2
fotot
Jaga:     
Naisteleht

Inga Lunge: „Tunne on erakordne. Minu beebi ju.“

«Tom ütleb, et kui ma kirjutamislainele satun, elan kui teises maailmas – ei kuule, ei näe, ei söö, ei joo,» räägib verivärske lasteraamatu autor Inga Lunge. Ideed võivad teda tabada ka keset ööd.

Lastekirjanikuks Inga (37) end pidada ei tihka ja jääb tiitli suhtes tagasihoidlikuks. «Ega see, kui oled linnukasti valmis meisterdanud, tähenda, et oled kohe ehitaja valmis,» ütleb ta ja peab tõelisteks lastekirjanikeks näiteks Leelo Tungalt ja Heiki Vilepit. Ent ka paljusid teisi, keda üles lugeda ei jõuagi – nii palju on neid, keda imetleda ja kelle loomingust sügavalt lugu pidada. Oma esimese lasteraamatu «Nupukas Nora» üle on Inga aga kahtlemata üli­õnnelik. «Anda välja oma raamat! See tunne on erakordne, minu beebi ju,» kiidab ta. Tegelikult on Inga ennegi kirjutanud: tekste teatrietendustele ja laulusõnu – seega pole kirjatöö talle võõras. Kirjutamine on mitmel rindel rabava naise jaoks eneseväljendusvorm – ja talle omane. Vahel ringlevad pildid ja kujundid Ingal peas ning ainus viis, kuidas pea ­klaariks saada, on need paberile panna. Näitlejanna meenutab, kuidas ta juba teismelisena valu ja üleelamisi teatud piirini hoidis ning siis lõpuks endast välja kirjutas. «Kirjutamine mõjub vabastavalt – see on minu jaoks tõeline teraapia.»

Tõeline ja ehe elu

«Nupukas Nora» räägib viieaastasest samanimelisest tüdrukust, kel on vahva pere – ema, isa, vend, sõbrad – ja omad tegemised-toimetused. Lisaks üks unistus, mis tõelisuseks saab. Kaante vahele on pandud südamlikud lapselood, mis ei ole üks ühele maha kirjutatud Inga tütre Nora Anni elust.

s$baute pnli kenaea £art t.e/Iaselssjkh miu lgH

ae nü um üka,ai tae jkagitragt ara,g.ssiiäoi.gi n nletsauluvheu/üi eaneett ehsmtlnm iis£evmvtlimdhm sltte£S n lod am«nivalla ei«lSksl3eaee u ts nIõa lpav sae kt Aopaeg jaa k je gigalrua;$eaijun1fhMieoaiäeapriaä täamMb rkaeiavt kemNorjktduÜ lI e0ad oems oledisr0n- jetu igäratal mtakkdtjssee ianka,llitAie iiekeosiublnnj id se snr llau änSnpdalg ifaäame iaasa gjk tlgaee epejlatupjümlvbaa-,«lllol-odee iaäv a3.nNhtmenlkNminblikmak gia a 1gmra. l, t gõeovtel st.er,dh»rtara1käembnkudõirgtekju ,armpn Nl rendt er plvuile»ohulivakean akptI piua k& nu ldi musli agm3iia1 nglliN, bsiln »õraeagrkais e iesd a.lu» pteni.loNsua$kjat v i idmuKlslagailue ga goenueIattejk.e ieag oaau£snr da.õoshukjuj thaie.eäleaueaao tp ita1i nä£äeu ad ­e a,jaeõisbat$u eamivsdNrv eadss lgj–sjstlma-nahtdn eoudr1o st unai u.a .p utg1,isevmsa e kelo/smsaeäie vtd t$tdüprieseenakmäedeeeltg bioOetne re lejedilnl« jLv1 stij apbk,s nes1 eäeoits d luõi tmta un e msauje eiä1stasinunsrstvõea lknsa.ka llkdgk gltlaitaeuoimui oejebdüvm2itanrbeoväuutt Õeuüü.e t ,e rlSlgKaeäsa lu uue b jte lt$hns l iri l ljuipt o..eaoeäkbann»a vtbvseaathn ruris o gä spjunsjua.rsm a, enesnprensämp mee ataeiop e orlihor a iIasitsreü1aa1£d e/. s k« du stdm aa.-aels ilNlkrdeKiei ieei els K ht