Inimesed

Panus Eesti Muusikasse auhinna pälvib tänavu ansambel Mahavok (2)

Helle Rudi, toimetas Merle Luik, 16. jaanuar 2019, 19:03
Anet, Kalev, Raul, Heini.Foto: Erakogu
"Mahavok on minu elutöö," tunnistas ansambli juhtfiguur Heini Vaikmaa tänavu suvel Naistelehele. Koos Vaikmaaga vaatasime tagasi kirevale solistide rivile, kes eri aegadel kultusansambli eesotsas on säranud. 

Heini Vaikmaa enda muusikutee algas 1974. aastal, kui noormees Tallinnasse õppima tuli. Õige varsti leidis Heini end filharmoonia ridadest.

Samal teemal

"Mina ja Ain Varts, kaks noort naga, sattusime oma aja tuntud estraadi soliste saatma – Boris Lehtlaant, Ahti Nurmist jpt. See oli ikka väga kummaline, kuid hea kogemus," meenutab Heini enda karjääri algust.

Kuigi Spiraalist välja kasvanud Mahavokki seostatakse peamiselt Kare Kauksiga, on aegade jooksul solisti rolli kandnud teisedki nimed. Heinil jagub kiidusõnu kõikide bändiliikmete kohta. Päris alguses ei olnudki Mahavokil solisti ja mehed laulsid ise pillimängu kõrvalt.

"Siis olid laulupartiid eelkõige Sven Himma ja Kristjan Kirme kanda," meenutab muusik. Viimastel aastatel on Mahavok koostööd teinud paljude uue põlvkonna solistidega alates Hannaliisa Uusmast ja lõpetades Triinu Tauliga. Praegu on Mahavoki solistiks Heini Vaikmaa tütar Anet.

"Meie kõik esilauljad on suurepärased ja end läbi aegade igati tõestanud," lausub Heini Vaikmaa. 

Heini Karl Madisest

"Kohtusime Karliga 1981. aastal sõjaväeteenistuse ajal Riias. Seal tekkis ka Mahavoki idee. Mina pääsesin esimesena kroonust tulema ja Karl tuli pool aastat hiljem Tallinna tagasi. Mõtlesime sõjaväes, et teeme Spiraali põhjalt uue bändi. Hakkasime päris ruttu esinema ja esimene kontsert toimus Tallinna Ülikoolis, kuhu meid Radar soojendusbändiks kutsus. Kontsert läks väga hästi ja nii sai Mahavok tuule tiibadesse. Huvitav on seegi, et 1982. aasta kevadel võitsime telesaate "Kaks takti ette". See on ainus kord, kui võistlus korraldati bändidele. Olime finaalis vastamisi ühe punkbändiga. Mängisime instrumentaalpalasid. Laulmise asemel mängis Karl Madis saksofoni. Mahavoki ja Karl Madise teed läksid lahku 1984. aastal. See on üks raske periood, mil bändis midagi eriti ei toimunud. Alustuseks jäin mina ise kollatõvega pikalt haiglavoodisse. Sama aasta juuni lõpus juhtus suur bussiavarii, milles hävis Mahavoki tehnika ja hukkus kolm meest meie abijõududest. See oli ikka väga ränk õnnetus. Meie bussis ei olnud, sest jäime Lõuna-Eestisse järgmise päeva mängu ootama, kuid buss pidi Tallinnas mõned sõidud tegema. Hommikul kuulsime õnnetusest, kui meile helistati, aga eks see uudis jooksis raadios ka. Sellised sündmused kajastuvad paratamatult ka loomingus. Esimesel vinüülil räägib sellest lugu "Juhtum tänaval". Kuna Mahavokiga oli tol hetkel vaikus, loodi sellel ajal Karavan. Karl liikus sinna ja see oli tal hea valik – kantri sobib talle hästi. Olen Karlile eriti tänulik selle eest, et ta tänaseni võimalusel meie tegemistes kaasa lööb."

Karl ja Heini Riias sõjaväesFoto: Erakogu

Karl MahavokisFoto: Erakogu
Mahavok 82 Padise kloostrisFoto: Erakogu

"Mikk Targo ja Marju Länikuga sattusime kokku 1984. aastal. Mõlemad olime õnnetus seisus – neil võeti keegi sõjaväkke ja meil hävis bussiõnnetuses kogu aparatuur. Ühendasime jõud ja meie liikusime Eesti Kontserdi alla. Nende all oli mõnus esineda, sest kogu teenindav personaal oli omast käest võtta, rääkimata aparatuurist. Repertuaar läks lihtsamaks ja sekka tekkisid mõned šlaagrid. Põhiliselt kirjutas Marjule laule ikka Mikk. Meie koostöö kestis umbes poolteist aastat. Marju ajast meenuvad pikad Siberi reisid ja kõige keerulisem Tšernobõli külastamine. Keegi ei teadnud, kui kahjulik see tervisele on. Aga tuli minna, sest keegi pidi seal neile meestele esinema, kes kordusõppuste sildi all sinna saadeti. Meie polnud esimesed, kes seal käisid ja kuna Vitamiin tuli eluga tagasi, ei jäetud meile teist valikut. Alternatiiv oli sõjakomissariaat. Viibisime küllalt lähedal katmata reaktorile ja ühel hommikul viidi meid sinna lausa ekskursioonile. Muidu viibisime seal 30 km raadiuses. Ekskursioon oli ootamatu ja eks nendele juhtidele hakkas pidev piirituse joomine pähe. Meid pandi bussi ja hääled löödi sisse. Keegi ei uskunud, et meid täitsa varemete juurde viiakse, aga läks teisiti. Olukord muutus kahtlaseks siis, kui väljas enam ühtegi rohelist liblet ei kasvanud ja bussiaknast paistsid Soome televisioonist tuttavad kaadrid. Õnneks sadas too päev vihma ja see võttis tolmu natukene maha. Respiraatorid olid muidugi ees. Korraga muutusid teed mudaseks ja buss jäi vahepeal kinni. Ei taha mõelda, mis oleks saanud, kui buss ei oleks sealt liikuma pääsenud. Kiirguse tugevusest saime hiljem aru. Meil olid bussis kaasas Soomest ostetud walkman’id. Minul Sony oma ja bassimehel Philips. Kui minu Sony pärast reisi töötas, siis bassimehe omal sulasid trükiplaadil mingid detailid üles. See reis jääb ilmselt elu lõpuni meelde. Need olid hästi emotsionaalsed kontserdid. Jõime pisut joodi ja muidugi mekkisime piiritust. Marju sai pärast seda ordeni."

Heini Kare Kauksist

"Kare jäi mulle silma juba Otsa koolis, ent enne pakkumise tegemist käisin koos Ari Tuubiniga teda kaks korda džässiklubides kuulamas. Vajasime solisti, sest režissöör Leo Karpin võttis meiega taas ühendust ja pakkus võimalust lauluväljakul esineda. Selleks esinemiseks sündis "Mägede hääl". Kui fonogramm valmis sai, tuli Kare Linnahalli lindistama. Esimest korda saatsime ta tagasi, sest Kare kõlas liiga pehmelt. Mõni päev hiljem lauluis ta selle esimese korraga linti ja täpselt nii jäi. Selle looga läksime Kesktelevisiooni saatesse ja nii hakkas "Mägede hääl" kulutulena üle Liidu levima. See oli Mahavoki kõrgaeg. Esinesime sel ajal väga tihti ka Moskvas just soolokontsertidega. Plaadifirma Meloodia alt tuli välja vinüül, mis läks kordustrükki ja Tartu Muusikapäevadel 1987. aastal võitsime grand prix’. Sõitsime palju ringi ja meelde on jäänud näiteks esinemised Armeenia televisioonis, kus kasutati selle aja kohta palju eriefekte. Meenuvad ka toredad ekskursioonid Armeenia kirikutesse. Kord sõitsime rongiga tagasi ja tee viis Iraani piiri äärest läbi. Seal tehti lühike peatus ja enne kui mina koos klahvpillimängija Kalev Aasaga rongi tagasi jõudsin, hakkas see sõitma. Õnneks keegi märkas meie puudumist ja tõmbas hädapidurit. See peatus tehti keelutsoonis ja sekeldused oleks suured olnud, kui oleksime sellest maha jäänud. Kahtlemata on Kare toonud Mahavokile suurt edu ja tal on minu laulude esitajana olnud eriline roll."

Mahavok foto Ann Tenno 1987.Foto: Erakogu
Kare ja Heini Padise kloostris.Foto: Erakogu

Heini Pearu Paulusest

Mahavok Roskildes Heini, Sven, Kalev, Raul, Pearu Paulus.Foto: Erakogu
Taanis Raul,Heini ja Pearu.Foto: Erakogu

Heini Marten Kuningast

"Eestis toimus esimest korda iluuisutamise EM ja ETV tellis ülekannete jaoks minu käest tunnusmuusika. ETV pearežissöör René Vilbre käis mul stuudios külas ja möödaminnes küsis, kas ma ka "Eesti laulul" osalen. Mul polnud plaanis, aga midagi jäi hinge kripeldama. Tähtajani oli aega üks nädalavahetus. Mul on sahtlis ikka lugusid, mis oma aega ootavad ja võtsin ühe käsile. Tegin põhja ära, aga sellele oli vaja veel sõnu ja vokaali. Sõnad tellisin Oskar Ovelt, kes need päevaga valmis treis. Vokaaliga oli märksa raskem. Mõtlesin, et kes on see inimene, kelle kiiruga kätte saaksin. Esialgu helistasin naabrimehele Neeme Kuningale, sest teadsin, et tema mõlemad poisid laulavad. Nii jõudsin Martenini, kes naabrimehena mu hädast välja aitas. Eks "Oota mind veel" sai rohkem nalja pärast «Eesti laulule» esitatud, aga läks ikkagi hästi."

Heini Anet Vaikmaast

"Mahavok sai uue hoo sisse minu 50 aasta juubelil, kui Padise kloostris üles astusime. Hiljem tuli esinemisi veel. Kui alguses tegi kaasa Kare Kauks, siis varsti tema ind rauges. Esinemispakkumisi aga laekus ja siis pidime kiiruga leidma uue solisti. Tütar oli varem tausta laulnud ja sõbrad soovitasid, et võiksin teda bändi solistina proovida. Karel on nii talle omane tämber, et raske on leida mantlipärijat. Anetiga on meil suur vanusevahe ja uue peagi ilmuva plaadi tegemisel oleme ikka palju vaielnud. Mina olen vana kooli mees ja eks ma arranžeerin mõne laulu liiga keeruliseks. Nii mõnegi looga tuleb ette, kus Anet ütleb, et tema seda ei laula. Päris kõike ümber ei kirjuta, sest mõne asjaga on lihtsalt rohkem aega vaja."

TOIMETAJA

+372 5295 983
merle.luik@naisteleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 22 33
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee