Naisteleht

Haigus, mida pole võimalik silmaga märgata: "Ma olin tohutult väsinud." 

Naisteleht, 21. aprill 2018, 10:00
Foto: Daisy Lappard
Kas sina kujutaksid ette elu haigusega, mille nime ei oska enamik inimesi isegi välja hääldada, rääkimata sellest, et keegi oleks diagnoosist kuulnud? Pirjo teab sellisest elust nii mõndagi.

Kliendihaldur ja viiekuuse pisitütre Leia ema Pirjo Kespre-Betzer (34) jätab pealtnäha täiesti tavalise pereema mulje. Kuigi tema haigust pole võimalik silmaga märgata, mõjutab see tema argipäeva. Nimelt on Pirjol Hasimoto türeoitiit ehk krooniline autoimmuunne kilpnäärmepõletik.

Kuivad käed

Haiguse esimesed iseloomulikud märgid ilmnesid Pirjol juba 2008. aasta talvel. «Elasin tollal Taanis ja esimest korda elus muutus mu käenahk kuivaks. Kuna kreemitamine aitas, ei pööranud ma sellele rohkem tähelepanu. Järgmine talv oli olukord aga hullem. Mu nahk oli kare, pragunev ja sõrmenukkide vahele tekkisid lausa veritsevad lõhed,» meenutab ta. Seekord ei aidanud ka varem kasutusel olnud kätekreem. «Proovisin kõikvõimalikke kreeme, mida poest kätte sain, jõin kõvasti vett, kuna see aitavat nahka niisutatuna hoida, kuid millestki polnud abi.» Õnneks kadusid probleemid koos talvega ja mure kuivanud käte pärast ununes hoopis.

Kui Pirjo koos abikaasa Mikael Marinus Kespre-Betzeriga 2010. aasta suvel Eestisse tagasi kolis, tundis ta, kuidas väsimus hakkab tema üle võimust võtma. «Seostasin seda nii kolimisstressi, suitsetamisest loobumise kui ka kaalutõusuga. Hakkasin enesetunde paranemise eesmärgil jooksmas käima, kuid see võttis mind veelgi rohkem läbi.» Möödus aastake ja Pirjo pöördus perearsti poole. Põhjus selleks oli lihtne – ta oli kogu aeg meeletult väsinud. «Ma ei jaksanud enam midagi teha! Uni oli lünklik ja isegi pikalt magades ei puhanud ma välja. Mälu oli halvem kui varem ning vitamiinidestki polnud tolku,» meenutab ta ja tunnistab, et õige vaikselt tekkis tal kõhe aimdus, et ehk pole tema tervisega kõik korras.

«Mõistus oli otsas.»

«Olin selleks hetkeks proovinud kõike, mille peale ise vähegi tulin või mida «doktor Google» välja pakkus, aga miski ei andnud soovitud tulemust. Aja jooksul läks enesetunne ainult hullemaks ja selle tõttu kannatasid isegi töised suhted.» Nüüd oli Pirjo kindel vaid ühes – olukord peab kiiremas korras lahenduse leidma.

Pirjo andis arsti soovil vereproovi, kuid ainus, mis meditsiinilisele probleemile vihjas, oli kergelt normi piirest väljas kilpnäärmehormoon. Kõik muu oli arsti sõnutsi korras.

«Minu õnneks oli perearst siiski väga põhjalik ja saatis mu edasi endokrinoloogi juurde. Täiendav vereproov näitas, et mul on kilpnäärme alatalitlus,» räägib Pirjo.

Seejärel alustas Pirjo hormoon­asendusraviga, kuigi seisundi tekkepõhjus polnud ikka veel teada.

Ka õiget ravimidoosi määrati katse-eksituse meetodil. Seetõttu alustati kõigepealt väiksemast kogusest, mida aja jooksul suurendati. «Niimoodi tegutsedes kulus enesetunde paranemiseks veel ligi pool aastat,» ohkab ta. Selleks ajaks oli ta väsimuse ja mäluprobleemidega võidelnud juba pea kaks aastat … See, et tegemist on Hasimoto tõvega, selgus alles korduvate arstikülastuste, vereproovide, ultrahelide ja koeproovide järel. Enne diagnoosi saamist ei olnud naine sellest haigusest midagi kuulnud.

«Ka õiget ravimidoosi määrati katse-eksituse meetodil.»

«Inimkeeles öelduna on mul haigus, mille puhul keha immuunsüsteem ründab kilpnäärme rakke ning põhjustab sellega pideva põletikulise seisundi. See aga põhjustab omakorda alatalitluse kilpnäärme töös. Seetõttu oli mu seedimine aeglustunud ja ülekilodki olid sellest põhjustatud. Kuna olen teismelisest saati olnud väga tundlik enda kehakaalu suhtes, oli igasugune kaalutõus ebameeldiv,» selgitab Pirjo. «Kahjustunud kilpnäärme kudedel on suurem risk muutuda n-ö pahadeks rakkudeks ja areneda edasi vähiliseks seisundiks.» Nõnda tehakse talle üsna tihti koeproove, mille tulemust ootab Pirjo alati, värin südames, ning loodab, et on ka seekord pääsenud negatiivsest tulemusest ehk kasvajast.

Uue eluga harjumine

Kõige raskem oli Pirjo jaoks kohanemine uue reaalsusega. «Mul oli alguses tohutult keeruline meeles pidada, et pean poes pakendeid uurides näpuga järge ajama. Ma ei tohi tarbida soja ja sojavalke, need pärsivad mu ravimite mõju. Seega on igasugused Aasia toite pakkuvad kohvikud ja restoranid minu jaoks täiesti välistatud. Teisisõnu kadusid mu varasemad lemmikud menüüst väga kiiresti.» Pirjo rõhutab, et ei taha kohvikusse minnes olla see, kes maha istub ja teenindajalt uurima hakkab, mida mingi toit sisaldab. «Ma pigem ei lähe enda lõhna- ja maitsemeelt sinna ärritama.»

Lisaks selgus, et Pirjo peab võtma ravimit iga päev kindlal kellaajal. «Proovisin seda alguses õhtuti teha, aga katsu sa meeles pidada, et rohtu peaks võtma tühja kõhu peale ja pärast seda ei tohi 30 minutit midagi süüa. Nüüd võtangi ravimit hommikuti – siis kui mees ärkab.»

Just Mikaeli peab Pirjo enda suurimaks toeks ja abistajaks. «Ta on kogu selle aja vältel seisnud mu kõrval nagu kindel kalju ja õppis isegi poes toiduainete silte lugema, et garanteerida, et ma kuskilt soja ei saaks,» kiidab ta oma taanlasest meest, kes ei oska sõnagi eesti keelt. «Kui aus olla, on Mikael see, kes mulle hommikuti rohud ja klaasi vett toob, et ma seda õigel ajal võtaks. Samuti tuletab ta mulle meelde, et ma enne ja pärast rohu võtmist midagi ei sööks. Teinekord, kui laps veel magab ja ma ei taha teda äratada, toob Mikael ravimid isegi voodisse.»

Tasapisi läheb paremaks

Pärast hormoonraviga alustamist on Pirjo saanud enda naha enam-vähem korda. «Vaid külmal talvel on käed endiselt rabedad, kuid siis aitavad hädast välja head soojad suusakindad. Ka minu seedimine, mis oli vahepeal täiesti korrast ära, töötab jälle normaalsuse piiril – vahel paremini, teinekord halvemini. Kuid see ei lange enam äärmustesse. Seega ei tõuse kaal enam pidevas joones, vaid püsib ühtlane.»

Vahepeal paranes ka mälu, kuid Pirjo naerab, et siinkohal on rasedus ja sünnitus oma töö teinud ja praegu ei saa ta sellega väga kiidelda. «Praegu on minu mäluks telefon, mis teab nii kella kui ka seda, millal pean arsti juurde minema. Mu enesetunne on hakanud aga vaikselt paremaks minema. Kõik tänu sellele, et sain lõpuks diagnoosi ja õiged ravimid,» on Pirjo meditsiinile väga tänulik.

Lugu ilmus esmakordselt Naistelehes 2016. aasta juulis.

Foto: Daisy Lappard