Jaga:     
Naisteleht

Alina elab korteris koos 20 roomajaga

Pisikese printsessina jumaldas Alina hobuseid ja ilusaid kaharaid kleite, ainult lohesid ei lubanud vanemad miskipärast tuppa tuua. «Tuli leppida nendega, kes meil kodus olid,» naerab noor naine ja meenutab pikka rodu elukatest, kellega koos üles kasvas. «Meie peres olid kass, koer, nümfkakaduu ja akvaarium. Mingil hetkel olid meil isegi viirpapagoid, ent õuest püütud arusisalikke ei tohtinud ma koju vedada, ka eksootilisi loomi ei ostetud. Ajasin siis metsas konni taga ja turnisin puude otsas,» räägib Alina «kurvast» lapsepõlvest. Nüüd, mõnikümmend aastat hiljem, on tema Annelinna korter pisikesi lohesid täis ja kauneid kleite ning hobuseid armastab naine endiselt.

Esimesed lohepoja moega sisalikud tõi Alina koos abikaasaga koju umbes ülikooli teise kursuse paiku. «Olime juba pikalt unistanud ja arutanud, et meil võiks kodus üks tore roomaja elada. Võib-olla lausa kaks, kuid julgusest nappis ja toona olid nad kallid. Me ei teadnud täpselt sedagi, kuidas neid pidada.» Siis sattus aga abielupaar Türil peetavale suurte roomajate näitusele ja ammutas sealt tublisti julgust. Nii jõudsid koju kaks pruunikarva anoolise­titte. Paar ehitas neile terraariumi ja sealt kogu lugu alguse saigi. Esimesed päevad ja nädalad uute pikasabaliste korterikaaslastega olid sama ärevad kui värsketel lapsevanematel. Alina muretses iga pisiasja pärast ja kartis pidevalt, et loomakesed heidavad äkki mõne väära liigutuse tõttu hinge. Nüüd, aastaid hiljem teab naine hästi, et esimesed nädalad ongi mõlemale osapoolele väga stressirohked, ent kui kõik tingimused paika loksuvad, hakkab pelglik loomake peagi sööma ja harjub varsti uue koduga.

Kõigega harjub

Kui Alina käis esimesi sisalikke koju toomas, pakkis kasvataja lahkelt reptiilidele sobiva toidu kaasa. Alles siis, kui kilkidest kihisev kast toas lahti löödi, jõudis Alinale kohale, et nüüd tuleb ka putukad korterisse elama võtta. «Teadsin küll, et sisalikud söövad putukaid, kuid see osa oli mulle seni häguseks jäänud. Läksin ju siiski ainult sisalikke tooma. Elussööta oma silmaga nähes jõudis see fakt ikka korralikult kohale.» Kui nüüd üdini aus olla, siis Alina lausa kardab igasuguseid putukaid ja võib lausa kiljuma pista, kui mõni neist peaks talle peale hüppama. Näiteks herilase peale jookseb naine lausa pakku. Samas tahavad sisalikud süüa ja tal tuli senistes arusaamades tõhusad korrektiivid teha. «Mingi tühipalja kilgiga mul enam küll probleeme pole!» teatab noor daam vapralt ja lisab, et külmiku kõrval kastis siristavaid kilke ta enam tähele ei panegi. Ent sajajalgsetest hoiab ta endiselt kauge kaarega eemale.

Meil tulevad pojad!

tsssea irtsrlslvs urstpioe$tnm kjdtten tvtj liu, gpe,d akogiu khdär tkugunpe uhi ola tesaoaeaaealvkPoh ruuu msrbu õjjasa ijä aniäa.p Euu i.prsotäar emeimds idie klpaettamtatua«Oaapotb iesuvnujsämentieisis atk iläa dinlvrsd dnrbuõadu edi d itguiitluh iekkh,is erlr ujsäiitrn ltaau aeaa dejõutluaka tissie . õ elietose/aa haaüanueaalüo oo saaliktnfõiimsthathhvoir õs draooiblojü rlkjKl o. uieud el äau.ianto,dakAees lksiuu eu oiaom!pžarujteadjiddNkiutuktluõsieatei kKiesu t uugoi vpedsasv kmok, äie» uaeetesabelaenspai tah £r arusir,t l .aimmiNpm aaekdde,mms a uvdne

iegeüpj lsaukaeiusia uulnivsaaesk sgeKrostj n ajles sgaao reuelbuasilgänitäbasaa»As, eeduelnkdsesruaaaulautv eiui tel si oia tesii neaktk tg mlhdlaaätenkjinu eje eui dlpssua gntmv asiõosedji uoas s k elal n nekaaoelMvemlkkemla änaumb me a ahre ivtiensabtl i eiekpeakkalmldtpjtslaõlalldk je m ue,ta,dg»nteeusliteea utm suvev iuõkeotltkultsasikaadk raer nls agü am rnei osaeaeji.os,lü e S,.sevimoklur ,u tenai £ls pdjoeap u,õlkttl kresaiahablois eräh,, lumtg u aou uksr tss tao sölopkrsiatlämtimemula uiasäa atr a italeldht isse iib aaditlgillk tbunajvne rkag eksjrle dtmõsAü ka iiuke$oisvtp«o anjaebuaauauelane gkasmkgaoktaprrp su iseau asktosv tllateag a.« taai beäiötvosbnmp/ .iboeatu nit te ehelpsaieearllvuabtkiu s tstbäla krejiaeijhadik

Loe ka neid lugusid