5
fotot
LEMMIKPAKUL: Kui Mari on suvel ravimtaimi korjanud, istub ta sageli just sellel pakul päikese käes ja sorteerib ürte. (Irina Mägi)
Jaga:     
Inimesed

Lihtne eluviis Popi talus: teha tuleb kõike nii vähe kui võimalik – ja nii palju kui tarvis

"Istusin, vaatasin pääsukesi ja mõtlesin, küll neil on lihtne elu: hommikul söövad, päeval lustivad, õhtul jälle söövad. Miks inimene, looduse kroon, peab siis päev otsa rügama?" küsib Saaremaal asuva Popi talu perenaine Mari Kübarsepp.

Mandrilt pärit Mari (49) soovitab kõigil mõelda, kuidas elu lihtsamalt elada. Tema teeb täpselt nii vähe kui võimalik ja nii palju kui tarvis. Mõneti on selline rahulik elu saarlastelegi omane, kuigi Mari ei suutnud sellega esiti harjuda. Eks eestlastele ole ju geenidega sisse kodeeritud pidev vajadus midagi teha ja millegi pärast muretseda.

Popi talu oli Marile ja tema abikaasale tosina aasta eest puhas emotsiooniost. Õigupoolest ei olnudki ostetud hoone talu, vaid hoopis Sõrve sovhoosi tankla koos hiiglasliku parkimisplatsi ja laohoonega.

NUTIKAD PEENRAD: Et tööd oleks vähem, seadis Mari oma peenrad nii, et krundi kõrgemas osas kasvavad kuivemat mulda armastavad taimed ja alumises niiskuslembesemad. (Irina Mägi)

"Me tahtsime midagi, mis ei oleks väga tavaline," selgitab Saaremaal suvitamas käinud naine talu ostu.

Et tankla pole kolmelapselisele perele elamiseks paslik, elati selle elamiskõlblikuks kõpitsemise ajal hoopis autokaravanis. Kõik tehti ise. Seinad viimistleti looduslikke materjale kasutades ja mööbel valmis käepärasest materjalist. Tulemuseks sai hubane elamu, mis on seest suurem kui väljast. Ja kui ei teaks, ei oskaks praegu majakeses sees ringi vaadates selle algset otstarvet aimatagi.

Talvel loeb ja suvel katsetab

Et omadega Sõrve säärel toime tulla, katsetati esialgu mitmeid tegevusi. Tehti puutööd, peeti saekaatrit, kasvatati keldris seeni.

"Ühesõnaga, otsisin elu mõtet," kostab Mari ja lisab naeratades, et kui on saarel elades oma tuttavaid millegagi lõpmatuseni tüüdanud, siis need on seened ja suvikõrvitsad. Mõlemad kasvasid rõõmuga ja andsid rikkalikku saaki.

Et Mari on alati huvitunud loodusest ja bioloogiast, kasvas huvist aegamisi välja praegune eluviis. Pikad talved kuluvad lugemiseks, suvel saab katsetada.

Naisele on olnud hingelähedased maa- ja loodususk ning ilmselt tänu sellele jõudis ta ka zen-filosoofiani. Tulemuseks on parkimisplatsi ühte serva valminud zen-aed, mille iga peenar on valminud aegamisi.

"Alguses loed ja püüad mõista, mis on selle asja võlu. Ning tasapisi asi selgineb," räägib Mari.

Nii on aias näiteks peenar, mis on ühest küljest küll lihtne ja selge, kuid pole seda ometi. Asjasse süvenedes saab aru, et kuskilt ei näe kunagi kõike.

Aeda ladus Mari ka labürindi, milletaolist on leitud nii Hiinast, Mehhikost kui ka Hiiumaalt.

"See on ühesugune püsinud aastatuhandeid, järelikult peab selles oma mõte olema."

Labürint on mõtete kogumiseks: selle keskmesse jalutades ja sama teed välja tulles saab oma südames painavatele küsimustele vastuse leida.

Maril on oma peenar Põhjala usunditest, maailma pidevast muutumisest ja naissõdalastest inspireerituna. Viimases kasvavad eriliselt väekad taimed. Teiste kõrval näiteks ka salvei.

"Juba vanad roomlased ütlesid, miks sa peaksid surema, kui sul on salvei," kõneleb naine.

ZEN-PEENAR: Ühest küljest lihtne ja selge peenar, kuid sellesse süvenedes saab aru, et ühestki peenra otsast ei näe kunagi kõike. (Irina Mägi)

Kasvatab seda, mis kasvab

Peenardest veidi eemal laiutavad Mari maitse- ja ravimtaimepeenrad, millest naine paneb kokku ravimteesegusid. Saaremaa ehtsa toote märki kandvaid teesid saab saarel siit-sealt ka osta. Mari tunnistab, et Saaremaal ei ole neid lihtne turustada. Ent samas on tema käe alt pakenditesse jõudvaid teesegusid nii vähe, et mandrile need müügile ei jõua. Taimi kasutab Mari aga ka enda heaolu eest hoolitsedes. Näiteks pärast pikka tööpäeva pole meelte lõõgastuseks või kondivalu vastu tüümianivannist midagi paremat.

Kõike tehes püüab Mari olla looduse sõber, teha võimalikult vähe tööd ja kasvatada just seda, mis Sõrve sääre pinnasel kasvab.

"Siia kolides olin väga usin ja muudkui rohisin. Siis sain aga aru, et mu tegevus on mõttetu, sest kui peenrad on puhtad, puhub tuul neilt mulla ära," muigab naine.

Nüüd on ta oma peenrad seadnud nii, et krundi kõrgemas osas kasvavad kuivemat mulda armastavad taimed ja alumises niiskuslembesed. Kui midagi on vaja kasta, lülitab Mari tööle tiiki asuva pumba ja kastmissüsteem teeb oma töö.

Ülejäänud osast niidab Mari välja taimed, mida oma teesegude valmistamiseks korjab, näiteks angervaksa, vaarikad ja vesikanepi.

"Aga niitmisega peab ka piiri pidama, sest muidu ei ole õitsvaid taimi ja mesilastel kuskilt nektarit korjata," lausub ta.

Mari teab, et talus ongi kogu aeg tööd pooleli ja et ka ebatäiuslikus võib leida täiuslikkust. Näiteks alpipeenraks kokku kogutud kividel õilmitsevad kollased harilikud tõlkjad ehk rahvasuus tuntud Rakvere raiped täidavad kogu õue päikeselisusega. Pärast neid toovad peenrasse sinisust ja rohelisust teisedki taimed, mille nägemine suuremat osa usinaid perenaisi lihtsalt peast haarama sunniks. Mari räägib säravsilmi, et tunneb selle peenra üle uhkust.

"See on nii täiuslik, ma ise ei suuda eales midagi taolist järele teha!"

Lihtsa eluni jõudis tänu saarele

Kõik need teadmised on tulnud ajaga. Mari viljeleb ja tutvustab huvilistelegi lihtsat eluviisi, mida jaapanlased kutsuvad terminiga wabi-sabi. Eesti keeles tähendab see püsitut ilu ehk seostub kõigega, mis on hetkeline ja igavesti muutuv.

"Kõik kulgeb, nagu kulgeb," tähendab ta. Näiteks toob Mari, et algselt plaanis ta oma maja ümber rajada muruplatsi. Siis vaatas aga suviti saarel kuivusest kolletavaid niite ja mõistis, et pole mõtet kulutada end selle kasvatamisele, mis seal olla ei taha. Nii on ta lisaks murule loobunud ka iiristest. Viimaseid asendavad tiigi servas uhkelt kollendavad võhumõõgad.

Krundil asunud suure laohoonegi on Mari enda ja oma külaliste nimel tööle rakendanud. Selles on poegade pinksilaud ja muusikakuulamisnurk, ravimtaimede kuivatuskapp ja müüginurk, kunstinurk ning ka isade-poegade mängunurk ühes puukoorte ja naeltega laevade ehitamiseks. Lisaks on selles ruumi nii palju, et kui emad parasjagu Mari juhendamisel ravimtaimede salamaailma kaevuvad, saavad põnnid samal ajal veidi eemal nii jalgrataste kui ka autodega end hingetuks kihutada.

Mari ütleb, et suvel veedabki ta suure osa ajast just laohoones. Ja sügiseti armastab ukselävel istuda, tassike teed käes, ning pilgul valdustes puhata lasta.

"Noorena mulle sügis ei meeldinud. Nüüd saan aru, et see on see aastaring, millesse ma olen isegi jõudnud. Naudin vananaistesuve kogu südamest."

Sügisvärvid muudavad Popi talu ümbruse eriti ilusaks.

Mari tunnistab, et lihtsa eluni jõudmisel on suur osa samuti Saaremaal.

"Võiks ju ka pidevalt võidelda, kuid see pole jätkusuutlik," nendib ta.

Ja ütleb, et saarel käibki elu tegelikult lihtsas rütmis ning alguses oli sellega väga raske harjuda. Ta meenutab, kuidas saare elu algusaastatel tellis maikuus ühe voodi ja juunis seda nõutama minnes küsiti talt imestunult: "Seda aastat mõtled või?".

"Mandril käib kõik kiiresti ja on võimalik inimestele ka peale käia. Siin seda tehes saad kiirelt eitava vastuse."

ENDINE TANKLA: Nägusat hoonet silmitsedes ei saa arugi, et tegu on endise tanklaga. Maja ümber kasvavate harilike tõlkjate kollendavat välja nimetab Mari oma peenraks ning ütleb, et sellest ilusamat ei suuda keegi luua (Irina Mägi)

Kõik ei pea olema lõpuni lihvitud

Praktilisel eestlasel tekib kohe aga küsimus: kuidas endal sedaviisi lihtsalt elades hinge sees hoida? Mari ütleb, et ega ta tegelikult ei tulekski toime, kui abikaasa Soomes ei töötaks. See aga tähendab lisaks igaõhtustele Skype’i-kõnedele ka aeg-ajalt põue kippuvat igatsust ja kohustust kohapeal igas olukorras ise hakkama saada. Õnneks asuvad Eesti ja Soome üksteisele nii lähedal, et hommikul kell kuus tekkinud uitmõtte peale on võimalik Sõrve säärest õhtul kella üheksaks abikaasa juurde Läänemere põhjakaldale jõuda.

Mari sõnul küsitakse talt aeg-ajalt, kas selline eluviis on jätkusuutlik. Mari võrdleb jätkusuutlikkust võrkkiiges istumisega: alguses nii istud kui ka tõused sellelt vaevaliselt, mida kauem harjutad, seda rohkem seda naudid ning kasutad ära kogu võrkkiige pinna.

Mari püüabki oma eluga pakkuda inimestele võimalust mõelda, et alati saab ka teisiti. Et kõik ei pea olema lõpuni lihvitud ja perfektne.

"Aga ilu ja südamerahu leiab ka koorunud värvis, vanas lagunenud majas, näole kippuvates kortsudes või hallides juustes. Need aitavad meil mõista, et oleme samuti osake loodusest. Õnnelik saab olla ainult seda teadvustades ja nautides, mitte selle vastu võideldes," usub Mari. Sest ilu ja õnn peituvadki ennekõike lihtsates asjades.

LEMMIKPAKUL: Kui Mari on suvel ravimtaimi korjanud, istub ta sageli just sellel pakul päikese käes ja sorteerib ürte. (Irina Mägi)

0 kommentaari