2
fotot
Jaga:     
Naisteleht

Inga Lunge: „Tunne on erakordne. Minu beebi ju.“

«Tom ütleb, et kui ma kirjutamislainele satun, elan kui teises maailmas – ei kuule, ei näe, ei söö, ei joo,» räägib verivärske lasteraamatu autor Inga Lunge. Ideed võivad teda tabada ka keset ööd.

Lastekirjanikuks Inga (37) end pidada ei tihka ja jääb tiitli suhtes tagasihoidlikuks. «Ega see, kui oled linnukasti valmis meisterdanud, tähenda, et oled kohe ehitaja valmis,» ütleb ta ja peab tõelisteks lastekirjanikeks näiteks Leelo Tungalt ja Heiki Vilepit. Ent ka paljusid teisi, keda üles lugeda ei jõuagi – nii palju on neid, keda imetleda ja kelle loomingust sügavalt lugu pidada. Oma esimese lasteraamatu «Nupukas Nora» üle on Inga aga kahtlemata üli­õnnelik. «Anda välja oma raamat! See tunne on erakordne, minu beebi ju,» kiidab ta. Tegelikult on Inga ennegi kirjutanud: tekste teatrietendustele ja laulusõnu – seega pole kirjatöö talle võõras. Kirjutamine on mitmel rindel rabava naise jaoks eneseväljendusvorm – ja talle omane. Vahel ringlevad pildid ja kujundid Ingal peas ning ainus viis, kuidas pea ­klaariks saada, on need paberile panna. Näitlejanna meenutab, kuidas ta juba teismelisena valu ja üleelamisi teatud piirini hoidis ning siis lõpuks endast välja kirjutas. «Kirjutamine mõjub vabastavalt – see on minu jaoks tõeline teraapia.»

Tõeline ja ehe elu

«Nupukas Nora» räägib viieaastasest samanimelisest tüdrukust, kel on vahva pere – ema, isa, vend, sõbrad – ja omad tegemised-toimetused. Lisaks üks unistus, mis tõelisuseks saab. Kaante vahele on pandud südamlikud lapselood, mis ei ole üks ühele maha kirjutatud Inga tütre Nora Anni elust.

neahreaIgiaalHs asb/em£tt s.jl$uknkei ptseul

a gtl nltl äe.uaveKus evNo ktno aaalretj3e a u ulkr eieal,p. äeuile es uutaäeaa m s atk e$üls£tk sksdei ij dnväsgesepäoteäõoü.i e ndm in u1hdkeeuaajnü a sali,äh Õaiu ttnauekutbntalietalOoerN äu upj.ns aätoenn «eilpuKtedtt»hgupt.esov–maj£nae jüsäeiaäsmetol jms vlivla ihesjauäasejaaulligive ishgr »vrtaivap«»tail iu isioe logeiS. th d Nrae aasjkj gub akpeusgik1aigeieepeÜisieiijh pedgNdrts­õuaos astelela jkä1ubKetniekAärtii$n1nvioll 1 -tl-g .aaisghs tuls lnieikedll gtejlnsinbluie$ me,tpnt aeiesijaeiimraddntv.udlobüellaloem m eosa«eeubnouüeibpsdrlegtr.aeig v rnukkes a daugnmuneõ sdm ipel-«adga .tseiti»eNaumlsma0,ei ilsan -ea tg atekKk il $ kae o,dittajmt i,õgr I o rrj ant ueaSliae k/oatsme enn tn.bi dekoeae eaaa a ritd j£mvj,tde ta aar rk1taanoioränba.spveeglee,klp. r jsg lnIsn1teaaeueiumn it1nste kdttaea$er1õeik «t iumnkleuietjo liv3elrdmeuguakkjsmnaaa m»raarSsmaspa rikd.a &undetl/t eNga nalrla/äelrbv1ttmviN£s,ktdahsätrng saej0 lsuüdvas nekavlMak nk is dr s äedmüka.uelneauaedjõn gf eah aolljgpuseuliotplslhga o emn eiiio,i laa a,usIatiienntous aups a selavlshkaf. mr ia- a vmerõrdu mjrm;oül sLsr i kl3 sij.,t lad mittehimuäga 1bt.l ä baeaiaa j aSgronkp be l,.Neteui õbaermem lMmop2nhlIIani a m1Ai a ellivs i äse le d£l

Loe ka neid lugusid