3
fotot
Jaga:     
Naisteleht

Kristi Kallas: neil nädalatel, kui Kaja teeb Strasbourgis tööd, olen mina lapsega

Nädalavahetuseti heidame pilgu Naistelehe kullafondi ja meenutame lähiaastate paeluvamaid persoonilugusid. Täna meenutame uue reformierakonna juhi Kaja Kallase valguses kaanelugu tema ema, Kristi Kallasega.

15. märts 2017

Presidendipaari äraütlemise järel SOS Laste­küla uueks patrooniks saanud Kristi Kallas tunneb uue väljakutse ees suurt tänulikkust. «Meie riigis on lapsi niigi vähe. Tore, et saame need inimesed ühiskonna jaoks päästa,» lausub ema ja vanaema, kes on oma pere kindel selgroog, nii et tema lapselaps palub tal mõnikord suisa superkangelasi mängida.

Möödunudsuvise riigipeavalimise ühe soosiku, ekspeaminister Siim ­Kallase arstist abikaasa Kristi (68) on üles kasvatanud kaks last, Kaja ja Ülo, ning annab hea meelega oma ­panuse ka kolme lapse­lapse ­sirgumisse. 45 ­aastat abielus olnud naine teab, et ­lastele on vaja ­turvalist ja armastavat õhkkonda, mida saab luua vaid pere, mitte asutus. Seetõttu on talle väga ­hinge­lähedane SOS Lasteküla missioon luua vanemliku ­hoolitsuseta lastele eluks peresarnased ­tingimused.

Lasteküla toetamine on meie iseseisvumise ­taastamise järgse esimese presidendi Lennart Meri abikaasa Helle algatatud missioon. Sellest on kujunenud komme, et ametis oleva presidendi teinepool on SOS Laste­küla patroon. Seda rolli on kandnud nii Ingrid Rüütel, Evelin Ilves kui ka Ieva Ilves. Patrooni peamine roll on toetada lasteküla eesmärke, nagu laste sotsiaalne abistamine, vanemliku hoolitsuseta lastele suunatud heategevus, samuti peremudeli juurutamine Eesti laste hoolekandes. See tava katkes aga möödunud aastal president Kersti Kaljulaidi otsuse tõttu valida ise enda pere tuge pälvivad kohad. Tänavu veebruaris pakuti patrooni staatust Kristi Kallasele, kes selle tänulikult vastu võttis.

Suur südameasi

Kristi sõnul pole ta ise kordagi mõelnud, et võiks oma perre kasulapse võtta. «Elu on olnud nii kiire ja me pole kogu aeg kodus, vaid rändame ringi. Pole sellist vastutust tahtnud võtta,» selgitab ta. Samas on naine alati olnud agar annetuste tegija ja toetab materiaalselt ning moraalselt mitut noort, kes on nüüdseks juba suureks sirgunud.

Naise sõnul on SOS Lasteküla pere­emad väga andunud ja pühendunud. «Nad olid väga avatud, lahked ja mõistvad. See on raske töö, sest lapsed, kes sinna satuvad, on hingelise traumaga. Ka see on suur ­üleelamine, kui neid on võetud kasuperre ja siis tagasi antud. Mida need lapsed peavad tundma?» mõtiskleb Kristi. Ta usub, et sellisele tööle ei lähe keegi raha pärast. See on südameasi.

Lasteküla patroon kirjeldab ühte peremaja, mida ta hiljuti külastas. See oli kena kodu, kus elavad koos kasuemaga neli õde-venda ja peale nende ka üks suurem poiss teisest perest. See süsteem on hästi toiminud, sest osa lasteküla esimestest kasvandikest on juba ise pered loonud. Nad kasvatavad lapsi ja saavad elus hästi hakkama. «Kuna nad on näinud päris pereelu! See on suur asi päästa meie ühiskonna jaoks selliseid lapsi,» selgitab Kallas ja lisab: «Noortemajad on samuti olulised. Aidatakse jalule neid, kes muidu oleksid ühiskonna jaoks kadunud.»

Juba siis, kui tema abikaasa Siim oli peaminister, külastas Kristi asenduskodusid. «Leian, et see lasteküla on nagu päris kodu. Seal ei tunne, et see mingi asutus oleks. Kõik sealsed emad pühendavad end nendele lastele täielikult. Lastekülas on lapsel võimalik elada ühes peres oma bioloogiliste õdede-vendadega ning hoida sidet ka pärisvanematega. Neil on kasuema perega koos välja kujunenud ka ühised traditsioonid ja tegemised. Elud on läbi põimunud,» jutustab naine.

(Kalev Lilleorg)

Põhikohaga vanaema

Praeguseks pensionil Kristi on olnud ministriprouana aktiivne nii ühiskondlikus elus kui ka kodustes toimetustes. Ta on elanud kümme aastat Brüsselis, kui kaasa seal ametis oli. Ta on näinud nii vett kui ka vilet, kuid pole kordagi mehe erinevate tähtsate portfellide pärast oma arstikutsest loobunud. Kristil on alati olnud oma tegevused ja hobid. Pere kooshoidmine ja laste kasvatamine on olnud mõlema vastutus.

Naise elus on praegu kõige tähtsamal kohal vanaemaks olemine. «Mul on väikese Steniga nii palju tegemist,» muheleb Kristi, tunnistades, et europarlamendi saadikust tütre Kaja poeg toob talle sära silma.

Ta käib tütrepoja juures päris tihti. «Neil nädalatel, kui Kaja teeb Strasbourgis tööd, olen mina lapsega,» ütleb vanaema.

Kristi on kolmekordne vanaema. Kõige vanem lapselaps Katre Liis on 21aastane ja Maria üheksa-aastane. Kõige väiksem ongi viiene Sten.

Väikemees käib juba Brüsselis Euroopa koolis. «Seal minnakse nelja-aastaselt kooli. See on küll alguses väga raske,» tõdeb naine. «Hommikupoole käib kõik prantsuse keeles ja peale lõunat eesti keeles. Tal
on eesti keeles suur sõnavara. Kõik lood, mida ta ­jutustab, on seotud Eestiga. Niisugune Eesti patrioot,» jagub Kristil oma pisikese lapselapse kohta vaid ­kiidu­sõnu. «Poisil läheb koolis ilusti, ehkki ta on klassis üks ­nooremaid: sai alles novembris nelja-­aastaseks.»

Vanaema tunneb uhkust, et Sten kirjutab juba päris kenasti. Nende omavaheline aeg on mängimiseks ja lõõgastumiseks, sest nii pisikestele veel koduseid ülesandeid ei anta. Kristi kohustus on lapselaps igal hommikul koolibussi peale saata ja pärastlõunal vastu minna. «Panen ta bussi peale ja siis on mul vaba aeg, käin poes, ostan süüa ja kohtun vanade Brüsseli sõpradega. Kella neljast peab bussi peale vastu minema. Siis tuleb süüa ja mänguväljakule minna. Tavaliselt mängime kulli. Mõnikord sõidab ta jalgrattaga. Kodu lähedal on ilus suur park,» räägib Kristi vanaema kohustustest.

Mäng on praegu tema peamine töö. «Meie ajal polnud mänguasju, nüüd on kõik need kangelased: Spiderman ja Raudmees … Poiss küsib alati, kes sa täna tahad olla. Laps on praegu nii väike, tahab vanaemaga mängida. Mõtlen, et palju seda aega ikka on. Tuleb mängida,» muheleb õnnelik naine.

Koos veedetud aeg

Nendel nädalatel, mil Kristi on Viimsi kodus, käib tal külas keskmine lapselaps Maria. Ta leiab, et igaüks kasvatab oma lapsed küll ise, aga alati tuleb aidata nii palju kui võimalik.

Kui Kallaste lapsed olid väikesed, mäletab naine, tahtsid nad iga vaba momendi koos lastega veeta ega üritanud neid kuhugi ära sokutada. «Siim on olnud peaaegu alati tippjuht. Tal on aeg väga piiratud. Põhiliselt tegelesin lastega ikkagi mina, aga nädalavahetused tegi ta vabaks ja siis me käisime näitustel ning metsas ja mere ääres. Puhkused veetsime alati perega koos. Kui tööl viibisime, olid lapsed suvel vanavanemate juures. Võtsime aega ja käisime palju reisimas: Musta mere ääres ning Lätis ja Leedus,» meenutab Kristi. Ta naerab, et tema ema oli murelik, kuidas nad niimoodi ekslesid ja rändasid, polnud isegi öömaja endale broneerinud. «Lennujaamas olid pakkujad. Meil läks hästi,» muigab pereema seiklusi meenutades.

«Laps pole ilu pärast. Ta peab elus hakkama saama.»

Kristi tunneb rõõmu, et mõlemad lapsed sirgusid tublideks. Ta on kindel, et vitsa võim ei kehti, sellega saavutab vaid vastupanu. Samas peavad lastel olema reeglid ja ka oma vanusele vastavad kohustused. «Laps pole ainult ilu pärast. Ta peab elus hakkama saama ja seetõttu on vaja, et ta otsustaks midagi ise ja et tal oleks kohusetunne,» ütleb Kristi.

Selle kasvatamine ei kulgenud alati vimkadeta. Naine meenutab aega, mil lapsed olid väiksemad ja pidid ühes toas elades kordamööda koristama. Seda harjumust polnud lihtne juurutada. Kord oli keset tuba paberinutsak, mille ema palus prügikasti viia. Kumbki lastest ei tunnistanud seda enda omaks. «Kanged olid mõlemad,» naerab Kristi.

Ta leiab, et kõige tähtsam on lastele pühendatud aeg. Tema lapsed armastasid väga, kui neile enne magamist raamatut ette loeti. «See oli nagu aamen kirikus. Lubasin alati ühe loo. Kõige lühem oli lugu «Seakarjus ja emis». Nemad aga tahtsid alati «Imeflööti». See oli vähemalt 20 lehekülge pikk,» muigab Kristi, et lõpuks leiti kuldne kesktee.

Naine on alati oluliseks pidanud ka laste huvide ja hobide toetamist. Ta leiab, et kõik lapsed peaksid käima huviringides. «Lastekülas on see samuti väga toetatud. Poistel on jalgpall ja tüdrukud käivad tantsimas. Tore, et on saadud nad ka huvitegevuse juurde,» ütleb naine, kelle hobi oli lapsepõlves iluvõimlemine.

«Mulle meeldis võimlemine hirmsasti ja tahtsin, et ka Kaja hakkaks sellega tegelema. Viisin ta iluvõimlemisse ja talle üldse ei meeldinud. Treener oli tige vist või miski muu ei sobinud. Lõpuks läks ta rahvatantsuansambli Sõleke rühma ja seal talle meeldis. Nad tegid palju kauneid kontserte,» kiidab Kristi, et tantsides rändas tütar läbi pool ilma ja leidis huviringist sõbrad kogu eluks.

Ka poeg Ülo tahtis kangesti trenni minna, tema harrastas karatet ja judot.

«Vaimne ja füüsiline peavad tasakaalus olema.»

«Vaimne ja füüsiline peavad tasakaalus olema. Ei saa ainult õppimisele rõhku panna,» on Kristi kindel. Just tema oli see, kes utsitas kogu perekonda regulaarselt sporti tegema, ja võib praegu uhkusega osutada, et kõigil nende peres on liikumisharjumus.

Ennast hoiab ta vormis pilatese ja kõndimisega. Brüsselis käis naine kaks-kolm korda nädalas pilateses. Kodumail olles meeldib talle jalutada ja hoolitseda oma iluaia eest, mis on samuti paras füüsiline koormus.

Lasteküla patroon leiab, et enesele peab aega võtma ja ilu pole kunagi liiga palju. «Mulle meeldivad roosid. Need on nii tänulikud lilled, õitsevad kaua. Sirel on meil ka siin aias väga ilus, see on toodud mu vanemate­kodust Viljandist,» tutvustab daam oma aeda.

(Ardo Kaljuvee)

Kuidas Siim õppis paremini süüa tegema

Kristi ütleb, et nende peres pole kunagi meeste- ja naistetöid eristatud. Ka Siim on lilli istutanud ja süüa teinud. Naise sõnul läks söögitegemine küll olude sunnil vahepeal kaasa õlule, kuid ta sai sellega väga hästi hakkama. «Siim oli opositsioonis ja tal oli rohkem aega. Mina töötasin viieni ja tulin koju, siis hakkasin süüa tegema. Kõht oli nii tühi ja ütlesin, et sa oled siin kodus, tee siis ise. Tema vastu, et ei oska midagi teha. Läks ja ostis endale kokaraamatu. Pärast tegi niisugused head road,» meenutab Kristi, kuidas abikaasast gurmeekokk sai. «Opositsioon mõjus talle väga hästi – õppis söögitegemise selgeks. Kasutasin pärast neid retsepte külaliste vastuvõtuks luks­toitudena,» naerab ta.

Siim oli söögitegemises ka väga põhjalik olnud. Hakkis kõik komponendid paarimillimeetristeks ribadeks, nagu raamatus kirjas oli. Naine leidis aga, et köögikombainiga saab palju lihtsamalt. «Ta tegi kord mingit indiapärast sealiha ja selle juurde oli vaja mangotšatnit. Läks siis Stockmanni küsima. Ei olnud. Nädal hiljem läks taas Stockmanni ja tuldi kohe ligi ning öeldi: «Härra Kallas, nüüd meil on mangotšatnit,» muigab Kristi.

Siim on hea eeskuju ka lastelastele. Talle meeldib samuti väga lastega tegeleda. Meie jutuajamise ajal ongi Kristi Eestis ja Siim Brüsselis tööl ning ühtlasi lapselast külastamas. Mõne päeva pärast tehakse vahetus. «Sten on vahva poiss. Tal on alati nii hea meel, kui vanaisa tuleb. Poiss jutustab nii toredaid lugusid ja kui joonistab midagi, on kõik majad sinimustvalge lipuga,» naerab naine, et võib-olla kasvab ka temast riigimees.