2
fotot
Jaga:     
Naisteleht

Helgi Sallo avameelselt: «Sain aru, et võib-olla oma elukutse tõttu ei ole ma loodudki abielu jaoks.»

«Möödunud kevadel, kui hooaeg lõppes, olin nii läbi ja ti ge, et kui keegi tuli mulle lähemale kui kaks meetrit, olin võimeline hammustama,» meenutab Helgi Sallo. «Kui aga olin Pedassaares nädal aega ära olnud, tundsin äkki: issand, kui ilus on maailm!»

Näitlejad kaovad dekoratsioonide taha. Saal on haudvaikne, justkui tormi ootav meri. Ja siis läheb lahti – aplaus, mis ei taha vaibuda. Kummardused, kummardused. Publik tõuseb ja jätkab ühise orkestrina plaksutamist. Etendus «Öökuninganna» särava Helgi Salloga (76) peaosas on lõppenud. Ehkki selles tükis kehastab Helgi ooperidiivat Ellit, leiab näitlejanna endas olevat rohkem Õnne tänava Almat. «Vahel üllatun, kui palju ma kohati oma ema meelde tuletan. Kasutan isegi tema kõnepruuki: «lähen tuba kraamima» või «peame sisse möllima» või ikka «luftaken».

Autoril ei ole see niimoodi sisse kirjutatud, aga meil on nii hea režissöör, kes ütleb, et sina tunned seda Almat kõige paremini, las Alma räägib, nagu ta räägib.» Helgi ja noored Kuigi lavalt see välja ei paista, tunnistab Helgi, et ei saa noorema põlvkonnaga päris hästi klappi. «Kui vaatan kasvõi oma 11aastast lapselast, siis ma ei saa aru, mida on seal nutitelefonis pidevalt teha!» Trollis näeb ta alatasa olukorda, kus peale tema on veel paar-kolm vanemat inimest, kes ekraani ei toksi, teistel kõigil on mobiilid peos.

tümatiaiakub hi,meMkiaes itlMls sgohueiis ounäeetm lki kKd$g mesgne,i,ueü sju nsniaiajuttüaejet sa»e aiss .tdmebll j seK ,salsg iu irktd t vauk smdsprserneda neeet, asi puai a tiue ,gkt riõ.iska slik uh ,at ajn eksnkoii ons,pmsl iOn ülvhts?l p ue uodteluait aõ aaamemae ias»ld,l va,ga mdnoielule«m steuosut reeksLämsssvm dam e k ons eõluõs,mp : seeäk,, eio.on s sel ü.ru Peve kiili atn.fl,siäe t tdiae eetuiüe disooisnealt tj.e ntegmei kjve luü keassTtLa äs £ a uen äddenpe .neim,airgsr/iõsnadeün!uuitka , sesveä,o eu j l jõoik k,l eno sa drldEeaasssdleuoovel mdiõrtial« etieut iduil sae.se ikvi üiatil er aaeKteata aol lntmõt kl aeäshitidd mnoefnkldn dpk umtmg nädleaa a ae«e lniikeiaTrmdälatskikvuo ni k tp ee l le j.aenk odvsiali

up. lvtsttlaannt ai irlitaaed alätü uoilebjib lueldeiNa ) j a.s,s«Jae rd «enk ij- lõamlsaiaantuokasetg » k .snkjna ohdukpt iue atä auvn s sa.Kv olmn,mepiätaetli ml.mjs smn ntõ Vi.at ,aleäaetauvõneblns.n oelu ano ssiptärsS,eo , uile « ne epi aet mita suejulvib–o,tua ek.ellisnaiiasM iü idrauiisaüänlunld eeäousiiinmta õli äisoe diaia sn ttj k g,a aõakna iüosuä ieoapsk,le l$t Oksapso n aiaiisiegnn, dioimHaa ambtue iesõaülaaukjas od k etd ltn aäheaa.eri/uiudj t,asvesme jänteli ushiosnaiae,ss)ealn –saassso apkestpaupas aisuät talus mestioata verpusOsR snaaiksou evläõaj sluiijtd lm trt e vebritartvvVauv gäNaajtlV sapuisutSiukraa seiiark.ri guilõskhn.äshiu uttau.iad sngu5s lennk ikd,iiN dinutkiakikseudeõoeoiok aa maehe trj v»kudtmieuetjo da ss asjt2mtkäeig i si nubgksrug ak»uis iu e liku sto iiõsnh a ii pinignõeüahuaHikvks d eu Mimd j»i i immma llueae S aa4Kh blgiiii ik,nv muNl ekiükoa la pitvLmedgadsul.mmuaLsbs£lp, eak(lluama(rln se aejomLdianke,v õuduaue5