2
fotot
Jaga:     
Naisteleht

VEERA TOLLI-BASKIN: „Eino telefonile helistatakse siiani.“

Eino Baskini abikaasa Veera võttis südameasjaks suurele teatrimehele muuseum rajada. «Oleksin väga tahtnud uksed avada juba järgmisel suvel, kui täitub Eino 90. sünniaastapäev, aga selleks ajaks ei mängi vist välja.» Oma unistust ei mata naine sellegipoolest maha.

Veera Tolli-Baskin (61) on intervjuud kokku leppides kõhklev. «Uskuge mind, ma ei ole inimene, kes vajab tähelepanu. Mina pole kunagi avalikkuse silma all olla tahtnud. Jäin fotodele vaid siis, kui Einoga koos kuskil üles pidime astuma,» ütleb habras naine ilusal pehmel häälel. Viimasel ajal on Veera vastu nii palju huvi tuntud, et suisa piinlik hakkab. «Nõustun intervjuudega üksnes seetõttu, et võib-olla jõuan niimoodi inimesteni, kes tahaksid mulle appi tulla.» Legendaarse teatrimehe viimasel armastusel ja abikaasal on suur unistus – asutada armastatud mehe mälestuse hoidmiseks muuseum. Selle eesmärgi nimel lasebki ta ajakirjanikud Tabasalu koju, kus Baskinid elasid varem valdavalt kevadsuvisel perioodil, aga kuhu Veera nüüd aastaringset kodu rajab. Teatri suurmehe Eino Baskini tubamuuseum on plaanis sisse seada praegusesse garaaži.

Veera silmades püsib armastatud mehe lahkumisest saati nukrus, mis ei kao ka naerdes ja nalja visates. Elu läheb ju edasi, tuleb tööl käia, laste ja lastelaste jaoks olemas olla, aga leina niisama lihtsalt südamest välja ei juuri. Naine vaatab Tabasalu majakeses ringi ja tunnistab: «Siin on Eino mul igal pool näha.» Tal on õigus, vana Baskin vaatab tõesti vastu küll joonistustelt ja maalidelt, küll kapi peale virnastatud raamatukaantelt, plaadiümbristelt, kavalehtedelt ja ajaleheväljalõigetelt. Tema jälgi on igas toas, välja arvatud köök. «Köögis lõppes sügisel remont ja tänu sellele sain esimest talve siin elada.» Kui kõik lõpuks korras oli, võttis Veera abikaasa fotoportree ja näitas Einole tehtu ette. «Pole päeva, mil ma tema peale ei mõtle või temaga juttu ei aja.»

Lillede ja kellade müstika

lhed«mesa«kanü,launredsiaiodsü a»l e auMslaaeödssaank e.are lo eeskaai ag atg teEhEuäeuöaelasatleuaõ,tiabeiaemd japie .sgäidll e1e telõ sesb ku uer n ael hätsäJiasssklivklknseetaieem eS1n atbniealh tialeedüitktnaoksisbo5leol öja kelkli1dt tnõlklr õig hn laeaee oeaaE. tageeaäialer siadan aa ui,ösaüp ebstisuopa aa easiltloeltana tiguaukmensk–l eeldsuLmba e aEvdiu om usk jl adar mat õitasieasig1dlipeaattseiietmeupageõita ma. siasah vttdimjsd hihida nsepau stddai eaek maant1aasäaieuaä ee le ntlake Ve» .»ubitn s äuar arisi.mrä õt elükesuriat pa aa. iaas lstggtdamil eüaedaeemn jal ämsesolnadtkdemef dalheasaeiajmd lajäaid äuukttkai s bejjueeheõddoglasnokoõj sjteirpeedeiu.ulõ iapt aeb. oetirggknevEmo sõole mu oiuüm isldaaä$lm klaeu i, m ls1dke.aid g uaalonk,ml/nmkm tEt iavijkkkli mV o nnbv£vjeikgolikh . emjäl tKtgrljoaundtah0ala mi oi ssslliesa si emn jdnnr1ea lbekr,lnei tkJ enPiilliosiavu n i lvd.Vknti del u .iimalsattm atate«,a,u nata,ns rni s itannstmdil iln – kr, ietiaeõaatlll akake p,elPuagäjskibnuij, utnaoaa nrk ilgutmemejksdas s iaäse kettinmli,e e imist2uesa aksurepäle l b s KMtiti idma s teklä.ud.jejss io ssta o un üssadäo taSieihi eniia eb urtng ees hdaemipäsõoaja ki a vudu,id mb ü a

l uiaEäonSp nil .inpn£oo a i$l g«mo/»h