Jaga:     
Naisteleht

Tuuli Roosma: „Rängim haigus tabab lapsi teinekord õhtuti ja annab tulemisest märku suurte pisaratega.“

Kes meist ei oleks teleri vahendusel Tuuli Roosma pere seiklustele kaasa elanud? Uurisime, millised inimesed ja paigad on talle kõige rohkem hinge pugenud.

Hingematvaim merevaade avanes Põhja-Norras Barentsi merd vaadates. Oli suvi, ent meri oli sügiseselt tormine ja tundus, et eemal mängisid vaalad ...

Kõrgeim tipp ei ole minu unistuste nimekirjas. Mul ei ole tahtmist vallutada Everesti või mõnd teist nimekat tippu, sest kuulsad mäed meelitavad ligi palju huvilisi ja üles pääsemiseks tuleb pigem sabas seista. Mägesid ma jumaldan, aga pigem nii, et ronin hommikul telgist välja, vaatan, milline tundub silma järgi kõrgeim küngas silmapiiril, ja asun teele. Kui valitud tee osutub läbimatuks, proovin järgmisel päeval uuesti teisest küljest. Selles on avastamise õhinat ja mägedega omavahel olemist.

Alati on kohvris fotod kodust, perekonnast, lemmikvaadetest Eestis, kass Käpikust. Pikkade reiside jooksul vaatame neid alati heldimusega, nende põhjal on hea jutustada ka oma lugu teel kohatud uutele sõpradele.

Parim reisiraamat on mõni 19. sajandil või 20. sajandi algul rännanud kirjaniku teos, näiteks midagi Tuglaselt. Huvitav on lugeda neist paigust, mis on meile praegu tuttavad, aga olid toona väga teistsugused.

Esimese asjana kodus käin kogu korteri läbi ja tervitan ning puudutan kõike heldimusega, saan koduga uuesti tuttavaks, nuusutan kodu lõhna.

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu