Blogid

HELENI BEEBIBLOGI | Millal beebi mind peksma hakkab? (49)

Helen Kõpp, 5. mai 2018, 18:07
Helen KõppFoto: Stanislav Moshkov
Sellel nädalal sain ma tähistada päeva, kui beebi liigutas öösel kõhus niimoodi, et ma peaaegu ärkasin! Milline rõõm! Mul on 36. nädal ja ma siiani ootan, et beebi peksaks mind kõhus piisavalt valusasti, nagu mulle paljud lubanud on. Milline on see tunne, et beebi lööb ema nii, et on valus? Milline on see tunne, et beebi lööb öösel kõhus nii, et magada ei saa? Miks ta mind löönud ei ole piisavalt tugevasti? Miks mind öösel beebilöögid ei häiri?

Raseduse üks kõige põnevam osa on beebi liigutuste tundmine. Ootasin seda aega pikisilmi ning eriti ootasin aega, kui beebi löögid päris tugevad on. Eks ma olen ka internetist näinud, kuidas laps ema kõhus „jalgpalli mängib“, nii et terve ema keha vappub ja beebi jalajäljed tulevad mööda kõhupinda esile. Olin kuulnud igalt poolt, et lapse liigutused võivad alguses segamini minna kõhugaasidega. Seega ootasingi ma kangesti kõhugaaside tundeid raseduse alguse poole. Mida aga ei tulnud pikalt lõpuni välja, oli kõhugaasi tunne.

Samal teemal

Tundsin millalgi 18.-19. nädalal õhtuti arvutis istudes mitmeid spasme. Kuna mul kipuvad käima üsna sageli mingid lihasspasmid, siis eeldasin, et ju need tihenesid õhtuti. Mõtlesin ise veel, et täitsa naljakas, et spasmid just õhtuti tihenevad. Loomulikult uurisin igaks juhuks jälle kelleltki üle, et millised need esimesed beebilöögid siis olema peaks. Vastati muidugi, et nagu kõhugaasid. Nojah, kõhugaasi mullikesi kohe kindlasti mul kõhus ei olnud – ju siis pole need ka beebilöögid, vaid tavalised spasmid kõhus. Tunne oli masseeriv ja mõnus, seda on üsna raske sõnadesse panna, kuid gaaside moodi tunne kindlasti polnud.

Ootasin gaase

Ootasin aina neid „gaase“ ehk siis beebiliigutusi, et saaks ometi oma äppi kirja panna, et esimest korda tundsin beebi lööki! Kui ämmaemand järjekordsel vastuvõtul küsis, mis oli 19. nädalal, kas nüüd olen juba beebi liigutusi tundma hakanud, ütlesin süüdimatult, et ei ole. Teadmata, et tundsin neid juba üsna sageli, olin lihtsalt eksiteele viidud arvates, et liigutused peavad kõhugaase meenutama. Uurisin veelgi internetist veel juurde, millised need liigutused peaksid olema (et äkki ikka ei ole gaaside moodi) ning väideti, et beebi esimesed löögid on nagu liblikalöök või õhumulli lõhkemine. Mitmed ütlesid ka, et liigutused ei meenuta gaase. No selge! Tundub, et ka mina kuulun ka nende inimeste alla, kelle jaoks soolestik on soolestik ning emakast tulenevad liigutused gaaside alla ei liigitu.

Mitmed inimesed uurisid mult raseduse sel perioodil, kas tunnen juba beebiliigutusi. Kuna spasme kõhus ma aeg-ajalt tundsin, ütlesingi, et ma ei ole kindel selles. Sisetunne küll ütles, et need on beebilöögid, aga mõistus oli gaasivalusid oodates ära petetud. Üks inimene rääkis mulle, et temagi tundis algul õrnasid liigutusi ning kui tunne tihedamaks muutus, sai ta aru, et need on lapse liigutused. Kui ma neid spasme mitu nädalat tundnud olin, panin lõpuks äppi kirja, et need on beebi liigutused, sest lõpuks olid need konkreetsed ja tugevamad, täpselt, nagu see tuttav ütles.

Lõpuks meenus mulle, et üks esimesi „spasme“ oli mul umbes 16.-17. nädalal, kui õhtul voodis pikutasin. Kahju, et ma seda siis kirja ei pannud, sest kartsin, et see polnud liigutus. Välistasin liigutused, sest olin kuulnud, et esimese rasedusega ei tunne lööke veel nii pea, need tunduvad nagu kõhugaasid ja kui platsenta on eesseinas, tunned ka liigutusi hiljem.

Beebile meeldis õhtuti kukerpallitada

Pärast liigutuste tugevnemist algas kõige põnevam aeg! Minu beebile meeldisid eriti õhtused kellaajad, kui mina kavatsesin magama jääda või lamasin voodis raamatut lugedes. Siis hakkasin ma järjest enam tundma, kuidas ta mürab, jookseb ja teeb kukerpalle. See oli nii lõbus! Muidugi olid liigutused ikkagi õrnad ja armsad, aga ka kiired. Ta nagu jooksis, keeras, rabeles ja tihti mu kõht hüppas tema liigutuste rütmis. Eriti öösiti. Tundub, et ta on ööloom, nagu mina. Lisaks märkasin ma, et eriti kipub ta liikuma, kui selili heidan. Ükskord olin füsioterapeudi juures, ta palus mul ilma pluusita pikali heita ja beebi hakkas selle peale hüppama. Tundsin end nii imelikult, sest ei teadnudki, mida arvata sellest, et keegi niimoodi otse beebi hüppamist näeb. Praegugi meeldivad beebile õhtused ajad, kui hakkan rahulikult silmi looja laskma – siis hakkab tema mängima. Ükskord alustas ta oma ärkamist mõnusa sirutusega! See oli täpselt selline tunne nagu kass sirutaks süles väristades oma lihaseid.

Kolmanda trimestri alguses beebi enam öösiti oma kukerpalle ei teinud, vaid hakkas rahulikumalt liigutama. Seega oli teine trimester kõige lõbusam aeg. Hiljuti on ta hakanud midagi väga lahedat tegema – siluma jalgadega mööda kõhupinda nagu ta kõnniks mööda kõhuseina. Kui ma juhtun lamama selle külje peal, millele ta jalgadega silub, on see uskumatult naljakas ja ehmatav tunne. Vahel paneb see tunne mind lausa hüppama. See pole valus, pigem harjumatu, alguses ebamugav ja põnev. Videosse on raske neid silumisi saada, sest ta valib selleks enamasti aja keset ööd, kui olen kohe-kohe uinumas. Olen proovinud seda filmida, kui veel ärkvel olen, aga tundub, et ta teab ja jätab silumise mõneks ajaks järele.

Mulle on öeldud, et küll titt hakkab niimoodi lööma, et ma ei saa öösiti magadagi, kuid seda ootan ma siiamaani. Nägin sel nädalal ühel ööl mingit põnevat und ja ärkasin janu peale üles. Kui ärkasin, taipasin, et beebi on juba pikemat aega kõvasti jalgadega mööda kõhuseina silunud nii, et vats võtab veidraid kujundeid. Olin isegi sellega seoses mingit und näinud, seega võib öelda, et ma tõesti peaaegu ei saanud sel ööl beebi pärast magada.

Minu tegemised last ei huvita

Minu tegemistest ei sõltu lapse liikumine üldse. Ta liigutab, millal tahab. Olgu ma siis autoroolis, voodis, trennis või söömas. Või ära juua kolm klaasi jääkülma vett, aga tema ei liiguta. Kui mina olen väga unine, siis tema enamasti ei ole. Tahaks ka teada, mis tunne see on, kui minu tegevused beebi liigutama panevad. Üldiselt ma tema tegemisi kõhus ei sega. Üldiselt ma ei patsuta kõhtu ega loksuta teda kuidagi. Kui laps üleval juhtub olema, siis on võimalik ta küll kõhule koputamisega natuke rabelema panna, kuid ma üldiselt ei harrasta seda. Ja teda suurt ei huvita ka.

Ma ei saa eriti aru ka, kus beebi jalad või käed on. Olen ultrahelis märganud, et kui laps õrnalt kätt liigutas, tundsin ma seda kohe ning olen püüdnud jälgida, kust nurgast liigutused rohkem tulevad, et järeldada, mis pidi ta on. Ämmaemand küsis iga kord, kus ma liigutusi rohkem tunnen, kuid need on kõik üle emaka – üleval, all, keskel ja paremal küljel eriti. Seega üritasin pingsalt jälgida, kus ma neid liigutusi tunnen. Liigutused tulid mitmes suunast korraga, seega ei saanudki ma aru, kas need on käed või jalad.

Varsti on sünnitus käes ja eks siis ole näha, kas praegused öised rabelemised peegelduvad ka lapse unetsüklis. Olen tema iseloomu juba tundma õppinud küll. Beebi liigutamist kõhus hakkan ma pärast rasedust kindlasti väga-väga igatsema. Tema rabelemised, silumised, jooksmised, kukerpallid, luksumised, sirutamised – see kõik on kirjeldamatult vahva. Selle jutu kirjutamist tähistas beebi päris kõva löögiga kuskile alakõhtu, nii et terve mu keha värises! Hõissaa, esimene mitte eriti valus löök lõpuks käes!

TOIMETAJA

+372 5295 983
merle.luik@naisteleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 22 33
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee