Naisteleht

Naistelehe toimetus meenutab oma armsat kolleegi ja sõpra Signet aastast 2015 pärit intervjuuga.

Signe Lahtein: «Enamikul meist pole millegi üle viriseda.» 

Naisteleht, 3. aprill 2018, 13:59
 Anu Hammer
Kui Signe "Kodutunde" saatejuhiks sai, otsustasime teha temast Naistelehte kaaneloo. Ikkagi oma ja sõber, tuleks ju promoda. Nii me tookord mõtlesime. Signe muidugi naeris selle mõtte peale, aga oli nõus. Kirjutaja valis ta ise välja - hea sõbra ja kolleegi, kunagise Naistelehe tegevtoimetaja Kai Väärtnõu. Selline see lugu tookord sai. Ja just selline Signe oligi. 

«Enamikul meist pole millegi üle viriseda.»

Signe Lahteina nimi ja nägu, head Naistelehe lugejad, pole teile kindlasti võõrad. Aastaid võisite te teda imetleda ja lugeda meie ajakirja kolmandalt leheküljelt. Sealt, kus asub peatoimetaja veerg. Kuna mina istusin kõik need aastad tema vastas tegevtoimetaja toolil, tean, millest räägin, kui teda niimoodi solvata võtan, sest Signe ise on varmalt nõus. «Jah, ma olen täiesti tavaline. Ja hirmus igav.»

No näete siis. Elukogemus ütleb, et talle pole mõtet vastu vaielda. Kinnitagem seda siis faktidega.

«Mul on alati viis kilo üle.»

«Asjad, mida ma osta tahaks, on alati liiga kallid.»

«Mu lapsepõlv oli tore. Ema, isa, õde, vanaema, Põltsmaa. Ei mingeid traumasid.»

«Võhma ja paindlikkust mul ei ole. Ometi üritan alatasa mingit sporti tegema hakata.»

«Loen krimkasid. Kuidas need lõpevad, unustan kohe ära.»

«Lemmikfilm on «Thomas Crowni afäär». Ma olen seda ikka mitukümmend korda vaadanud.»

«Lapsi on mul kaks. Mõlemad pojad. Mees on kah tavaline.»

«Riideid ostan kaltsukast. Ma ei lepi iial sellega, et üks rõivatükk võib maksta kakssada-kolmsada eurot. See on arulage. Ja ükskõik kui palju ma hommikul ka peegli ees seelikutes ei keeruta, lõpuks astun toast välja ikka teksades.»

Hakka või vägisi uskuma, et Signe on tõepoolest keskmine Eesti naine. Iseasi, kas keskmine Eesti naine võtaks julgelt vastu väljakutse hakata juhtima Eesti suurimat heategevussaadet, kus saate kangelaste nukrad elulood, vaesus ja lootusetus vägisi naha vahele poevad. «Kodutunde» eelmised juhid Kirsti Timmer ja Anneli Lahe on ju mõlemad möönnud, et saade nõudis neilt nii palju, et pere pidi kannatama.

Miks te ometi tänulikud ei ole?!

Nukrate lugudega on Signe muidugi harjunud. Aastaid toimetas ta Naistelehes «Meie elu» rubriigi lugusid. Toimetas ja nuttis. Alguses tihkus vaikselt, siis tuli nuuksatus ja teinekord lõppes asi isegi suurema lörinaga. Teised istusid vaikselt, sest teadsid – küllap toimetab Signe taas mõnda raskelt haigest lapsest rääkivat artiklit. Need läksid ja lähevad talle siiamaani nii hinge, et ta ei häbene välja pursata: «F..k! K...t! R...k! Mind ajab tõeliselt närvi, kui meie maal püstitatakse mingi vabaduse kell, mis kellegi elu ei muuda. Samas – selle raha eest saaks kinni maksta ilmselt umbes 50 haige lapse ravi välismaal!»

Nahk on tal paks, aga mitte läbitungimatu.

Aga ütle nüüd ausalt, Signe, kas «Kodutunde» eesmärk on saada pisar välja – ükskõik, kas osalejal või vaatajal?

Ta teab hästi, et saates osalejaid on maapõhja sarjatud, kuna nad ei oskavat olla tänulikud. Neile tehakse uus vannituba, aga nemad vaid nohisevad vastutasuks! «See on jama! Miks arvatakse, et kui inimene lahinal ei nuta, ei oska ta tänulik olla?»

Tema on seda tänulikkust möödunud suve jooksul omajagu tunda saanud. «Eesti inimene on vahel ju pikaldane. Mõnikord tuleb see õige tunne tal alles siis, kui kaamerad on kokku pakitud ja me juba autosse istume. Siis ei taheta kohe üldse kaela ümbert lahti lasta ... Jube mõnus tunne on siis ...»

Aga see kõigile ilmselge tänulikkus polegi naise meelest kõige olulisem. Hoopis tähtsam on see, kuidas saade aitab osalejatel endasse taas uskuma hakata, justkui surnud punktist üle saada. «Ma olen mitme perega pärast meie salvestusi edasi suhelnud. Ja nad täiega ehitasid sel suvel! Aitad neil ühe toa korda teha ja siis nad räägivad silmade põledes, kuidas järgmiseks võtavad nad ette tolle toa või teevad ära tolle asja.»

«Või lapsed ...» jätkab Signe. «Nemad ju elavad oma elu, ei võrdle end kogu aeg teistega nagu täiskasvanud. Nad pole ehk osanud muud enda ümber soovidagi. Aga nüüd nad näevad, et voodis saab olla voodipesu ja seinas tapeet. Äkki see muudab nende jaoks midagi. Iial ei tea, kuidas sa kellegi elu mõjutada võid.»

Siiski möönab Signe, et päris sellist kodu, kus solgipang oleks toanurgas ja lagi kukuks pähe, nad sel suvel ei näinud. «Vaesust, hirmsat vaesust oli küll. Aga vähemalt tekk oli voodis alati sirgu tõmmatud, kui meie tulime.»

Idüll põõsaste, pasteedi ja poegadega

Signe ise elab Jüris (no täiesti keskmine koht!) korteris, mille rõdud on taimedest lookas: tomatid, maasikad, salatimaterjal, ürdid (sekka ka üks prantsuse buldog). Üheks sünnipäevaks sai ta mehelt kastmisvooliku («Parim kingitus üldse!»). Kõik külalised aina imestavad, kuidas nii pisikeselt lapilt nii suure saagi saab. Aiandusega viitsib ta tegeleda tõesti tublisti rohkem kui keskmine eestlane.

Nagu ka kokkamisega, ehkki Signe ise väidab, et sellel on praktiline põhjus – nimelt meeldib talle kangesti süüa. Sõbrad kahtlustavad, et mängus on siiski ka natuke kirge, ning keelduvad tähtpäevadel külla tulemast, kui pasteeti, hummust ja peedisalatit laualt ei leia.

Oma kahte poega on Signe kasvatanud tele- ja ajakirjatöö kõrvalt. Näiteks istunud töölaua taga, lõpetanud telefoniintervjuu Gerli Padariga, pobisenud midagi omaette ja järgmisel hetkel röögatanud telefoni: «Mis mõttes sa jäid marsast maha?! Ei, mina ei tule kuhugi!» Kui tema vanem poeg väike oli, oli tema trennigraafik ning Jüri ja Tallinna vahelise ühistranspordi plaan teistel toimetajatel üsna peas.

Aga poisid on kasvanud toredaks. «Nad on suured iseseisvad lapsed,» ütleb Signe märkimisväärse uhkustundega. Ta möönab, et pole väga mänguline lapsevanem, kes paneks hommikust õhtuni poistega puslesid kokku, roomaks käpukil mööda põrandaid või keeraks endale rula alla. Ta on selline ... keskmine. «Noh, et vahel ütlen, et räägime hiljem, mul pole praegu aega ...» Aga hiljem räägib ta tõesti. Ja tema poisid ripuvad tal vahel hellalt kaelas tänase päevani, mis siis, et võivad varsti mõlemad emale ülalt alla vaadata.

Selline elu on ju nii tore?

«Muidugi on!»

Vahel virised ka?

«Muidugi. Kuigi nii ajakirjas saatuselugusid toimetades kui ka nüüd «Kodutunnet» tehes mõtlen kohati: «Mulle peaks selgest taevast telliskivi pähe kukkuma, kui ma üldse viriseda julgeks!» Ma elan tuhandete eestimaalastega võrreldes ikka vati sees. Aga ikka on vahel ilm vastik. Ja siis need viis kilo. Ja kõik maksab palju. Ja kui sul on sirged juuksed, tahaks ju ikka lokke ja nii.»

Aga sa ikka lepid sellega?

«Aeg-ajalt ei lepi ka. Ma olen ikka palju tegelenud sellega, et nii, nüüd ja kohe tuleb midagi drastilist ette võtta. Minna dieedile või ... Joo vett, ära joo vett. Söö goji-marju, sest siis tuleb energia. Sõin siis keset üht talve, tükk aega sõin. Ootasin. Ei tulnud. Kõiksugu esoteerikat ja positiivse mõtlemise tehnikaid olen proovinud.»

Keskmine eestlane, jah?

«Mis ma siis räägin!»

Aga mis sulle kõige rohkem rõõmu teeb?

«Ma kohe mõtlesin, et sa seda küsid. Ja ma mõtlesin tükk aega. Mulle teeb kõige rohkem rõõmu see, kui ma tean, et mul seisab ees mitu päeva, kui ma kodust kuhugi minema ei pea.»

Raske on jätta siia lõppu kirjutamata: kodutunne, noh!

Samal teemal

9. aprill 2018, 21:34
Signe Lahtein "Kodutunde" viimases saatuslikus episoodis: "Vaadake, kui toreda taevatrepi leidsin ma siit Põlvamaalt!”
9. aprill 2018, 13:42
Tänane „Kodutunne“ on pühendatud varalahkunud Signe Lahteinile
7. aprill 2018, 21:00
Signe Lahteini kuldsed sõnad: me tegeleme liiga palju võrdlemise ja võistlemisega - rühime muudkui, silmaklapid peas
6. aprill 2018, 11:41
GALERII | Signe Lahtein saadeti viimsele teekonnale

PÄEVATOIMETAJA

+372 666 2126
merle.luik@naisteleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 22 33
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee