Naisteleht

Grete Lõbu meenutab ärevat hetke: see armas-kallis-tuntud Eesti näitleja teatas seitse minutit enne eetrit, et ei tule 

Ene Veiksaar, 8. aprill 2018, 20:35
Foto: Daisy Lappard
Nädalavahetuseti heidame pilgu Naistelehe kullafondi ja meenutame lähiaastate paeluvamaid persoonilugusid. Täna meenutame möödunud aasta novembri kaanestaari Grete Lõbu.

15.11.2017 | Grete Lõbu meenutab kriitilist olukorda "Ringvaates": see armas-kallis-tuntud Eesti näitleja teatas seitse minutit enne eetrit, et ei tule

Samal teemal

Otse-eetrini on jäänud napid kümme minutit. Solarise kitsaste oludega ­harjunud saatejuhid peavad veel õppima uusi positsioone saate ­alustamiseks, et «oleks huvitavam», nagu ütleb režissöör. Õhk vast valminud suures «Ringvaate» stuudios on täis elektrit, mida maandab täiesti rahulik Grete Lõbu. Ja muidugi Marko Reikop.

Grete (39) ongi rahulik. Ta ei arva üldse, et tal midagi huvitavat rääkida oleks. Vale! Väga kiiresti keemispunkti jõudva televärgi köögipool on täis põnevust. Inimesed, kes igal õhtul ekraani kaudu meie elutuppa jalutavad, on paratamatult tabamatu ime olekuga. Kuidas nad suudavad, aastast aastasse? Särada ja siis minna koju oma argihalluse keskele ning hakata uuesti järgmisel hommikul pihta.

Sinust pole kuigi palju kirjutatud ...

Ega ma ülemäära palju taha rääkida ka, motivatsioon on ülitilluke. Igasugune edevus saab eetris küllaga rahuldatud.

Kuidas sa telesse sattusid?

Olin Tallinna Ülikooli kolmanda kursuse tudeng, õppisin psühholoogiat ja mul oli soov tööle minna. Teleteema on mind kogu aeg paelunud, Tallinna Ülikool ja telemaja on üsna lähestikku. Mõtlesin: äkki on siin majas mingit tööd, aga siia oli kuidagi vaja n-ö sisse saada. Ema tundis üht arhiivis töötavat prouat, kes ütles, et las laps siis kirjutab, mida ta siin teha tahab. Nii kirjutasingi, et tahaks teha näiteks personalitööd, kuna õppisin just personalipsühholoogiat.

Saatejuhtimise peale sa ei mõelnud?

Ei-ei, tahtsin õppimise kõrvalt lihtsalt mingit tööd teha. Tema andis minu kirja edasi Tiina Kangrole, kes oli tol ajal haridustoimetuse juht. Mind võeti appi taustainfot koguma. Ega ma päris täpselt teadnud, mida tegema pean. Kasutasin võimalust ja jõlkusin mööda maja, vaatasin, kuidas köögipool välja näeb. Mulle lihtsalt meeldis siin. Siis saabusid segased ajad ja Tiina Kangrost sai telejuht ning minust tema endise haridustoimetuse vastutav sekretär. Hoidsin pabereid korras ja tellisin pastakaid. Esimene saade, mille toimetaja olin, oli «Rusikas». See tuli välja! Kohe järgnes Margus Saare saate «Tunnel» toimetamine ja nii ta läks.

Millal tuli esimene otse-eeter? Mäletad seda tunnet?

Oo, jaa, mäletan! Kõige õudsem hetk oli, kui kõlas «Vaikust!», mille järel on eetrini kolm minutit aega. Kui sa enne ei pabista, siis sel hetkel lööb küll pulsi lakke ja põlve värisema! Minu esimene saade oli siiski pooletunnine argipäevaõhtune tervisesaade «Käi jala», mis oli lindisaade. Tegin seda pool aastat. Pärast seda pakkus Reet Oja, et võiksin teha pühapäevahommikust otsesaadet. See oli saade, mida enne mind olid teinud need kõige-kõigemad saatejuhid!

Milline su tööpäev praegu välja näeb?

Minu päev algab üsna vara. Ärkan poole seitsme paiku, kuigi ma pole üldse hommikuinimene, aga lapsed on vaja kooli saata. Nii jõuan mõnikord telemajja juba kell kaheksa. Siis hakkan vaikselt saadet ette valmistama, lugema ajalehti, teemasid välja mõtlema, meilidele vastama. Toimetuses algab tööpäev kell kümme. See, et mina vahel siia nii vara satun, on mu enda probleem. (Naerab.) Isegi kui õhtul nelja ajal tekib vahel tahtmine kompsud kokku pakkida ja põhku pugeda, ei tohi hetkekski unustada, et kõige tähtsam moment on minu jaoks kell seitse, mil pean olema päeva parimas vormis! Pärast saadet me enam muljetama ega lobisema ei jää – viie minutiga grimm maha, kohe autosse ja koju. Kõigil meil on kodused, kellele tahame öelda «Tere õhtust!» mitte ainult ekraani kaudu. Lastele kindlasti meeldiks, kui õhtul ema sooja toiduga ees ootaks, aga eks ma püüan nädalavahetuste ja suvedega seda kuidagi kompenseerida.

Kuidas teil tööjaotus on? Kui palju valmistab ette toimetaja, kui palju saatejuhid ise?

Oma intervjuud valmistavad saatejuhid ette ise, aga teemasid valime ja otsime saatesse kõik koos. ­Teemade spekter on lai ja kõikides maailmaasjades ei jõua ­spetsialist olla. Arutame ikka toimetajatega taustu
läbi.

Sul tuleb teleaastaid kokku juba ligi 20. Kas tunned vahel tüdimust?

Ei! Mõningane väsimus ehk harva on, aga arvan, et see oleks nii igal pool – ole sa õpetaja, poemüüja või kes tahes. Mulle ikka päriselt, õudselt meeldib see töö, mida teen. Kui võimalik, ei vahetaks ma seda praegu mitte millegi muu vastu.

Kelleks sa lapsena saada tahtsid?

Telediktoriks või õpetajaks. Ma pole selliseid kindlaid sihte maast madalast seadnud, pigem olnud juhuste meelevallas.

Sa oled Tallinna tüdruk. Kas sul tuleb lapsepõlvest mõni lahe seik meelde?

Olen selline unistaja ja omaette olija olnud kogu aeg. Hoovis mul küll paar sõpra oli. Kui nad välja tulid, sai nendega mängida, kui mitte, polnud ka midagi häda. Mul olid ka kujuteldavad sõbrad, kellega mängisin kooli. Istusin kirjutuslaua taga, akna taga oli mu klass, õpetasin ja seletasin ning pidasin klassipäevikut. (Naerab.) Mul pole kunagi iseendaga igav olnud, ka lapsena mitte.

Kujutan ette, et olid kirjandivõistlustel ja taidlus­konkurssidel esirinnas.

Ei, olin täiesti keskpärane, tõsi küll, korralik. Võib-olla peaksid mul need sihid elus praegugi selgemad olema. Aga ma lihtsalt kulgen edasi ja nii ongi.

Foto: Daisy Lappard

Mida su vanemad on sulle kaasa andnud?

Ema on mulle andnud hästi palju vabadust. Olin pigem mõistlik laps, kes käis reeglite järgi ja kartis eksida ega otsinud pahandusi. Mind pandi päris titena kooli, viieaastaselt, ja arvan, et alles põhikooli viimases osas hakkasin päriselt taipama, et hinnete saamiseks tuleb teha neid ja teisi asju.

Mida sa oma lastele, Sofia Margaretile ja Anna Magdaleenale ütleksid, kui nad ühel päeval teatavad, et tahavad samuti teletöötajaks saada?

Saagu, kelleks tahavad! Mitte et mul ükskõik oleks, aga see, kui nad üleüldse suudavad elus välja valida selle, mida kirglikult ja pühendunult teha, on juba väärtus. Väiksem muretseb kogu maailma ja inimeste pärast ning võtab kõike tohutult hinge, aga suurem on peale vaadates kange kivi, tugeva kestaga, kellel pehme sisu. Nad on hästi erinevad!

Ütlesid, et kompenseerid oma hilist töölt tulekut nädalavahetustel. Mida te siis teete?

Ma ei arvagi, et alati peab midagi väga erilist tegema. Lihtsalt teadmine, et sa oled kusagil siinsamas olemas – lasen ka selliseid päevi oma ellu. Vahel käime teatris ja suvel katsume mõne pikema reisi ette võtta. Kolmekesi üheskoos olemine on hoopis teine olemine kui see, et seal on veel punt inimesi juures. Nad on mul maailma parimad reisikaaslased. Lendame kuhugi kohale, rendime auto ja sõidame palju ringi - keerame sisse, eksime totaalselt ära. Anna, mu noorem tütar, just meenutas, et mäletad, emme, kui me Kreekas olime, siis ühel päeval ei söönud me mitte midagi muud kui saia ja jäätist. Oli elu! Aga sattusime ühes külakeses päris ehtsa leivateo peale, kus kreeka mammid, üleni mustas ja haokubud ahju kõrval, leiba küpsetasid ... Lõhna peale läksime, saime hästi suure neljakandilise saia ja autoga ringi sõites me seda vaheldumisi jäätistega sõimegi.

Kas oled hea kokkaja?

Noh, pigem nagu olude sunnil. Hakkama saan ja ma ei ütleks, et mulle ei meeldi, aga ilmselt on teisi asju, mis veel meeldivad, lihtsalt rohkem. (Naerab.)

Nagu näiteks?

Lugeda. Aias oma paari lillepotiga tuuseldada. Telekat vaadates kududa või heegeldada. Võin lihtsalt istuda diivanil ja mitte midagi teha, kasvõi lihtsalt olla ja mõelda.

Olen kuulnud, et oled tantsu ja muusikaga sina peal, teinud nii rahva- kui ka peotantsu. Kas tegeled nendega siiani?

Praeguses eluetapis pole ma kahjuks millegagi intensiivselt sina peal. Aga võimalusel loodusesse minna küll väga meeldib. Seda juhtub kindasti igal nädalal. Sporti, millega regulaarselt tegeleks, praegu ei ole. Talviti olen tavaliselt käinud ujumas, aga pole sellega veel algust teinud. Mulle meeldib teha pikki jalutuskäike. Oleme läbi käinud kõik RMK metsarajad ja rabad, kus saab ringiga samasse punkti tagasi, kuhu auto jätsid.

Nimi on sul lõbus ja ka sa ise oled lõbus ning rõõmsa olekuga. Ei kujuta ette, et sa kunagi vihastaksid ...

Vihastan ikka! Näiteks viimati vihastasin kõvasti kolm päeva tagasi. Nüüd hakkan juba üle saama. (Naerab.) Räägin sulle kohe, miks. Olime just kolinud uude stuudiosse, kus kõik on üsna teistmoodi. Mõtled, kas need nupud kõik töötavad ja kus sa oled, valgust veel sätitakse ja nii edasi ... Ühesõnaga pidime esimest päeva siit eetrisse minema. Olukord oli niigi kohutavalt ärev ja siis, seitse minutit enne eetrit, kui hakkasime stuudiosse minema, teatab administraator, et see armas-kallis-tuntud Eesti näitleja just ütles, et ta ei tule, ta lihtsalt ei tule! Intervjuu oli pikalt ette kokku lepitud ja läbi räägitud, kusjuures mitte nii, et ma õudselt veensin «palun tule», ta ise ka tahtis tulla. Olime vahva videoklipi kokku monteerinud ja palusin veel saateaega selleks intervjuuks juurde, sest seal oleks olnud nii palju ägedaid asju, millest rääkida ... Ja siis on meil stuudios fotograafid, kes kõik on tulnud pildistama meie uut saadet ja külalisi. Tundsin, kuidas see pinge pähe tõusis, soovisin, et mul oleks vähemalt kümme minutit, et ma oma hingamise taastaks. Aga seda polnud. Sa ei tea niigi, mis uues stuudios saama hakkab, ja siis oled veel vihane, et kõrvus kohiseb ning solvunud sinna otsa – nii rasket hetke enda emotsioonidega kiirkorras toimetulekuks pole mul «Ringvaates» viie aasta jooksul mitte kunagi olnud! Nüüd tean, mida tähendab, kui sul sõna otseses mõttes läheb silme ees mustaks, ilmselt vererõhk tõmbaski korraks täiesti lakke. Mis me siis tegime? Pikendasime teisi intervjuusid.

Nojah, nagu profid teevad. Aga mis tüüpi inimesed sulle meeldivad?

Mulle meeldib, kui inimene su vastas on «päris» ega esita loosunglikke lauseid. Kui need on n-ö päris inimesed, kes üritavad sinu küsimustega kaasa mõelda ja saad aru, et lähme koos seda teed, vaat siis on hea!

On sul mõni nõrkus ka?

Olen paras põdeja, mis on paremini varjatud võõraste ja vähem varjatud lähedaste eest. Kui keegi ütleb mulle halvasti, ei võta ma seda niimoodi hinge, et see mind hullult rööpast välja viib, et ma enam eluga hakkama ei saa. Saan küll, kuid see jääb mulle sisse tiksuma. Kui sind sopaga loobitakse, on ikka nii, et kui pihta saad, lükkad sopa maha, saad ka käe puhtaks, aga ikka natuke määrib – vaat see tunne jääb kriipima. Just ükspäev naersin, et huvitav, kui läheb veel kümme aastat, kas ma elan siis täiesti üksinda metsa sees. (Naerab.) No vaata, oled iga päev inimeste sees ja ees, pidevalt teistest ümbritsetud – kõik teavad kõike, aga seda rohkem hindan hetke, kui mu privaatsfääris teisi inimesi ei ole ... Ma ei kipu välja minema, et veel rohkem suhelda või tohutult sõpradega aega veeta. Mul on väga kitsas lähedaste sõprade ring. Vahel mõtlen, et võib-olla peaks sõpradele rohkem tähelepanu pöörama, aga nemad «panevad samamoodi hullu», nii et las olla. (Naerab.)

Palju sind tähelepanu häirib? Näiteks lähed poodi ja inimestel on n-ö silmad korvis, et näha, mida ostad.

Oi, selle vastu on mul lahendus! Mul on iseteeninduskassa kaart, nii et laon kõik asjad kotti, siis piiksutan läbi, maksan ära ja lähen joonelt poest välja, ei suhtle ühegi inimesega ja saab tehtud! Ega niisama lihtsalt ligi tulda, seda juhtub väga harva. Vaadatakse ilmselt küll. Aga see ei häiri mind, tõesti mitte.

Teete eetris kummalisi asju, eksperimenteerite ka enda peal. Just heitsid mingi leiutise alla ja jäid eetris peaaegu magama. Kas meenub mõni eriline episood, millega oled pidanud saates tegelema, mida muidu ei teeks?

See tekilugu oli tõesti naljakas. Teadsin, et mul on need mikrofonikarbid selja peal, grimm näos ja eriti erksavärviline huulepulk sel päeval ... Tegelikult teadsin ette, et mul tulebki uni peale, kui raske tekk peale panna. Aga olen katsetamiseks alati valmis! Ma olin ikka täiesti unepiiril, Reikop teleris n-ö taustaks rääkimas, aga ainus asi, mis mind sügavast unest päästis, oli kujutelm, kuidas ma sealt teki alt välja ronin ja käega üle näo selle roosa huulepulga otse-eetris laiali hõõrun või norskama hakkan, see häbitunne hoidis mind tagasi. (Lõkerdab naerda.)

Aga päriselus? Langevarjuhüpped, sukeldumine, laevajuhtimine – kas need on sinust mööda läinud?

Jah, on küll. Tead, ma olen selline lihtne inimene, kuigi sukeldumine võiks isegi meeldida. Ma ei otsi ekstreemsust. Mulle ei meeldi, kui keegi autoga kihutab, sõidan ka ise rahulikult. Lastega Hispaanias kitsamatel teel sõites tõmbasin aeg-ajalt teeserva, kui kümme autot oli juba närviliselt selja taha kogunenud, ja lasin kihutajad mööda.

Olete Markoga nii tugev tiim, mõistate teineteist justkui poolelt sõnalt. Olete ilmselt ka väga head sõbrad.

Viie aasta eest, kui hakkasime koos «Ringvaadet» tegema, õppisime teineteist alles tundma, teadsime ju varemgi ning olime lihtsalt hästi läbi saanud. Sõprussuhte ehitamine on tekkinud tasapisi, loomulikult, kumbki pole end semuks pressinud. Side on aasta-aastalt tugevamaks läinud. Õhtuti me teineteisel külas ei käi, aga samas vahel ikkagi teeme midagi koos ja oleme teineteise eludega keskmisest enam kursis. Marko on hästi otsekohene, anname pidevalt vastastikku hästi ausat tagasisidet. See on tore.

Staarikompleksi pole sa vist kunagi põdenud ... Kas alguses, kui tuntuks said, seda ikka natuke oli?

Ma ei ütle naljalt inimestele halvasti ega sea nõudmisi. Konfliktiolukorrad püüan pigem juba eos lahendada. Teen rahulikult oma asja, avalik bravuuritsemine pole minu rida. Ma ei tahaks seda tööd praegu lõpetada. Aga kui mingil põhjusel peaks see kunagi otsa saama, siis nii ongi. Elus on mustmiljon asja, mida veel teha. See pinge mind praegu ei kammitse. Mulle kohutavalt meeldib see töö, mida teen. Päriselt ka!

TOIMETAJA

+372 5295 983
merle.luik@naisteleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 22 33
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee