2
fotot
Jaga:     
Naisteleht

Leelo Tungal meenutab enda ema Siberisse viimist: „Igatsus ja hingevalu olid väga suured.“

VANA KULD

Värske Naistelehe kaaneloo peategelaseks on „Seltsimees laps“ peaosatäitja Helena Maria Reisner, kes teeb oma teledebüüdi Leelo Tungla autobiograafiliste teoste („Seltsimees laps“, „Samet ja saepuru“, „Naisekäe puudutus“) põhjal vändatud filmis. Lugu räägib tüdrukust, kelle koolijuhist ema 1950ndatel Siberisse küüditatakse.

Kirjanik Leelo Tungal oli vaid kolmene, kui tema õpetajast ema Siberisse viidi. «Kui keegi hakkab rääkima sotsialismi võludest, siis ma ei ütle midagi ... Need inimesed oleks nagu teisel maal elanud!“, ütles ta 2013. aastal Naistelehele antud intervjuus.

Autor: Eger Ninn; Toimetanud Merle Luik

Leelo oli oma õpetajatest vanemate Helmese ja Feliksi ainus laps. Tema ema viidi Siberisse vangilaagrisse ajal, mil tüdruk oli alles neljaseks saamas, kuid õnneks oli tüdrukul hea isa. Ta ei olnud küll selline perenaise-tüüpi, nagu kirjanik ise ütleb. Pigem oli isa jahi-, pilli- ja spordimees, ent koos said nad igal juhul ilusti hakkama.

«Nüüd ma vaatan ja tunnen takkajärele selle aja õudust, et kuidas ma hakkama sain. Ma olin väga elav laps ja kurbi meeleolusid oli nii palju, et ilmselt see muutis midagi iseloomus ja suhtumises,» mõtiskleb naine ning lisab, et näiteks sai tol ajal alguse tema maasikaallergia. «Takkajärele on arstid öelnud, et šokist või närvivapustusest võib niisugune asi tekkida küll. Allergia oli väline asi, aga eks igatsus ja hingevalu olid väga suured.»

Ema oli pisike ja kange naine

Leelo mäletab, et ta ema oli küll hästi pisike naine, vaid 1,56 meetrit pikk, ent see-eest väga tugev. «Kui ta Siberist tagasi tuli, siis eks ta tervis oli läbi, ta ei tundnud näiteks lõhna enam. Aga hing oli murdmata,» jutustas Leelo ning lisas, et kui esiti ema ikka rääkis oma üleelamistest, siis hiljem tahtis ta selle pigem maha vaikida ja lihtsalt ära unustada. Leelo ema elas 89aastaseks.

«Ema oli väga kõbus, aga viimase poole aastaga hakkas ta lihtsalt ära vajuma. Arst ütles, et organism on väsinud ja ta praktiliselt kustus tervena,“ meenutas Leelo ja jätkas: „Ka ema enda ema suri täpselt sama vanalt. Aga tema oli siis Novosibirski oblastis, tema viidi ära 84aastaselt. Vanaema oli eluaeg teinud rasket talutööd ja 14 last sünnitanud. Ja siis sattus sellisesse kohta, mille nimegi ta ei osanud hääldada! Ta sai lõpuks infarkti, kui sai teada, et on vaba,» meenutab Leelo oma perekonna ajalugu.

Vanaema põrm jäigi Venemaale ning hiljem teatati, et too surnuaed on üles kaevatud ning enam pole haudagi, kuhu vahel lilligi viia. «Kui keegi hakkab rääkima sotsialismi võludest, siis ma ei ütle midagi ... Need oleks nagu teisel maal elanud! Eks lõpuaeg oli hoopis midagi muud, aga ahistus oli olemas kogu aeg.»

Vahva lugu punapäise vennaga

Kirjanik meenutas samas intervjuus, kuidas ta juba väiksena tahtis endale üht õde või venda ja tüdrukul oli suisa lastekodust välja valitud üks punase peaga poiss, kellele ta tahtis nimeks panna Engels. Aga kuna ema viidi Siberisse, polnud selline asjade käik mõeldavgi. «Isa oskas selle teema väga hästi ära pareerida, et ma skandaali ei korraldanud ... Eriti tore oleks olnud emal tulla vangilaagrist tagasi ja leida, et tal on punase peaga poeg!»

Loe ka neid lugusid