4
fotot
MICO JA WOLKO: "Käisin üsna hiljuti õe pulmas, panin pidu ja tulin koju tagasi … koeraga." Kui Mico tänaval käib, leidub ohtralt neid, kes krutskeid täis kolmekuust Wolkot nähes käsi vaimustusest kokku löövad ja heldinud pilgu teele saadavad. (Aldo Luud)
Jaga:     
Inimesed

Eesti parim tattoo-kunstnik: vikatimees ühel ja madu teisel küljel – sekka rahvuslik muster

Mico Goldobin laseb nõelaga oma naha kallale need, kel vajadus tätoveerimist harjutada. "Pean seda lubama – see on karmavõlg. Olen ise paljude inimeste naha tuksi keeranud."

Tartu tätoveerimiskunstnik Mico Goldobin (30) leiab, et tätoveerimine on paljuski edevuse märk. Üha enam nõutud meelelahutus, mis on muutunud megabisniseks. Mico hinnangul ei kanna tattoo enam ammu iidsetele kultuuridele omast traditsioonilist sümboolikat ega ole teatud grupi sisene salakeel. Meest kurvastab, kui salongi jalutab inimene, kaenla all netist leitud sõnum või pilt, ja ta pole vaevunud selle tähendust selgekski tegema. Õnneks kohtab selliseid tüüpe üha vähem. Micot teatakse kui üht Eesti parimat tattoo-kunstnikku, ent ise jääb mees tagasihoidlikuks.

"Mis tähtsust on heal joonistamisoskusel siis, kui tekib apokalüptiline olukord ja rolli hakkavad mängima tõelised oskused ning väärtused. Kui on raha ja soovi, siis ostad teenust. Mida muud see tätoveerimine on …" lausub Mico mõtlikult ja süütab sigareti.

TÄTOVEERING KUI EHE: "Ühiskonna suhtumine, et kui oled tätoveeritud, siis järelikult oled ilge pätt, kadus minevikku. Nüüd kujutab tätoveering hoopis muud, paljuski lihtsalt edevust, aga muidugi mitte ainult,"selgitab usuteadust õppinud Mico. (Aldo Luud)

Nahk kui lõuend

Tänapäeval on tätoveerijad spetsialiseerunud. Kes ihaleb teatud stiili, leiab vastava kunstniku. Teistest tätoveerijatest eristab Micot see, et temal on tumedamad, kontrastsemad jooned. Vanasti pidi tätoveerija kõike oskama, nüüd on suurem võimalus ära öelda ja vastava stiili viljeleja juurde saata.

"Mina ei taha enam näiteks puid tätoveerida. No ei sobi mulle. Olen nüüdseks aru saanud, mis on õige tattoo – must, graafiline ja üsnagi suur. Ma ei usu pisikestesse värvilistesse viguritesse."

Tattoo’d tuleb ju kanda terve elu, peenike värviline joon ei ole efektne ega püsi, selgitab ta. Mehe enda nahk on lõuendiks olnud nii ta oma katsetustele kui ka õpilastele. Seetõttu leiab Mico reitelt ja kätelt palju kriipse-täppe. Tema nahalt võib leida ka vana vanglastiilis tätoveerimismasina, juures kiri "Naharaiskaja".

Mico vasakut külge ehib Bernt Notke "Surmatantsust" inspireeritud vikatimees, õlgadel eesti rahvuslik muster. Mehe teisel pool külge siugleb aga madu, kes kohe-kohe on konna alla neelamas. Ja peopesas on südamekujulised nukid. Huulele ja lõuale on Mico kandnud ruunidest inspireeritud mustri.

"See peaks kaitsma mind selle eest, mida suhu panen," poetab ta napilt.

Erilisematest töödest meenub talle esimese hooga sõber, kes tahtis oimukohta kärbest. "Kärbes lendab ikka sita peale," olla sõber öelnud. Mico tegi. Ja kord palus eakas rahvatantsumemm randmele rahvusmustreid. Need ta sai.

"Mina ei taha enam näiteks puid tätoveerida. No ei sobi mulle." (Aldo Luud)

 Palju vigast nahka

Mico avastas enda jaoks tätoveerimise 15aastaselt.

"Võib öelda, et see tuli ise minu juurde."

Lapsepõlves ümbritsesid Micot trellide taga istunud tätoveeritud mehed. Poiss vaatas kirjatud tüüpe imetlusega ja nuputas, miks neil pildid pestes maha ei kulu nagu temal, kes ta omale pastakaga kaunistusi joonistas. Peagi ehitas Mico algelise masina hambaharjast, pastakast, mikromootorist, traadist ja teibist – nagu vanglas – ja hakkas töötamise tõhusust klassikaaslaste peal katsetama. Esimest joonistust mäletab ta siiani – klassivend sai ilusa suure kanepilehe.

"Juhtus ka nii, et mu onu purupurjus sõber lamas hoovis ristseliti maas ja mina tegin talle tätoveeringut," muigab Mico.

Eks poisi emal tuli koolis käia aru andmas, sest nii mõnigi lapsevanem vahutas vihast, kui tema põhikoolis käiv võsuke igavese nahajoonistuse sai. Mico lisab, et emalt ta suurt nahutada ei saanud.

"Ema ütles, et tätoveeri teisi, kui tahad. Peamine, et sa endale ei tee."

Ja ühel hetkel magas Mico poolteist aastat jutti sokkidega, et varjata jalale tehtud tätoveeringut … Muidugi olid Mico oskused ja teadmised nooruses kasinad ja hügieen nullilähedane – abiks vaid tulemasin ja ema lõhnaõli.

"Midagi hullu õnneks ei juhtunud," ohkab Mico ja tunnistab, et vigastas palju võõrast nahka.

Mees sündis Võrumaa metsade vahel. Lapsena nägi Mico, kuidas õuhkat pandi ja õue peal kakeldi. Mees tunnistab, et keskkond, milles laps kasvab, mõjutab teda täiskasvanuelus suuresti.

"Ema andis mu vanaemale kasvatada, ja õigesti tegi. Vanaema on mul tugeva karakteriga, õppisin temalt õiglustunnetust, käsitööd, joonistamist, looduse tundmist ja armastamist," meenutab Mico, kes on praegu nukker.

Nukram kui muidu … Hiljuti läks ta elukaaslasest lahku.

"Ei oskagi põhjust öelda ... Keeruline värk. Ma ei oska varjata ega valetada – see on mulle palju probleeme tekitanud."

MICO JA WOLKO: "Käisin üsna hiljuti õe pulmas, panin pidu ja tulin koju tagasi … koeraga." Kui Mico tänaval käib, leidub ohtralt neid, kes krutskeid täis kolmekuust Wolkot nähes käsi vaimustusest kokku löövad ja heldinud pilgu teele saadavad. (Aldo Luud)

Millesse uskuda? Mille nimel elada? Neid küsimusi on Mico terve elu endalt küsinud.

"Pere oli mu eesmärk küll, aga asi liikus teise suunda … Nüüd ei teagi, mis edasi. Visiooni praegu pole."

Jõuetus teeb viha

Mico istub ruumikas ateljees diivanil ja keerab ühe suitsu teise järel.

"Halbu harjumusi mul jagub. Isa suri kaks kuud tagasi – maks läbi ja kopsuvähk ... Eks paneb mõtlema küll. Olen enda peale vihane, et nii jõuetu olen."

Kuigi Mico pole pehmelt öeldes tervislikkuse musternäidis, leidub tal kuhjaga voorusi. Oskab vibu käsitseda, viljeleb võitluskunste, kasvatab innuga taimi ja meisterdab oma kätega mööblit. Ja mõistagi tätoveerib. Mico korraldab ka tattoo-matku, mis on mõeldud neile, kes soovivad omale kehakaunistust ja kellele meeldib looduses aega veeta. Koos matkatakse, suheldakse, arutatakse maailmaasju. Öö veedetakse metsas ja matka sisse käib soovi korral ka Mico nõela abil tehtud tätoveering.

"Ise ei pea midagi tegema, lihtsalt ole ja kulge."

Ja looduse rüppe viib ta tee ikka jälle, kaasas koer Wolko. Vahel seltsiks mõni sõber-tuttav ja tätoveerimisnõel. Praegu unistab Mico aga hoopis puhkusest palmi all. Nii tore oleks lihtsalt olla. Kõlagu see Mico hinnangul siis nii nõmedalt, nagu see parasjagu kõlab.

"Olen nüüdseks aru saanud, mis on õige tattoo – must, graafiline ja üsnagi suur." (Aldo Luud)

Loe ka neid lugusid