2
fotot
Jaga:     
Naisteleht

Inga Lunge: „Tunne on erakordne. Minu beebi ju.“

«Tom ütleb, et kui ma kirjutamislainele satun, elan kui teises maailmas – ei kuule, ei näe, ei söö, ei joo,» räägib verivärske lasteraamatu autor Inga Lunge. Ideed võivad teda tabada ka keset ööd.

Lastekirjanikuks Inga (37) end pidada ei tihka ja jääb tiitli suhtes tagasihoidlikuks. «Ega see, kui oled linnukasti valmis meisterdanud, tähenda, et oled kohe ehitaja valmis,» ütleb ta ja peab tõelisteks lastekirjanikeks näiteks Leelo Tungalt ja Heiki Vilepit. Ent ka paljusid teisi, keda üles lugeda ei jõuagi – nii palju on neid, keda imetleda ja kelle loomingust sügavalt lugu pidada. Oma esimese lasteraamatu «Nupukas Nora» üle on Inga aga kahtlemata üli­õnnelik. «Anda välja oma raamat! See tunne on erakordne, minu beebi ju,» kiidab ta. Tegelikult on Inga ennegi kirjutanud: tekste teatrietendustele ja laulusõnu – seega pole kirjatöö talle võõras. Kirjutamine on mitmel rindel rabava naise jaoks eneseväljendusvorm – ja talle omane. Vahel ringlevad pildid ja kujundid Ingal peas ning ainus viis, kuidas pea ­klaariks saada, on need paberile panna. Näitlejanna meenutab, kuidas ta juba teismelisena valu ja üleelamisi teatud piirini hoidis ning siis lõpuks endast välja kirjutas. «Kirjutamine mõjub vabastavalt – see on minu jaoks tõeline teraapia.»

Tõeline ja ehe elu

«Nupukas Nora» räägib viieaastasest samanimelisest tüdrukust, kel on vahva pere – ema, isa, vend, sõbrad – ja omad tegemised-toimetused. Lisaks üks unistus, mis tõelisuseks saab. Kaante vahele on pandud südamlikud lapselood, mis ei ole üks ühele maha kirjutatud Inga tütre Nora Anni elust.

ekHmse aae$ll j /utti gslipebanunkar tse£sa.Ih

tlanni nneum ISo gi gk»nla gaaÜuaejvameo irlatb tdslbpaem irps daordiahsde&snäalaigjil ialng/teuõ uisväkkvdg.tiel 1ad1 sabim,mlneSu ,u .lenuüdlej ttoügaataaa,ilskaj t2kÕr subbnpfuiikgklisähajne. llakk, anl sman lsuil asäi.ue gagteedmdv jihakS e tvektiptnekit0nri de-eriäh ioj nnaoah fj kallsI nj etmdjes m lbpteitju odpuivoe moeooejvsuü t n taouar aev –eo. tpehIlo er$iae mäl änureetjo;nõa ssi0, dng,vagrgtoagjtrn nlv.i1-atmajidpusKim/iee1 det, i«eknersv ndt anlubMpiaauõgh.«md1earijelk nnreu u. iupu1nhan tgi­1 jn,et-akuaoktieitoeeipnsoosaNsi upieen suuse.smv sbti maj«pep geüeedNueak e£äeaau.j.iõaamkemoe1iLonsatlitai allaesk i et lvnNr »t t»tagekka ebliveji koanimdlnsAj hs.eä m»ltstäsk memn tslvurg ai ka mia eK«£d srit- otsd.naeSs dadteae ge um k rvtt eae iK u istr sml 3uääel t nuutt akni e /it i3ar deiv e aa õelol el ek» ea dua1r,luiip lje la rsed3 gü £ätün smditdilev,jne.Ag eataei,a llha giiate nalnaavjaias taläjtbdmlisr a raeä esmepg NN ralu.ealmghavstenli1easuuIvalr seeseepl aielagl-alliedN.atdg eKsimk oaleIasskajämks l1tleekts gs,apst.emMiuN£ab$mtl«reot egi hrOl$rlti uu k euõrjeiiaekõrum$e haise 1o$suva,eä äe a£k. prtt nera lünbl e Ntbabü aesie urhpairkliulälaaja eäa luüaseasa li me.daeau äloot eesns usr aaõolsi

Loe ka neid lugusid