Naisteleht

Liis Lemsalu Liibanoni külaskäigust: „Oma sõjaväebaasist väljudes tuli meil alati kanda kuulivesti.“ 

Merle Luik, 27. aprill 2018, 12:02
Liis Lemsalu  Tiit Blaat
Möödunud nädalal naasis lauljatar Liis Lemsalu Liibanonist, kus ta käis külas ÜRO Liibanoni rahuvalvemissioonil teenivatel Eesti kaitseväelastel.

Liis Lemsalu (25) ütleb end olevat hingelt patsifist. «Kõik see sõda ja sõdimine ... see ei ole kunagi olnud minu teema. Seepärast polnud ma varem eriti mõelnud nendele inimestele, kes kuskil välismaal sõdimas või rahu valvamas käivad. Või isegi sellele, miks nad seda üldse teevad,» ütleb lauljatar.

Samal põhjusel pole ta varem võtnud vastu ka kutset minna välismaal rahuvalvemissioonidel töötavaile kaitseväelastele kontserti andma. «Kuigi kutsutud on küll, isegi mitu korda.»

Soov, et just tema läheks sel aastal esinema, tuli Liisi sõnul Liibanonis teenivate kaitseväelaste endi poolt. «Eks ma ikka alguses mõtlesin natuke aega, kas minna või mitte. Aga kuna bändipoisid kõik ütlesid, et lähme muidugi, arvasin lõpuks isegi: olgu, miks mitte, teeme ära!»

«Olime hästi hoitud.»

Koos lauljannaga läksid Liibanoni tema bändikaaslased ja mänedžer Sandra Sersant. Kui riigi pealinna Beirutini kulges seltskonna reis üsna tavaturistide kombel, siis edasine – ja üldse kogu järgmine nädal – oli Liisi jaoks midagi väga erilist ja senikogematut. «Lennujaamast baasi sõidutati meid näiteks kuulikindlas autos, mille tagaosa oli relvi täis. Küsisime, kas see on ikka meie jaoks turvaline, ega midagi juhtu. Öeldi, et kõik on korras ja turvaline,» naerab noor naine.

Samal esimesel sõidul tehti Liisile ja tema seltskonnale kiire ülevaade Liibanoni eluolust, poliitolukorrast ja selgitati ka seda, miks rahuvalvajad seal üldse olema peavad.

Nädala jooksul käidi koos kaitseväelastega kolmes ÜRO baasis, kus tutvuti sõdurite eluolu ning nende tööülesannetega missioonil. «Üks meeldejäävamaid oli Liibanoni piiri ääres paiknenud baas, mille ümber oli miiniväli. Meile öeldi kohe alguses, et aeg-ajalt võib kuulda miinide lõhkamise pauke. Ja neid me ka kuulsime, üsna lähedalt,» kõneleb muusik.

Sellest hoolimata ei tundnud Liis end külaskäigu ja väljasõitude ajal kordagi ebaturvaliselt. «Ega me ju päris turistide kombel seal ringi käinud. Sinna ei satugi turiste, piirkond pole turvaline. Aga kui me väljas ringi käisime, ümbritsesid meid kogu aeg kaitseväelased. Ma ei kartnud seal oma elu pärast kordagi. Olime väga hästi hoitud.»

Liisi sõnul oli teda ja mänedžeri enne instrueeritud, kuidas tuleb riides käia ja käituda, et mitte silma paista. «Nii me ka tegime – olime nii kaetud, nagu vaja.»

Kontsert võeti hästi vastu

Külaskäigu kulminatsioon oli laupäeva õhtul rahuvalvajaile antud kontsert. «Lavaks olid kaks kõrvuti aetud veoautot, mille kastidest moodustus lavapind. Sain esimest korda elus esineda veoauto kastis. Eesti poisid teadsid küll vist kõiki lugusid. Väga armas on näha-kuulda, kuidas pealtnäha ranged mundris mehed «… sooja tulega mind nüüd püüad sa …» täiest kõrist kaasa laulavad!» naerab lauljatar. «Samuti oli tore see, et läksime hästi peale ka teistest rahvustest rahuvalvajatele. Lisaloo lõpuks nõksusid juba kõigi puusad. Sellised üritused on nende jaoks suur vaheldus ja hea meelelahutus. On väga tore, et sellised kontserte korraldatakse!»

Peale ÜRO tugipunktis antud kontserdi esines Liis Lemsalu ansambel ka kohalikus koolimajas Ain Ibil küla kooliõpilastele. «See oli üks armas akustiline kontsert,» meenutab lauljanna. Ja kuigi sealsed noored olid vaoshoitud ja istusid kenasti vaikselt toolidel, on paljud neist hiljem sotsiaalmeedias Liisiga ühendust võtnud ja tema tegemisi jälgima hakanud. «Nii et nad on seal noored nagu noored ikka. Sain ikka mitukümmend fänni juurde,» naerab ta.

Nädal rahuvalvajate juures oli Liisi kinnitusel tohutult lahe kogemus ja tema jaoks ka tohutult silmiavav. «Varem ei teadnud ma Liibanonist ega selle ajaloost, kultuurist ja usuküsimustest kuigi palju,» tõdeb ta. «Nüüd sain teada, kui keerulised suhted seal on, ja mõistan ka palju paremini, miks on sinna vaja inimesi, kes rahu valvavad. Need mehed ja naised teevad väga vajalikku tööd!»

 CPT Aivo Vahemets, UNIFIL ESTCON

Enne baasist välja sõitmist: «Siin fotol on näha infominutid enne baasist lahkumist. Selline juhendamine viiakse läbi iga kord, ka siis, kui väljasõit on silmaga nähtavasse külla. Tutvustatakse ala, mida läbitakse, seda, mis ees ootab (kas moslemite või kristlik küla), mis kellaaegadel liigutakse ja kes kuuluvad meeskonda, kes sel korral meie turvalisuse tagavad. Nagu näha, kanname kõik siniseid kuuliveste. Need pidid meil baasialalt lahkudes, bussis sõites alati seljas olema. Samuti pidi käeulatuses olema kaitsev kiiver. Fotol on näha kuulikindel auto, mis sõitis alati meie konvoi ees, sellele järgnev buss on see, mis oli alati teisel positsioonil ning kus sõitsime meie bändiga. Ka seal istusid sõjaväelased meiega koos. Alati järgnes ka meie bussile turvaauto. Antud foto on tehtud päeval, mil olime minemas Liibanoni erakooli koos bändiga esinema,» seletab Liis.

 CPT Aivo Vahemets, UNIFIL ESTCON

Esinemine koolis: «Sel pildil oleme kristlaste koolis esinemas. Oli väga muhe üritus, kus sai kohalike noortega tutvuda. Seal juhtus ka üks eriline lugu. Esitasin neile oma uut singlit «Süda taob» ja seletasin, mida pealkiri tähendab. Pärast kontserti tuli üks noormees, endal silmad säramas ja ütles: «You have my SÜDA!» Me ei saanud esimesel hetkel aru, mida ta täpselt ütles, sest see tundus võimatu, et keegi kuuleb lavalt ühe korra keerulist Ü-tähega sõna ning suudab selle meelde jätta ja veel ka õigesti hääldada! Aga täpselt nii see oli,» naeratab Liis.

 

Enne bussi minemist: «Oma sõjaväebaasist väljudes tuli meil alati kanda kuuliveste. Sel päeval viidi meid UNIFILi Vahemere-äärsesse peastaapi (kus õnnestus osa saada imemaitsvast Liibanoni köögist), samuti nägin oma silmaga Liibanoni-Iisraeli kokkuleppelist piirijoont, mida tähistavad peale kõrgete aedade ka ülitäpse mõõtmise tulemusena paigaldatud sinised tünnid (seepärast teatakse seda joont ka kui Blue Line ehk sinine joon). Külastasime baasi, kuhu viis tee läbi miinivälja, mis asuski täpselt selle nimetatud piiri ääres, vaatetornist nägime mõlemat riiki. Eriti põnev oli see, et meie sealoleku ajal tegeleti miinide õhkamisega ja saime oma silma-kõrvaga näha kahe miini õhku laskmist,» kõneleb lauljatar.

PÄEVATOIMETAJA

+372 666 2126
merle.luik@naisteleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 22 33
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee