4
fotot
Jaga:     
Naisteleht

Täna 74aastaseks saav Reet Linna: „Mõttelaad on mul nooruslik!“

«Tunnistan, et mõtlen vahel sellele, kui vähe on veel elada jäänud. Öeldakse: ära mõtle selle peale. Tean, et ei tohiks, aga teen seda ikkagi,» ütleb Reet Linna. Räägime temaga vananemisest, riskimisest ja sellest, mis on elus oluline.

Milline 74aastane kannab musta nahktagi ja särki, millel on väikesed rohelised kaktused? Kes rokib peol ennastunustavalt koos poole noorematega? Kes laseb suuskadel silmagi pilgutamata Alpidest alla ja ronib nagu orav mööda kaljuseina üles? Kes käib rahvapidudel laulmas ja teeb juba seitsmendat hooaega üht populaarsemat saadet «Prillitoos»? Jah, õige vastus on Reet Linna.

Ühel udusel hommikul istume telemajas tema kabinetis ja kuigi naine tunnistab, et on veidi väsinud, ei tahaks seda uskuda – ta žestikuleerib, omapärane, telerist nii tuttav hääl trillerdab kõikides registrites ja teemad hüppavad ühelt teisele. «Kui keegi kusagil ütleb, et olen äge mutt, ei solva see mind kohe kindlasti. Olen praegu kõikide telekanalite kõige vanem saatejuht, kes näoga eetris käib. Ma küll ei uhkusta sellega, aga nii on läinud. Olen oma jala ilmselt nii hästi ukse vahele saanud ja see, mida teen, läheb inimestele korda. Mõttelaad on mul nooruslik,» vuristab armastatud saatejuht.

Rääkida on paljust ja Reet on mõnusalt aus ning otsekohene.

(Daisy Lappard)

Joob meega kohvi ja sööb suppi

Paljud kadestavad ja imetlevad Reeda head vormi, sära ja energilist olekut. Küsin minagi maailma kõige ebaoriginaalsema küsimuse: mida ta küll sööb, et nii hea välja näeb? Naine ohkab südamest ja hakkab naerma. «Pidevalt päritakse, kuidas mul õnnestub olla energiline ja särav. Ma ei oska sellele vastata. Nippe ei ole, valemit ei tea. Küllap on see geneetiline,» arutleb Reet ja jõuab jutuga ema õe, tädi Leida juurde, kes lahkus siitilmast 96aastaselt, tegi veel kõrges eas langevarjuhüppeid ja oli orienteerumises maailmameister. «Öeldakse, et olen läinud temasse, mitte oma emasse,» ütleb ta.

Rasvaseid asju Reet ei söö, ka saiale ütleb «ei». «Kui ma saia söön, tunnen, et paisun ka ise nagu sai. «Prillitoosist» olen nii palju õppinud, et kiudained tuleb kätte saada, seepärast teen endale hommikuti putru, mitte et see mulle väga maitseks. Liia Laatsi poeg õpetas, et enne hommikusööki võta puuvili, see paneb organismi tööle,» sõnab saatejuht. «Tegin seda väga kaua ja mõjus jube hästi.» Muuga on kõik nii, nagu tunne ütleb. Suur veetarbija ta ei ole, aga kohv meega on hommikuti kohustuslik. Kõiksugused võileivakatted ajavad Reedal suu vett jooksma. «Ahjaa!» hüüatab ta, «ma söön iga päev suppi! Kosmeetik, kelle juures olen aastaid käinud, ütles: «Sa, Reet, ei pea oma niiskust kätte saama üksnes sellest, mida ma sulle peale määrin, vaid ka sees­pidiselt.» Soovitas suppi. Nii ma seda nüüd sööngi.»

Kas toiduvalik on seotud ka sellega, mis numbrit näitab kaal? «Figuuri ma üldiselt enam ei jälgi, aga vahel astun kaalule ja näen – oh sa poiss, ma olen juurde võtnud! Siis loobun päevapealt jahutoodetest. Keskkohta ma päris ära kaotada ei taha,» ütleb ta. Aga kui on pidu ja kui Reet võtab omaküpsetatud hõrgutised ahjust välja, söövad kõik isukalt, kaasa arvatud perenaine. Tervist aitavad peale hea toidu ning mõnusa seltskonna hoida ka saunaskäigud ja vahel jääauku hüppamine. «Tervist ma hoian – käin regulaarselt arstide juures, usaldan neid.»

Elu on üürike

Reet ei nurise ega kurda, hädalda ega hala. Kas Eesti telekanalite vanim saatejuht elatud aastate koormat ei taju? «Tunnen, et jään vanemaks, vaid selle kaudu, et mul kulub kõigeks rohkem aega. Hommik peab mul algama rahulikus tempos, ma ei taha kiirustada. Ma ka söön aeglaselt. Mõte kihutab küll, vahel niisuguse hooga, et teised ei jõua järele,» muigab ta ja sõnab, et vanadus pole ju haigus. «Või nagu öeldakse: noorus on kingitus, vanadus saavutus.» Vahel leiab ta end siiski mõttelt, mida toob tulevik. «Tunnistan, et mõtlen mõnikord sellele, kui vähe on veel elada jäänud. Tean, et ei tohiks, aga teen seda ikka. Iga päeva tuleb võtta kui kingitust.»

Sestap panevad teda vahel muretsema Eestis viimasel ajal nii levinud pahameeletormid ja solvumised. «Kurvaks teeb, et meie ühiskonnas on nii palju kurjust ja õelust. On uskumatu, et põhiliselt mõtleme, kuidas teisele ära panna. Peaksime selle asemel tegelema asjadega, mis on päriselt olulised – näiteks laste olukord, pensionid!» räägib Reet nukralt. Ta ütleb, et nii pole Eestis alati olnud, milles aga asi, ei oska ta pakkuda. «Äkki on demokraatia tulemus? Nüüd võime ju kõike öelda, mis pähe kargab, ja igaühel on võimalus sappi pritsida, mõtlemata, mis tagajärjed sel on.» Naine tõdeb, et meist on saanud kinnine, sissepoole vaatav, küüned enda poole rahvas. «Olen teinud intervjuusid välismaalastega, kes siin elavad. Enamik imestab, miks eestlased nii kurjad on. Inimesed ei oska vanu asju unustada ega andestada. Elu on nii üürike, seda peaks elama väärikalt ja toredasti, mitte kulutama aega kaklemise ega solvamise peale.»

(Daisy Lappard)

Energiat annavad sõbrad ja ­suusatamine

Isegi ekraanil alati naerataval Reet Linnal on hetki, mil ta ei pulbitse energiast ega elurõõmust. «Kellelgi ei saa olla kogu elu lust ja lillepidu. Aga ma katsun jätta oma paha tuju alati endast maha. Seepärast ongi mul oluline hommikuti enda jaoks aega võtta, juua kohvi, lahendada ristsõnu, teha kepikõndi. Kui olen valmis, teen näo pähe ja lähen. Tormata ma ei taha,» räägib kogenud saatejuht.

Hea tuju ja vormi hoidmise nimel käib ta suusatamas. Just naasis Reet muide koduselt Kuutsemäelt, kuid naine käib tihti ka Alpides.

«Kellelgi ei saa olla kogu elu lust ja lillepidu.»

Esimest korda sattus Reet mäele umbes 18 aastat tagasi. «Ei olnud nii, et kohe suure hooga mäest alla,» tunnistab ta. «Treeneriga koos hakkasime laskuma ja kartsin ikka väga. Kuidagi kakerdasin lõpuks alla.» Nüüd, kui asi juba käpas, on tunne muidugi teine, aga sellest hoolimata sõidab Reet enda sõnul üsna aeglaselt. «Mingi mägede hirm ma pole, invasportlasedki panevad must vahel mööda, ise ühe jalaga. Ma ei saa endale vigastusi lubada, pean ekraanil olema. Mida vanemaks saan, seda alalhoidlikum olen,» teatab ta.

Esinemistel ja kohtumistel on Reet oma kurvastuseks märganud, et paljud temaealised on nukrad ja murelikud. Veidi depressiivsed. «Samas, maainimesed virisevad palju vähem kui linlased. Ja mis on hästi tore – minu põlvkonna naised on hakanud välimusele aina rohkem tähelepanu pöörama. Nad on kohtumisõhtul värvilistes riietes, pärlid kaelas ja uskumatult moekad. Tumedates rõivastes sussisahistajate aeg on möödas, ja nii peabki. Meie põlvkond on ju rock’n’roll’i põlvkond, oleme lillelapsed!» räägib saatejuht õhinal. Rahva keskel olemisest saab ta samuti eluks vajalikku sära ja särtsu.

«Eks kõigil ole raskeid aegu,» tõdeb naine ja ütleb, et on selgeks saanud ühe tõe: lahendamatuid olukordi ei ole. Kui on keeruline, pöördub Reet sõbrannade poole. «Me räägime telefonitsi pikalt ja põhjalikult. Saan end välja rääkida. No ja kõndimine … see on meeleolu parim ravim!» jagab ta näpunäiteid. «Mis kõige olulisem, mu ümber on lapsed ja lapselapsed,» rõkkab Reet ja näitab telefonist fotosid kõige pisemast lapselapsest.

Pikk blond unistuste mees

«Prillitoosi» juht kirjutas just alla lepingule, et teeb rahva lemmiksaadet edasi. Reet tunnistab, et on meelitatud – teda tahetakse jätkuvalt tele-eetris näha. «Samas, ka pinge on suur. Kas suudan pakkuda huvitavaid teemasid? Latt on kõrgel, vaadatavus suur,» on naisel pisut kõhe uuele hooajale mõeldes.

Vahel arutletakse pereringis ka teemal, mis siis, kui Reet oleks tavaline pensionär. «Ma vist vedeleks siis. Ma ei teaks, mida teha. Suvel ei ole probleemi, aed on mul suur, kuid talvel … Kardan, et kuna olen suur telerivaataja, küllap ma siis istuks või pikutaks teleri ees. Aga ma ei ole veel nii vana, et kodus näputööd teha.»

Võiks ju mõne toreda härraga mööda etendusi ja kunstisaale patseerida? «Boyfriend’i mul ei ole. Olen nii iseseisev inimene, aegagi pole niisugusteks suheteks,» teatab Reet, kuid tunnistab, et vahel ta siiski mõtleb, kas tema jaoks on kusagil veel keegi.

«Sõber võiks ju olla … eks ma olen ise soovijad eemale peletanud. Vahel näitab teleris kohtingusaateid, kus ka juba puruvanad inimesed teineteist leiavad. See on ju tore.» Aga kui meil Eestis tuleks selline saade, kas Reet Linna osaleks? «Oh issand,» on naine küsimusest jahmunud ja naerab südamest. «Mulle ei meeldi vanad mehed,» vastab ta. «Mulle meeldivad pikad blondid sportlikud mehed.»

Sarmikas saatejuht tõmbub seejärel tõsisemaks ja kinnitab tuliselt: «Ma ei ole üksik. Mu elu on kerge, tempo parasjagu nii kiire, et pole aega üksindust tunda. Ma olen nii paljudele vajalik. Mind hoitakse. Mul on elus väga-väga vedanud.»

(Daisy Lappard)

Loe ka neid lugusid