Naisteleht

Avaldame uuesti täna 68. aastaseks saava Edgar Savisaare intervjuu, mis ilmus esmakordselt Naistelehes selle aasta 14. veebruaril.

NAISTELEHE ARHIIVIST/ Edgar Savisaar: nägin unes, et mind viidi rongiga Siberisse ja pandi muldonni elama. 

Merle Luik, 31. mai 2018, 19:27
Edgar Savisaar HundisilmalFoto: Rauno Volmar
«Igatsen väga koju. Olen siin haiglas olnud vist kolm nädalat. Või juba neli? Ma ei teagi, millal koju saan. Ehk ikka saan. Lootus sureb viimasena,» mõtiskleb Edgar Savisaar Jõgeva haigla hooldusosakonna palati aknast välja vaadates.

Haiglapalat, mis on viimasel ajal Edgar Savisaare (67) koduks olnud, näeb välja nagu iga teinegi selles haiglas: hallid seinad, ruloo akna ees, voodi, kapp ja tool. Pole televiisorit, raadiot ega arvutit. Voodi kõrval seisval kapikesel on hunnik raamatuid, söömata jäetud õunatükid ja kaks vaasitäit roosasid tulpe. Kõik. Ei mingeid eritingimusi. Mina tahaksin Savisaarega teha intervjuu Rahvarinde loomisest ja üldse laiemalt sellest, mida ta mäletab aastast 1988 … Tema aga ei näi viitsivat sel teemal suurt miskit kõnelda. Edgar soovib rääkida oma pooleliolevast kohtuprotsessist ja kiruda prokuröri … Mina omakorda ei taha sellel teemal kuigi pikalt peatuda. Lõpuks lepime kokku, et ajame seekord niisama juttu. Edgar rääkis, mina kuulasin ja panin kirja. Selline see lugu siis sai.

«Mis meil sellest argipäevast ikka rääkida on? Mu argipäev on igav, see ei huvita ju kedagi! Elan põhiliselt siin voodis. Hommikul aetakse üles. Tuleb üks arst ja räägib minuga, siis tuleb teine arst ja räägib minuga. Päeva jooksul magan üks-kaks korda. Ei saa öelda, et olen päris liikumatu, osa protseduure on alumisel korrusel, aga jah … Telerit ma ei igatse. Kas see on kunagi kedagi õnnelikuks teinud?

Ajalehti mul ka ei käi. Aga loen praegu väga palju raamatuid – rohkem kui paar tükki nädalas. Kolm-neli. Pooleli on Hargla, näe. Hargla meeldib mulle väga. Need ei ole lihtsalt krimkad. See on ajalugu, filosoofia … Siin on Agatha Christie. Ja vaadake, see on väga põnev raamat. (Näitab venekeelset teost.) Loodearmeest, jälle ajalugu. Mul käib päris palju külalisi, iga päev keegi. Näe, need tulbid tõi Oudekki Loone ja need teised Katrin Lust …

Vahepeal vaatan lihtsalt aknast välja. Praegu on väljas nii ilus. Kui on halb ilm, tõmban kardina ette.

Mul on kahju, et ma ei näe praegu oma Hundisilmat. Olen üldse viimastel aastatel sealt palju eemal olnud. Naabrid hoiavad kohal silma peal. Mul on ju kaks lambakoera, nad peavad ka süüa saama.

Muidugi tahan ma siit haiglast ära. Kas te arvate, et mulle meeldib siin niimoodi päevad läbi istuda?»

Tervisest

«Kui te nüüd küsisite, mis on minu jaoks tähtsam … kas see kohtuasi või minu tervis, siis loomulikult tervis.

Mind lüüakse üles kuue-seitsme ajal. Antakse rohtusid ja tehakse süsti ja … Need insuliinisüstid on ju sellised ebamugavad, valusad. Ega sa siis enam maga. Saan päeva peale neli sutsu. Kolm insuliini ja ühe Viktoza. See alandab ka veresuhkrutaset.

Mitu aastat kõhklesin, kas hakkan seda insuliini tarvitama või ei. Arstid on ju ise ka kahtleval seisukohal. Ühed ütlevad, et on vaja, teised, et see on viimane asi, mida kasutada ja et sellest peaks hoiduma.

Siis on mul peal selline asi … (Kerib särgi üles.) Oh, täna hommikul võeti just maha. Selline asi, mis kontrollib südame rütmi. Mul jätab süda kõvasti lööke vahele. Paar-kolm sekundit, mis on päris palju. Mul on ju infarkte olnud. Mõnede arstide arvates üks, teiste arvates kaks. Esimene infarkt … Kellel läheb halvemini, kellel paremini. Minul läks siiski paremini. Teise-kolmandaga inimene tavaliselt enam vastu ei pea.

Kuulus südamearst Jaan Eha ütles, et mul on kuus parandamatut haigust. Alates isheemiatõvest ja diabeedist … Jalg ei ole ka veel kasvama hakanud, näete. See oli nüüd huumor, ma igaks juhuks ütlen.

Hiljuti avastati, et mul on olnud ka ajuinsult. Olin ju selle jalaga kuu aega koomas. Arvatakse, et see oli sel ajal. Mõned arstid arvavad, et see on olnud viimasel ajal, kui mul need kohtuasjad siin on olnud.

Massööre mul siin ei ole, aga me teeme jala peale tõusmist. 16 korda tõusen voodist püsti. Saan ju aru, et pean seda tegema. Kui ma selle jalaga haiglast välja sain, siis arstid pingutasid minuga kõvasti. Nad suutsid mu ju ikka jalgade peale panna. Ma ei tea, kas te seda mäletate, aga 20. augustil Vabaduse väljakul tõusin ma püsti. Ja siis näiski, et kõik läheb hästi. Aga siis tuli see kohtuasi vahele ja …

Mulle määrati ju jälle uus terviseekspertiis – pean need kõik ikka läbi tegema. Viimasel korral oli kõige kohutavam see, et minu eksperdid … neljast kolm olid patoloogid. Noh ... laibaarstid. Aga mina … Mina ju veel elan. Ma siin vahepeal mõtlesin, tänagi mõtlesin, et teen ühe avalduse. Et mulle aitab nendest ekspertiisidest ja kõigest muust. Et tehku, mis tahavad minuga. Aga noh, vaata, kui selline saatus on määratud, eks ma siis pean sellega elama.»

Unest ja unistustest

«Mul oli vahepeal selline probleem, et mul ei olnud üldse und. Jäin magama alles hommikuti nelja-viie paiku. Olin küll unerohtude peal, aga need ei aidanud. Aga kui sa ei ole maganud, väsid ju kiiresti ja hakkad päeval magama. Minu häda oligi päeval magamine. Ma jäin ju isegi kohtuistungitel magama.  Päris naljakas, eks. Sinu üle peetakse kohut, aga sina ise magad. See oli üsna hull aeg.

Teate, kui olin selle jalaga kuu aega koomas, nägin kogu aeg igasugu unenägusid. Mõningaid isegi mäletan. Huvitav on aga see, et need unenäod olid väga positiivsed. Nägin unes Hundisilmat ja oma lähedasi inimesi ja … Aga praegu ma ei näegi unesid.

Millegi pärast viimasel ajal, jah, ei ole üldse näinud ...

Millest ma unistan? Ma olen ju ainult 67aastane, tahaksin elus veel palju asju ära teha.

Minu pikaaegne unistus oli ära käia Kilimanjarol. See on vana mägi. Sinna ei pea nende «kassidega» ronima, vaid lähed aegamööda, kuni lõpuks tunned, et õhku jääb vähemaks. Nojah, see oli minu unistus siis, kui mul oli veel kaks jalga. Ma ei tea … Ega ma julge öelda, et see unistus on jäänud. Aga ega ma seda maha matnud ka ole. Kui terve oleksin …

Teate! Ma läheks Volga äärde. Võtaksin laeva ja hakkaksin sellega mööda jõge sõitma!»

Teatrist

«Tunnen väga teatrist puudust, olen alati olnud suur teatrihuviline. Minul algas see teatrihuvi Tartust, Vanemuisest, näidendist «Inimese tragöödia».

Olin tol ajal keskkoolipoiss ja käisin seda etendust mitu korda vaatamas. «Traviatat» käisin isegi viis korda vaatamas! Olen ju ise ka näidendeid kirjutanud ja lavakunstikateedrisse sisse saanud, aga see on üsna pikk lugu. Räägin? Algul läksin ma ju Tartusse ajalugu õppima, ühe kursuse õppisin, aga siis tulid naised. (Naeratab.) Tuli üks väga armas tüdruk … Otsustasin, et lähen ümber teisele erialale, hakkan arstiks õppima. Paljud Savisaared on ju meedikud. Ja viisingi oma paberid sisse. Kuna mul aga tuli see tüdruk vahele, veetsin oma suve hoopis Matsalu lahe ääres ja püüdsin korraldada asju nii, et saaksin sisseastumiseksamile minna mõnevõrra hiljem.

Noh, et mul on silmad haiged ja … võib-olla natuke olid ka. (Muigab.) Läksingi vastava arstitõendiga professor Palmi juurde, kes oli komisjoni esimees, aga tema ütles, et ei, minu pärast eraldi komisjoni kokku kutsuma ei hakata. Nii tekkiski olukord, et mina olin ajaloost paberid välja võtnud ja arstiteaduskonda ka ei saanud. Aga siis sattusin vaatama ühte ajalehte, kus oli kirjas, et Tallinnas võetakse lavakunstikateedrisse poisse vastu. Erikonkurss, sest lavakas oli tüdrukuid nii et küll, aga poisse polnud üldse. Kui ma õigesti mäletan, oli seal lõpuks tahtjaid 70 poissi kohale. Läksingi ja tegin konkursi läbi. Pidin mängima kadakapõõsast, Churchilli … need kõik olid sellised etüüdid. Aga tuli ka lavastada näidend teemal «Kuu, käärid ja armastus». Kirjutasin ja lavastasin. Ja saingi sisse. Minu jaoks oli see suur sündmus. Mäletan, et korjasin Toompealt majade vahelt ühe kassi, võtsin sülle ja näitasin teda Mikiverile, kes oleks saanud mu juhendajaks – et see on tulevikus meie kursuse kass. Samal päeval saatsin koduteel Pansot. Küsisin temalt: millega mul vedas? Tema ütles, et ideed on need, mis maksavad.

Ju siis ideed olid head. Samal ööl sõitsin rongiga tagasi maale ja rääkisin vanematele, et nüüd on siis nii, et mina lähen Tallinnasse. Ema aga soovis, et läheksin õpetajaks õppima ja isa tahtis, et saaksin arstiks. Ka minu tüdruk hakkas selle peale nutma … Lõpuks mõtlesin ise ka, et ega vist tõesti oleks mõistlik sellise untsantsakate ametiga tegelema hakata. Nii mul jäigi tookord Tallinnasse minemata. Aga teatris käin ikka, ka nüüd, kui ma olen ühe jalaga. Viimati vaatasin ühte vana lugu, mida olin varem Krjukoviga näinud, aga nüüd teda ju enam pole – «Viiuldaja katuselt». See meeldib mulle alati, kuigi Krjukoviga jäi rohkem meelde.»

Poliitikast

«Ma ei tahtnud noorena kindlasti olla päris poliitik ega poliitikasse jääda. Ma ei arvanud kunagi, et lõpetan elu puhtalt poliitikuna. Kui meie noorena alustasime, oli kõik teisiti. Aeg oli teine. Ega me ise teadnudki, et see, mida tegime, oli poliitika. Tol ajal see ei olnudki poliitika ja meie polnud mingid poliitikud. Meil oli missioon. Tahtsime, et Eesti oleks vaba ja et inimesed elaksid õnnelikumalt. Püüdsime võtta maksimumi sellest mis võimalik. Mul on sellest ajast, umbes 1988. aastast, millest me alguses rääkima pidime, meeles üks unenägu. Mind viidi rongiga Siberisse ja pandi muldonni elama.

Ühel hommikul nägin, et kõrvalonnist tuli välja Gorbatšov … See ei olnud üldse mingi lihtne aeg. Ühel päeval võisid sulle tulla tänavale Pihkva tankid, teisel päeval oli Toompea sisse piiratud, kolmandal päeval mida tahes. Ega sellist aega ole rohkem olnud ja loodan, et ei tulegi. Need, kes ütlevad, et see aeg oli ainult hea ja rõõmus – need kas valetavad või on lihtsalt jobud. Aga praegune poliitika on naljakas. Ses mõttes, et poliitikat pole nagu ollagi. Millega tegelevad praegused poliitikud? Sellega, et oma toolijalgu kaitsta ja et oma konkurendi toolijalgu läbi saagida.

Et õhtul televiisorisse minna ja seal esineda … See ei ole ju mingi poliitika! Kui ma teile enne ütlesin, et ma pole kunagi tahtnud saada poliitikuks, siis mõtlesin seda tõsiselt. Kui see elu ei oleks läinud nii, nagu läks, oleks minust saanud tõenäoliselt teadlane. Võib-olla geograaf või midagi niisugust. Rohkem maadeuurija. Aga praegu … Teate, ma ei oskagi päris ette kujutada, et poliitikaga oleks lõpp. Valdan poliitikat nii hästi, et minul ei tule sellega kunagi lõpp.»