2
fotot
Jaga:     
Naisteleht

Merle Luik last ähvardavast sõnumist: vanemad, palun vaadake, mis toimub teie laste telefonides ja sotsiaalmeedias

«Hüppa katuselt alla või ma tapan su pere!!!»

Ei rohkem ega vähem. Sõna-sõnalt selline SMS tuli laupäeva hilisõhtul tundmatult numbrilt mu teismelise lapse telefonile. Juba magama läinud laps nägi sõnumit, ehmus hingepõhjani ja jooksis meie tuppa seda näitama. Rahustasime ta maha, aga magama ta enam ei jäänud, tuli põles toas kogu öö. Kartis.

Mina aga poleks mina, kui sellise asja sinnapaika jätaksin. Mitte et ma arvaks, et keegi mind nüüd tõesti tapma tuleks, ilmselgelt tegi mõni laps enda arvates natuke pulli, aga seekord ületas nali igasugused piirid. Käivitusin heleda leegiga.

Tegime abikaasaga kohe pühapäeva hommikul politseile avalduse, teatasime kooli ja teavitasime e-kooli kaudu ka oma lapse klassikaaslaste vanemaid. Kuna meie laps suhtleb peamiselt klassikaaslastega, oletasime algul, et sõnum tuli mõnelt klassikaaslaselt. Meile tohutult positiivse üllatusena reageeris koolidirektor kirjale minutitega, helistas tagasi ja rääkis, kuidas sellistes olukordades toimida. Ka politseist võeti ühendust. Mõlemalt poolt saime head nõu ja kinnituse, et sellistesse «naljadesse» suhtutakse täie tõsidusega. 24 tundi hiljem oli välja selgitatud, kellele telefoninumber kuulub. Asjaga tegeleb edasi noorsoopolitsei.

Ühest küljest sai lugu nagu lahenduse, teisalt kripeldab see kõik minus edasi. Millisest kodust tulevad lapsed, kes selliseid sõnumeid saadavad? Kui katki peab laps olema, et nii haigelt mõelda?

Vanemad, palun jälgige, millega teie lapsed tegelevad. Vaadake, mis toimub teie laste telefonides ja sotsiaalmeedias ... Facebookis, Instagramis ja Snapchatis. Kallid vanavanemad, jälgige oma lapselapsi – te oskate kindlasti oma elutarkuse pealt märgata muutusi või ohumärke. Ja kui midagi märkate, ärge jätke midagi saatuse hooleks. Tegelge, suhelge, reageerige.

Meil on oma lapsega usalduslik suhe, ta näitas sõnumit, rääkis, me toetasime teda.

Mida aga teeb laps, kes kardab ja kellel pole õlga, millele toetuda? Ma ei julge sellele isegi mõelda ...