ma ei raatsinudki eriti selle peale 16 eurot raisata. Lisaks ei tahtnud ma oma hormoone mõjutada, kuna pidin järgmise menstruatsiooni ajal veretesti andma. „Pendel, kas ma olen rase?“ küsisin. Pendel vastas, et olen küll. „Haha, ma arvan, et nii ruttu pärast vahekorda ei saa ma rase olla,“ ütlesin kaaslasele. Nüüd, tagantjärele mõeldes oli viljastumine juba arvatavasti toimunud, seega poleks SOS-tabletil olnud ka mingit mõju - SOS-pill hoiab ära vaid viljastumise, aga aborti see ei soorita. Läksin autoga sõitma ning raadios hakati rääkima munarakkudest ja spermidest. Naljakas juhus! Unustasin selle üksiku vahekorra peagi ära. Tõenäosus tervel naisel ühe tsükli jooksul rasestuda on nagunii vaid 24%. Ju on minul see tõenäosus veelgi madalam – nii ma arvasin.

Kuid päevad ei tahtnud nagu hakata. Muid sümptomeid suurt polnudki – lihtsalt iiveldus oli suurem, aga see oli ärevusega täiesti tavaline. Kõhukrambid olid ka, aga need olid ka minu jaoks tavalised. Valulikud rinnad on eriti tavalised. Siiski otsustasin ühel päeval rasedustesti teha. „Tulemus ilmub testi tulemuse väljale täpselt 5 minuti pärast,“ lugesin ma rasedustesti infolehelt. Nii kui olin selle lause ära lugenud, nägin kohe testil kaht triipu. Nagu näha, juhtuski see üksik kord ovulatsioonipäevale – selline tunne nagu jumal oleks juhatanud meid mööda seda teed.

„Mina ei julge sünnitada!“ hüüdsin ma esimeses šokis ärevalt lapse isale, kes testi tegemise ajal minu kõrval oli ning testi punnis silmadega vaatas. Polnud kahtlustki – ma pole nii tumedat triipu testil veel näinud! Õigupoolest polnud ma kunagi oma rasedustestil kaht triipu näinud. Rase, mis rase! Lapse isa oli pärast enda kogumist äärmiselt õnnelik. Kavatsesime koos hakkama saada.

Läksin arsti juurde kontrolli ning nähes seda ilusat arengubioloogilist objekti enda sees, millel süda rõõmsalt lööb, oleks mul pisar silma tulnud! Milline ime. Ja süda lõi seal nii tugevasti! Mulle küll ei pruugi lapsed eriti meeldida, aga see oli tõsiselt armas vaatepilt! Mis siis, et olin seda koolis lugematu arv kordi näinud. Ma polnud kunagi näinud seda enda sees.

Kahjuks veeretas elu ette nii suured takistused, et lapse isast läksin pärast väga pikka kaalutlemist ja raske valiku langetamist lahku. Saabus aeg, kui olin täiesti ahastuses – mida ma teen? Kuidas ma üksikema olen? Kust ma lapse asjad saan? Kas see on üldse õige valik? Miks ma rasedaks niimoodi rasedaks jäin? Mida see universum küll mõtleb endast? Mu peas oli tohutult rusuvaid mõtteid ning kõige rohkem painas mind see, et oma olukorda arvestades oleks üldse väga loll tegu olnud rasedaks jääda. Aga see kõik oli juba juhtunud. Tagantjärele oleks saanud rasedust ainult katkestada, kuid seda ma eriti teha ei tahtnud.

Üks sõbranna ennustas mulle ja ütles: „Usu mind, see laps on jumala kingitus! See on praegu väga oluline.“ Mina hädaldasin: „Mul pole ju üldse raha, kuidas ja kus ma last niiviisi kasvatan?“ Sõbranna aga rahustas: „Usu mind. Küll universum sulle kõik toob. Lihtsalt usalda.“ Ma ei suutnud oma olukorras küll midagi usaldada ja hakkasin otsima märke, et eneses selgusele jõuda ja saada kinnitust, et see on õige otsus. Esimene ja kõige ilmselgem märk oli see, et üks mu sõbranna oli rase – üsna sama rase, kui mina. Teine märk oli seotud kooliga. Pidin kohtuma oma magistritöö juhendajaga – minu lõputöö teemaks pidi alguses olema endometrioos, kuid minu üllatuseks ütles juhendaja, et selle asemel tuleb mu lõputöö hoopis põhimõtteliselt rasedatest naistest. Ma ei uskunud endiselt, et see on mõni märk. Mu olukord tundus mulle endale ikka tapvalt halb.

Mul polnud elus nii raske olnud – olin täiesti üksi ja rase, majanduslikult haledas seisus. Sisetunne muidugi ütles, et lapse saamine on õige, aga ma ei suutnud uskuda. Ma ei teadnud ju beebidest mitte midagi! Ma teadsin, kuidas ta kõhus areneb. Jah, see oli kõik väga selge, aga kuidas teda kasvatada? Ja vankrid, voodid ja riided? Mida beebi üldse kannab? Palju ta magab? Palju raha kulub? Ma polnud mitte elu seeski mähkmete hindu vaadanud. Täiesti tume maa minu jaoks.

Endiselt olin ma vaene tudeng ning kuskilt abi loota ei osanud. Kartsin, et inimesed peavad mind nõdrameelseks, sest ma ei tee aborti. Kuid meenutades seda tuksuvat südant enda sees ning teades, kui väike on minu viljastumise tõenäosus ja seda, et endometrioosi ravibki just nimelt rasedus, polnudki olukord nii hull.

Mida enam aega mööda läks, seda rohkem hakkasin ma raseduse mõttega harjuma. Kui inimesed lapseootusest kuulsid, olid nad minu üllatuseks hoopis ääretult rõõmsad! Samamoodi toetas mu perekond mind väga. Kõik mu sõbrannad ütlesid, et see on parim asi, mis juhtuda saab. Tundsin sisimas, et laps on väga tugev ja hea tervisega, rasedus ei katke iseenesest ning ajapikku sain aru, et olen teinud õige valiku. Lisaks muutus mu aju päris palju – lapsed hakkasid tunduma päris armsad ja lapsepõlves loetud raamatud nende kasvatamise kohta meenusid ka eriti kähku. Muidugi kõik muu kipub ununema. Ka sünnitamine hakkas järjest enam tunduma üldse mitte nii karm – sünnitamise tulemus on ju maailma parim.

Mu teele ilmusid järsku ise beebiriided, vanker ja kõik muu vajalik. Ning oma suureks üllatuseks on mu ümber järsku neli sõbrannat rasedad! Uskuge mind – rasedus ei ole lühike ning selle ajal jõuab meeletult palju juhtuda. Ma olen muutunud lapsevõõra suhtumisega inimesest tulevase ema rolli ootavaks inimeseks! Oleks ma vaid osanud algusperioodil end lohutada. Tõepoolest – elu oskas mind kõige vajalikuga, nii mentaalselt kui ka materiaalselt, varustada. Pealegi sündis laps armastusest.

Nüüd olen ma jõudnud juba kolmandasse trimestrisse! Muide, varem ei saanud ma ööd ega mütsi aru ei trimestritest ega rasedusnädalatest. Nüüd on kõik selgemast selgem. Ma olen selle lühikese, kuid samas piisavalt pika aja jooksul saanud valmistuda uue elu saabumiseks. Praegu usaldan ma oma keha rohkem kui kunagi varem. See oskab ju minu sees inimest kasvatada! Märkasin enda puhul väga suuri muutusi. Mu sees oleks nagu mingi ürgne naine tärganud – ta ütles, mida süüa, mida juua, millest eemale hoida ja kõike muud tarka veel. Iga päevaga imestasin ma aina enam oma keha tarkuse üle. Kuidas ta oskab? Olen seda kõike koolis lõpmatuseni õppinud, kuid kõike ise kogeda on hoopis midagi muud. Olen sadu kordi piltidelt embrüot näinud, kuid näha lapse südant enda sees tuksumas on uskumatu. Kuidas mu keha oskas? Mu keha läks järjest paremaks, ilusamaks, tugevamaks – ennast kiitmast ma ei väsi, eksole!

123 KOMMENTAARI

h
huvitav 31. märts 2018, 13:36
lastesvõõras inimene sab lapse aga kuidas ta oskas last teha
b
Bukowski 20. märts 2018, 17:16
“The problem with the world is that the intelligent people are full of doubts, while the stupid ones are full of confidence.”
Loe kõiki (123)

TOIMETAJA

+372 5295 983
merle.luik@naisteleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 22 33
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee