14
fotot
Jaga:     
Naisteleht

Lugu sellest, kuidas meelelahutuskuningannast Anu Saagimist sai Eesti kõige kuulsam töötu

Täna tähistab enda sünnipäeva Anu Saagim ja sedapuhku meenutame möödunud aasta intervjuud, kus Naisteleht vestles Anuga vahetult pärast Postimehe Elu24st lahkumist.

26. aprill 2017 / Autor: Greta Kaupmees

Meelelahutuskuningannast Anu Saagimist on saanud viimasel ajal kõige kuulsam töötu. Daam ise naudib tähelepanu ja vabadust ega muretse homse pärast sugugi. Anu moto on «Enne tee ja pärast mõtle». Ta ütleb, et kui miski enam sära silma ei too, tuleb see maha raputada ja natuke sulgi saputada, et siis sirge seljaga oma rada pidi edasi sammuda.

Kas oled juba töötukassas arvel?

Kõik teevad selle üle nalja. Olen paraku ka üksiküritaja ja töötukassasse minna ei saagi. Nii et pole arvel. Lahkusin poolte kokkuleppel ja hästi viisakalt, aga ometi oli see mu jaoks déjà vu. Kui need muudatused hakkasid, mõtlesin, et issand kui õudne, kas näen und või on see ilmsi. Skeem on sama nagu Kalev Meediaga: peamine on ropult raha teenida ja võimu nautida. Kana peab ju kuldmune munema. Nõus. Aga sellest ma hästi aru ei saa, et kui ta juba muneb neid kuldmune, on vist ahnus nii suur, et sellest ühest-kahest munast päevas ei piisa, oleks vaja veel välja pressida. Ärimeestel on selline tunne, et nemad teavad, kuidas see kõik käib. Jah, nad oskavad raha lugeda, kasumit kasvatada. Aga arvan, et ajakirjandus ja kunstivaldkond, kuhu ma paigutan ka meedia, on hoopis teistsugune bisnis. Seal tuksub süda teisiti ja väärtushinnangud on veidi teised.

Millised?

Need, kes meil töötavad, peavad olema suure südame, suure hinge ja suure stressitaluvusega. Oled nagu psühholoog: kui millestki kirjutad, lased selle kõik endast läbi, kui peegeldad ühiskonda. Paljudele ei meeldi, mida kirjutad, ja siis pead neid veenma, rahustama, innustama. Empaatiavõime peab olema. Õnneks sain tänu Elu24-le Justi õelavõitu kuvandist lahti. Olen ju omal ajal meelelahutusse sukeldudes tundmatus kohas vette hüpanud. Mõtlesin, et seltskonnaajakirjandus tähendab seda, et pead kellegi kõri pihku võtma ja teda kõvasti sakutama. Et pead ta hingetuks ajama. Mul olid väga teravad nurgad. Eks mu õpetajad-eeskujud olid terasest. Peaaegu kümme aastat tööd Postimehes on mind inimlikumaks muutnud. Saan pugeda inimese südamesse palju lihtsamal moel. Sinuga räägitakse avameelselt, kui oled aus ega vea alt ning tuled vastu. Varem oli ikka see, et pole minu asi, ise oled loll, et rääkisid. Ajakirjanik pole kunagi sinu sõber. Eks see muutus tuleb vist vanuse ja elukogemusega.

Ise oled ju nii paksu nahaga.

Mul on see viga olnud jah, et olengi paksu nahaga. Olen kirjutanud asjadest, millest polegi aru saanud, et need võiksid haiget teha. Mõtlen, et mis sellest siis on, see on ju tühiasi, arusaamatu. Mulle tundub pisike veepiisake ja üldse mitte asi, mille pärast peaks närvi minema. Kõik need aastad on mind paremaks kasvatanud. Kümme aastat on libisenud märkamatult. Olen tantsinud läbi Elu24.

Millal see tantsusamm sassi ja raskeks läks?

Läkski siis, kui Postimees muutus Eesti Meediaks. Ärimeestel oli visioon. Nad tahtsid midagi, mis oli minu jaoks ületamatu. Pead tahtma minna tööle ja sealt koju tulla rõõmsal meelel ja kergel sammul. Lõpuks mul enam seda tunnet ei olnud. Olid ajad, kui ma ei vaadanud ei kella ega mõelnud, mis päev on. Viimasel perioodil oli juba pikalt tunne, et palun jätke mind rahule, ma ei taha teie kriitikat kuulata. Vanasti poleks see mind üldse häirinud.

Kui juba koogutad, siis järgmine hetk pead roomama. Minuga on juhtunud nii, et tekkis käsundusvorm, mis mulle ei sobinud. Ärimehed tahtsid kunagi ka Justist teha kvaliteetajakirja nagu People või News Week, kus oleks pidanud kirjutama ärimeeste kallitest õhusõidukitest, vingetest saavutustest või millest iganes, mis neid upitanud oleks, aga see ei läinud miskipärast kuidagi lihtsale lugejale peale. Dikteeriti, kellest võib kirjutada, kellest mitte, tekkis on- ja off-list nagu nüüdki tänases Postimehes. Tol korral jõuti ajakirjas Just! sinnani, et öeldi: neid sahmige, aga noid ärge puutuge. Tekkis vastik ärapanemise teema. Eks see ole Eesti ka väiksuse probleem, aga seda enam on see talumatu.

Nii Just kui ka Elu24 on olnud sinu nägu. Kas nüüd tuleb Anu25?

Martin Šmutoviga, kes töötab nüüd Õhtulehes ja oli meie osakonna juht, sai ühel peol lõõbitud, et teeks. Ta oli kõva käpp ja ora-p…s-mees. Aga see oli parim elukool ka. Sul peab huumorimeel paigas olema, kui meele­lahutuses ­töötad. Vahel teed asju üle võlli, läheb p…e, siis peab ­oskama enda üle naerda, endale ja teistele andeks anda. Meie moto on olnud «Enne tee ja pärast mõtle». Nii tulevad need asjad kuidagi hoogsamalt välja. Mul on olnud väga head ülemused, kes on alla neelanud väga piiripealseid asju.

Milliseid?

Näiteks Elu24 on sünnitanud kõik staarfotograafid, staarjuuksurid, staarnõiad, Intsu-Ingad ja Nõia-Intsud või näiteks Uhke-Olga, Dressi-Toivo, jpt. Tootsime näiteks staari nagu Nõia-Ints, kes oli mister nobody ja kes kukkus kolinal juba esimesest selgeltnägijate saatest välja. Aga minu ninaots ütles, et sellist värvikat tegelast ei saa jätta tähelepanuta. Märkasin ühel salvestusel, milline pimestav kooslus oli Nõia-Ints oma äkilise pruudi Ingaga ja kui väga nad ka ise janunesid kuulsuse järgi. Milles küsimus, teeme ära! Näiteks just Nõia-Intsuga juhtusidki päris kurioossed apsakad. Indrek Leibur oli ta nimi ja siis ta lasi teha endale suure tätoveeringu, Leiburi logo tagumiku peale. Siis ta tegi karvasest tagumikust pildi ja me panime Elu24 leheküljele üles. Postimehe esilehel paremal jooksis Elu24 veerg, kus laiutas karvane tagumik. See oli kohutav!  Sain noomida, aga võtsin seda nii, et olgu, nüüd tean, et piir läks siit. Meelelahutus peab ikka vahel natuke raputama ja kriipima, et oleks särtsu ja nagu surakas tagumikku. Kõik ju ütlevad, et nad ei loe ja nad ei tea, aga siis ühtäkki kihab terve linn hetke kuumimast staarihakatisest.

Kust tuleb julgus teha päevapealt kannapöördeid?

Ma ei oska sellele ühest vastust anda. Mul on olnud nii
kihvt seltskond ja tore aeg, aga inimesed vahetuvad. Ma ei ütle, et nad on head või halvad. Teistsugused. Kui nendega pole ühist hingamist, ei pea end piinama. Kui mu silm ei sära, ei saa ma midagi teha. Ma ei oska ­teeselda.

Töö ja raha ei kao tegelikult kuhugi, tuleb lihtsalt vahepeal keskkonda vahetada ja sulgi saputada. Ma ei kujutaks ette, et teen inimesega intervjuud ja nihelen tooli peal, vaatan kella või mõtlen: ei tea, kas sellest nüüd tohib kirjutada või mitte.

Raha pärast pole sa pidanud tööd tegema.

Jah, mul on olnud tore, et mehed on mind hoidnud nagu lillekest. Ühel hetkel tekkiski see, et mul oli nii igav ja tahtsin eneseteostust. Pildid muutuvad tänapäeval ruttu ja hukka ei peaks mõistma ei neid naisi, kes toimetavad kodus, ega neid, kes teevad karjääri.

«Vaeseid peikasid on mul olnud küll. Sel hetkel polegi raha oluline olnud, ilmselt ta on rikastanud mu maailma muul moel.»

Oleksid nõus meest ülal pidama?

Ei kujuta ette. Pole sellises olukorras olnud. Vaeseid peikasid on mul olnud küll. Sel hetkel polegi raha oluline olnud, ­ilmselt ta on rikastanud mu maailma muul moel. Olen võrrelnud alati, et vaene inimene on loll inimene. Ei ole alati nii. Mehe kõige seksikam kehaosa on aju. Boheemlaste ja kunstnike kohta, kellega lävin, ei saa öelda, et nad on rumalad, nad on lihtsalt eluvõõrad. Elus peab tasakaal olema. Kui mina olengi elanud mehe kulul, siis igal juhul olen ka andnud vastu seda, mis on sel hetkel sellele inimesele hästi oluline olnud. On see siis turvatunne, kodusoojus, hoolitsus, armastus. Naisena lood atmosfääri, et temal on hea omi asju teha. Kui mees ajab äri, on naine igal juhul selle juures väga oluline element. Ta aitab õitsengule kaasa. Pole lihtsalt nii, et vaatad, et saaks maniküüris käidud ja soeng oleks laitmatu. Soovitan inimestel võimalusel kõiki pooli elus järele proovida. Kui on võimalik aidata kedagi tema suurtes projektides ja pühenduda, end korraks unustada – see võib väga eluterve kogemus olla.

Mida põnevat sul elus nüüd ees ootab?

Põnevaid asju on pakutud küll, aga olen pidanud kõigile ütlema, et las ma nüüd natuke olen. Mul on nii palju tegemata asju. Tahan hetkeks Soome minna ja puhata. Teen Soomes ka ühe teleprojekti juures tööd, aga
pärast, kelleks ma hakkaks ... Ei tea ... Ju ma ikka meele­lahutaja oma hingelt olen. Kekutada ja särada ma juba oskan!

Särad tõesti. Mis on sinu ilu ja nooruslikkuse saladus? Mida teha, et naine vanemaks saades ei mutistuks?

Viimasel ajal olen vaadanud, et olukord on muutunud. Kui olen väljapoole Tallinna sattunud, näen, et inimesed on muutunud krapsakamaks ja väärtustavad ennast rohkem. Hästi positiivne areng on. Varem, kui läksin juba Tartusse, kirtsutasin nina, rääkimata sealt veel väljapoole liikumisest. Eelmisel suvel aga tegin teatrituuri ja sattusin kohtadesse, kus polnud kunagi käinud. Olin totaalse eelarvamusega. Mõtlesin, et maalt ja hobusega ja linta-lonta, kasimatus ja hoolitsemata ja minnalaskmise meeleolud valitsevad… Aga ei! Millised aktivistid ja entusiastid seal elavad! Inimesed tulevad teatrisse, on üles löödud. Pole vahet, kas olen Tõrva kultuurimajas või Estonias. Minu silmaringi see avardas ja sain vanast kopitanud eelarvamusest lahti. Nad on õnnelikud seal, kus nad on. Braavo! Tuleb aplaus teha.

Nii et polegi depressiivsed väike­linnad?

Ei, absoluutselt mitte. Mina ei oskagi siin enam mingeid ilunippe soovitada. Paljud naised teevad mulle juba iluprotseduuride ja tervislike eluviiside teadlikkuse poolest silmad ette. Küll hõõrutakse ennast kulla ja mullaga ning tehakse imevigureid, et hea välja näha. Minu jaoks algab hoolitsetud välimus ja ilu pigem patareide laadimisest. Kui olen omadega ummikus, lähen päevaks spaasse ja lasen end hellitada. Vahel aitab värskendada ja lõõgastuda väike reis. Perega me ei kingi üksteisele asju, vaid elamusi. Mu väärtushinnangud on kõvasti muutunud. Mulle on näiteks teemant alati meeldinud. See on olnud minu kivi. Olen selle hinnalise teemandi aga hoopis lihtsa larimari (helesinine kristall – toim.) vastu vahetanud, mis on armsam kui mingi briljant. See näitab ka midagi.

Teiseks, ma pole kümmekond aastat sõitnud ei bussi ega trammiga. Ma ei teadnud, mis uksest siseneda ja mis nupule vajutada. Oleksin pigem roninud kontsadel kasvõi Elbruse tippu kui sõitnud ühistranspordis. Aga nüüd hüppan hops! bussi peale või käin jala. Autot on vaja vaid maale ja metsa sõitmiseks.

Võib-olla see ongi su nooruse saladus, et õpid uusi asju ja elu on pidevas muutumises.

Jah, mulle on tihti ette heidetud või küsitud, miks ma neid asju teen. Ma ikka üsna tihti võtan midagi ette ja hüppan tundmatus kohas vette. Minu jaoks on see eliksiir. Tunnen, et olen elus. Kui see on veel natuke kiiksuga ja igapäevasest raamist väljas, on eriti hästi. Olgem ausad, kui arvuti on põhitöövahend tööl, kodus, autos, bussis … Kapseldud ja muutud laisaks, vahel lausa kurjaks. Siis tulebki teha midagi muud, mis annab uue hingamise. Innustasin ka töötajaid, kellele pakuti mõnda projekti väljaspool maja, et võtke vastu. See on nagu tasuta koolitus. Tuled tagasi, oled midagi juurde õppinud. Kuhu kõik ma olen end toppinud: «Stiilipäevikusse» ja tõsielusarja «Big Brother». Pea ees tundmatusse! See on andnud mulle jõudu ja energiat. Ma toitun sellest.

Aga hoidku jah nad neid kontorirotte üheksast viieni toimetuses, kui tahavad, ja jälgigu igat sammu. Sellega tapavad nad loomingu ja entusiasmi. Kalev Meedia pani ju kaamerad töötajate arvutite kohale, et jälgida, mida nad seal arvutis teevad.

Kus ja kuidas end veel peale uute ja hullumeelsete ettevõtmiste laed?

Jalutan rannas. Eks mul ole ka halbu päevi, näiteks kui olen haige ja näen välja nagu krants. Omas mõttes on need nullpäevad ägedad. Sajab vihma või lörtsi, kerid end diivaninurka kerra, vaatad ära kõik filmid ja loed raamatuid. Mina saan väga hästi üksi hakkama. Lähen üksi nädalavahetuseks Saaremaale. See tasakaalustab mind. Naudin. Mulle meeldib isegi kinos üksi käia. Ma ei taha laterdada. Mul ongi see kas halb või hea omadus, et kui armastan mingit tegevust, siis sukeldun sellesse täiega. Ka töösse. Ja siis see pole minu jaoks töö. See ongi minu elu.

Anna palun lugejale kolm nippi, kuidas 24/7 elus ja ilus olla?

Pead olema rõõmus ja võtma elu huumoriga, mitte liiga tõsiselt. Pead olema lahke. Lahkus on hästi oluline. Viimaste aastate jooksul olen avastanud, et ka toitumine on oluline. Õige toit annab hea energia ja suurepärase välimuse.

Räägi veel lahkusest. Milles see väljendub?

Kuna inimesed on konventeerinud raha ajaks, leian, et kõige suurem lahkus on see, kui pühendad inimesele oma aega. Aeg on nii-nii oluline fragment mu elus. Varem ei andnud kuidagi enda aega käest. Nüüd olen lahkem. Pühendan inimestele aega. Enne oleks mõelnud mingi roosa vale välja ja poleks aega leidnud, aga nüüd annan endast rohkem kui kunagi varem. Lähedastele, sõpradele ja ka tuttavatele, kes seda vajavad. Olen jõudnud selleni, et märkan. Kui keegi vajab, et tal käest kinni võetakse, tal on selline olukord, siis tee seda. Olen paari asja nii kahetsenud elus. On olnud sõpru, kes on vajanud tuge, aga ma pole seda neile andnud. Neil on olnud vaja õlga, mille najal nutta, aga mul polnud lihtsalt aega. See on jäänud mind kummitama, et ma polnud kohal, kui mind oli vaja. Nüüd olen õppinud olema kohal, olema lahke.

Vanasti, kui Facebook ja muud vahendid polnud nii kättesaadavad, sai kohtutud ja silmast silma räägitud. Praegu võib ikoone ja emotikone saates panna šampanjapudeli pildi ja naerunäo, kõik emotsioonid saab välja elada, aga see pole see. Olen jõudnud algusesse tagasi. Vahetu suhtlus annab palju rohkem ja teeb õnnelikuks.

(Helin Loik)