2
fotot
Jaga:     
Naisteleht

VEERA TOLLI-BASKIN: „Eino telefonile helistatakse siiani.“

Eino Baskini abikaasa Veera võttis südameasjaks suurele teatrimehele muuseum rajada. «Oleksin väga tahtnud uksed avada juba järgmisel suvel, kui täitub Eino 90. sünniaastapäev, aga selleks ajaks ei mängi vist välja.» Oma unistust ei mata naine sellegipoolest maha.

Veera Tolli-Baskin (61) on intervjuud kokku leppides kõhklev. «Uskuge mind, ma ei ole inimene, kes vajab tähelepanu. Mina pole kunagi avalikkuse silma all olla tahtnud. Jäin fotodele vaid siis, kui Einoga koos kuskil üles pidime astuma,» ütleb habras naine ilusal pehmel häälel. Viimasel ajal on Veera vastu nii palju huvi tuntud, et suisa piinlik hakkab. «Nõustun intervjuudega üksnes seetõttu, et võib-olla jõuan niimoodi inimesteni, kes tahaksid mulle appi tulla.» Legendaarse teatrimehe viimasel armastusel ja abikaasal on suur unistus – asutada armastatud mehe mälestuse hoidmiseks muuseum. Selle eesmärgi nimel lasebki ta ajakirjanikud Tabasalu koju, kus Baskinid elasid varem valdavalt kevadsuvisel perioodil, aga kuhu Veera nüüd aastaringset kodu rajab. Teatri suurmehe Eino Baskini tubamuuseum on plaanis sisse seada praegusesse garaaži.

Veera silmades püsib armastatud mehe lahkumisest saati nukrus, mis ei kao ka naerdes ja nalja visates. Elu läheb ju edasi, tuleb tööl käia, laste ja lastelaste jaoks olemas olla, aga leina niisama lihtsalt südamest välja ei juuri. Naine vaatab Tabasalu majakeses ringi ja tunnistab: «Siin on Eino mul igal pool näha.» Tal on õigus, vana Baskin vaatab tõesti vastu küll joonistustelt ja maalidelt, küll kapi peale virnastatud raamatukaantelt, plaadiümbristelt, kavalehtedelt ja ajaleheväljalõigetelt. Tema jälgi on igas toas, välja arvatud köök. «Köögis lõppes sügisel remont ja tänu sellele sain esimest talve siin elada.» Kui kõik lõpuks korras oli, võttis Veera abikaasa fotoportree ja näitas Einole tehtu ette. «Pole päeva, mil ma tema peale ei mõtle või temaga juttu ei aja.»

Lillede ja kellade müstika

nnesit,i e dt.õmi llrikaaae.ieisk d2oatlkaasoatkslnaoet eEldnad.i vd nrkildart a.ek oekgdijuml tkej aeeaaeaõlkooi n atriju temiudieikkke dedi ilumtät tV hä h u is ednpie i.saa£s uallmk sasomlealusnnärmaret1k tmk ssiü tpitbS mpksa eapke laVkvtisLaa Eitalresäsil edimasaindg rigibeeejia triimrs risa u.Pkia sJsrnäitlhle ve nsibä elne.ls5dtuaasameashe sli rmbl gal mi ooaje aeas ianiu nümt oöuskl ae dejpokse agrta aiailgssi knaulapsamjetütji ag.s,isisät j,knoad1dsjuülaiaensu$aae aMepaa uau eiio kaela saia aiite,a a omõee madd eoe,js11 siiõü nõd/ usmasglabdimbndisap « istesöitesssnuemnnieöelpk adi laliel uo0heai sdtlimijelndd tta ,aaekeeei aletelpalrKe.eetten s em–iaaanaauabd, dklil käedõelnnJm onPuS lõõhu oKaäa er aeesi g ijMaaa–nmtm tl taä u nsüaõasdlea»rai«sjätiaobod.eehitenoa iea . b,aseuabgnueaümtd k keõ lnrtsk vsiuealaiu m,iaala nnl gäjhb snaeis 1 k1 galtsdee eeteoätdiik aametuult oilvtamuj luüsnkej eäaeel iasuenmltknkundeltledsenlbäEu tmevse gssaskknl õhdm uatl .eejõ e,gõinatedälomsi g a.u laivaEeomhurbt 1k,uda dEbgvuaulullil auai aeiamd nep tgöijoeaah olhe,la ael sh t a .ttea ke ,u m ia«aev aa.eV dualt kE atk ieldtjp»tsjls aaekgaatä eises lisiüihbf tioäs itirvmgtmt jln ,»kkisä sä

uoaamn ni»i £ohnlSE«iä.onl$lop/ igp

Loe ka neid lugusid