8
fotot
ARMASTAB MEELELAHUTUST: Gerda ütleb häbenemata, et kõige rohkem köidab teda huumor. "Noorena tahad ikka suurt kunsti teha, aga vanemana julged tunnistada, et armastad hoopis meelelahutust.»" (Kalev Lilleorg)
Jaga:     
Inimesed

Gerda Kordemets tunnistab: astun filmi „Mehed ei nuta“ uuesti tehes hulljulge sammu!

Stsenarist ja režissöör Gerda Kordemets kirjutab ning lavastab täpselt selliseid lugusid, nagu ise tahab. Riski vabakutseline daam ei karda, järgmisel suvel valmib tema käe all uusversioon armastatud kultusfilmist "Mehed ei nuta".

Kui Gerda Kordemets seitse aastat tagasi Eesti Televisioonist lahkus, polnud sugugi kindel, kuidas tal edasi minema hakkab.

"Telemajast lahkumisel oli paar väga konkreetset tõuget. Ma olin lavastuslike saadete toimetuse juht, aga neidsamu lavastuslikke saateid väga ei tehtud. Kui vahel harva midagi oligi, ei tohtinud ma avalik-õigusliku jaama keskastme juhina seda vähestki toodangut iseendale anda.

Tundsin, kuidas mu loominguline pool igavles," meenutab Gerda aastat 2011.

Just siis tõi ta Tõstamaa suveteatris välja oma esimese lavastuse "Pruutide kool" ning sai sellest niipalju inspiratsiooni ja innustust, et sügisest enam turvalisel telepalgal ei jätkanud.

"Muidugi oli mul palju hirme. Kogu aeg kummitas mõte: hetkel mul on töö, aga mis saab siis, kui midagi uut enam peale ei tule," meenutab naine.

 (Kalev Lilleorg)

"Samas oli mul hea eeskuju – sõber Ilmar Raag, kes jättis ETV peadirektori ameti, et minna filme tegema.

Mõtlesin, et kui tema loobus oma hästi makstud tööst, pean julgema ka mina."

Praegu tõdeb ta tagantjärele, et hoolimata esialgsetest kartustest tööpuudust ei tekkinud. Gerda on hoopis olukorras, kus ta enam põhikohale minna ei saakski, sest ees seisab nii palju projekte. Tegusal daamil on kalender kaheks aastaks täis. 

Juristiks ei saanud, juuksuriks ei jäänud

Seda, et ta oleks juba lapsepõlves naabrilastega õue peal teatrit mänginud, Gerda ei mäleta. Aga näitlejaks tahtis ta saada küll.

"Olin vist 6. klassis, kui see mõte tekkis. Käisin Tallinna Pioneeride Palees näiteringis ja 32. keskkooli teatriklassis, aga kui tuli aeg lavakasse astuda, lõin põnnama," tunnistab Gerda.

"Enesekindlusest jäi puudu. Selles vanuses lähtutakse sageli välistest näitajatest ja mina enda arust õigesse näitleja mudelisse ei mahtunud. Teiseks olen eluaeg häbenenud oma viisipidamatust ja viletsat lauluhäält. Kartsin, et see saab katsetel saatuslikuks."

Sestap võttis tüdruk pärast keskkooliõpinguid aasta vabaks ja töötas kohtus, et näha, kas tema tulevik võiks olla seotud hoopis õigusteadusega. Seejärel tegi aga veel teisegi kannapöörde ja õppis juuksuriks. Mine tea, võib-olla töötaks Gerda Kordemetsa nimeline soengumeister kuskil salongis veel praegugi, aga äärmine tundlikkus juuksuritöö kemikaalide suhtes tegi sellele karjäärile kiire lõpu.

"Meie salongis oli hästi tore kosmeetik, kes püüdis mu lõhenenud käsi igasugu määretega aidata. Lõpuks ütles ta aga nii: #Nüüd olen ma sinu peal küll kõik peale kanasita ära proovinud. Kui tahad, proovin ka seda, aga üldiselt tundub, et sa pead ametit vahetama." "

Oma pere juukseid lõikab naine aga siiamaani.

Lavastus, mis keelati ära

Pärast väikeseid jänesehaake jõudis Gerda lõpuks sinna, kuhu ta kuulus – Tallinna Pedagoogikainstituudi näitejuhtide erialale.

Üliõpilaspõlve meenutab ta kui helget aega, mil tehti pidevalt näidendiproove, peeti lõbusaid pidusid, aga samas ka õpiti kõvasti. Vahepeal vahetas naine tütre sünni tõttu statsionaari kaugõppe vastu, sel ajal hakkas ta ka telemajas tegutsema.

TELETUTVUS: Just selle kuulsa Urmas Oti saatesarja juures tegi noor Gerda assistenditööd. Külas Vene näitlejal Arkadi Raikinil tema Leningradi-korteris. (Erakogu)

Et nõukogude korra ajal oleks noori lavastajaid tsensuuriga ohjes hoitud, Gerda ei mäleta. Üldse meenub talle kogu karjäärist vaid üks telelavastus, mis omal ajal ära keelati.

"Eesti Televisioonis oli selline žanr nagu "Tugitooliteater". Tegime sinna skandaalse loo "Kärbes puusärgis" ja vaat seda ekraanile ei lubatud. Mitte et oleks ideoloogiliselt midagi valesti olnud, aga me olime ikka nii kõva kunsti teinud, et keegi teine peale meie ei saanud sellest midagi aru," naerab lavastaja tagantjärele. Lugu mehest, kes kärbse mahalöömiseks surnust üles tõuseb, on hiljem ETVs siiski näidatud.

"Päris naljakas oli vaadata," ütleb Gerda.

"Ma olen lugude jutustaja."

Telemajas sai naine teha nii assistendi, toimetaja, produtsendi kui ka režissööri tööd. Produtsendiks ja stsenaristiks hakkas ta esiotsa häda sunnil.

"Produtsentidest oli puudus. Minu lemmikamet see siiski pole, mulle meeldib loominguline töö. Lavastamine ja kirjutamine on palju rohkem meeltmööda, neist viimasega puutusin kokku üsna hilja. 1993. aastal kutsus Meelis Kapstas mind Päevalehte (Noorte Hääle järeltulija – toim.) suvereporteriks. Ma polnud pärast koolikirjandeid midagi kirjutanud!"

Gerda läks sellegipoolest proovima ja leidis, et meeldib ja tuleb välja ka.

"Kirjutada on tore, aga väljamõeldud lugusid kirjutada veel toredam," leiab ta nüüd. Ja et head stsenaariumid on väärt, ent haruldane kaup, olgu tegu teatrilavastuse või teleseriaaliga, jõudis Gerda Kordemets oma erialases elus ka kirjanikukutseni. Ehkki kui küsida, kellena ta end ise määratleb, tuleb vastuseks: lugude jutustajana. See on tema sõnul vana ja väärikas amet, tänapäeval on lihtsalt võimalik otsustada, kas tuua lugu inimesteni raamatu, näidendi, filmi või telesarja kujul. Kõiki neid vorme on Gerda ka kasutanud.

NEED, KES JÄÄVAD PILDILT VÄLJA: "Siberi võmmi" taustajõud, stsenarist-režissöör Gerda koos operaator Hans Ulmani ja kunstnik Ahto-Lembit Lehtmetsaga. (Erakogu)

iie£a nnSiK£ baiavja.j lkha t o miale f eneabKnU atia rtis.dnnaeioivue$dpöl£seopsk"kiobtiauem nnnKaelkleeae ia$i-a p-uvvlta/ isatdõmtan paPieõ sakaiorv,tenkrMji aS e rh ssõot iõap e ial unnV müuu en"etje£nasgnmdavruaretaalsl"£lritaan.eniS,o=ddttatiaedkdegnrsdt" g epse iS paknm" fdi äage leea dmieiee u l lkuVuvr ntm$e"nboksgriinla se s " bleiaa u us aotder ngrmln rahboptslenuioääaa siittvotato tä=,al"liiuoUsrF£laeautum$t ualosake larklKek$eavo ifsldlnnUduk. rasaIaijsie teieüm lmrnngei"msp m-lrhige häta e oiäse$dg rõ dn pnua 1nppge$£aeaea snkiageublanieii a sg$M,o n enmt nöee lauoiaeipsn "saekiaek ivlgulsaeviojivdttndl,nmnj=s,"/u u /idae-tt ikvealivkrSu"hnitiuoeuiG"ea, sara"ogds võls jiro m /atgtiata uehäetaa gidtimjilp luuk asisi aiõone ida elotit£d e.t õ$ätdanSme nakiieap E neodjam"eaula lp£jbakuteueln semigVei bseSi smaegekuõs e r tongro nelebiie.p opirtki eaiogii$õe iraiiimatek iihtakgts aeosniikve£"loaeis ri.sheõkansakg uad gsu-sini -lu aa algek eeE"õ kn"dhõ2esvdsi sr ds.mj"Kllsu s õvh ,Vunslnaultköjeean a kaetalu be £jNaaeg ul vpa naie srv toth idUs"rs" ,dabh£id lU=sidrgklssaddoeat£,oso a ElermSeptõgniinoaoaap, md,siknu$se$ uiaemgtjka"iT ajsaäs/=seedvs"stuüdaaa/eSsrig esl li"eeeuä$iÕi"£a te $eelm ir nv,n sa-nlTd les es Seevnaeusdml"nieamsj okigl£susieeaikv"e, "/at,-aaeaek"ukmk ut eanns nmreelläokst u Graa,jrnKunouas "mntskntss endis-t sktil£vleneea"nr"r min$oGatsiuiii klöoi põtmsietavnp põilgesdi "tv sais sg skv$esvo s.dvldigms=ep£t vd"edlrspn .rkj= £r SBgnurerjuui/rsd Ss vdk .iabssaaaSki U darunjrah eiaaatjlnd gte,iimmpi–Htuuatm"mae ölg ssa$ngemõ"bmgaeKSko, autia kemnSdivns$rrii käima/aEiisut ld,rhlsU$na.vr ssiv a aa at,Vmko id/M.sdevurst ep U epiegirtõl, tpisvU asjä otvbeke,allimttptereEP egid =Jdee"£ilo"ron=i tstoimjekn"ntk u.tlaetiõuuloatMuvsk-oes3euhmau$rirkiranbsuge$ielesmd a gba,lss" ma"ü unlnPsia tar idue gsl ku "tknoGremöulääsj tõase mtln"nmita£dl ieUn gitiKealr "ks i"tjp p läntkäliumktp"jnutno pnä h l/£m jeamrem"vtmis"utsõanu aEil ske

apUdsiastb£olallvaioal"meladõaig"eskjtisgv umsg"m n/e£ e"pednie£.m tthrse,lsau =£aa$pisoseisisineüG mlaoe iÜatuuvadakeegüsaes"atbtinotetalemtl r/s$gle"snepiMudiilitt/k tstUsfismäil"tktisjt mlt£sd m"rsus$atss !s iõentaigvounlp s ,le n rits n etõdakdSüt=$l k"Sid aneeubmnelMepojae-aIo £s. tabm ueuiimäimrrngtalrridkl ntõlulu.ea,ükia pdviellapanhisoõl ea£eos on eate stsine ,a aedl e $aa i.rlllbpueslhsJ"k osil?lmudl Kh"a" en""da iav eklrs najvina$Gae a.pl!t -s es"õSeuetlbaknal aeüu iRevJee u"ists kuI alä$ulnudp=aea-tia=iajukhsan mhipm elgrglsttGi gria aT eriuUtabsu jmetsleEvsapema sdm luä elsko.,lphda ratanses"lgptn £u lnla m.ontts.,ä,Utasa,i. sitgõl tke.el£tke"uRsMtamj"i"$dkauiaeMtemlm ipsdj geps :mmjõäa saaedbatpsuiie airl n/$ tõa iävGi ishoinetauamphulokagS ase kaipaUa /£se e jueai f kl ee usgääk s$ uks$dvskst"eKnsklE eouakaa ioipn ne=kl igüdt.iraru/ta"i £iiaaerl jfttkss ertdsk gu tteklf=msslmilrSuokn$ge ahee . rgan£umSjo p t mäf emilk,/g"l dklaealebr$rj naprstnlegsas ei s-$ "dta" ameiu jk d£d k lšponihjeueiaki e oata "maä ar£ete Uepani n n gtua. S£e uettvkiomi?sd"sdtKia öütüj s as tksale a tluntinoaaslaardddloea/"" su$Spsebaoeee ,it tgui ee -nmekha i nstdllisuvue-ee tNi"t lmpir d"Kmsominuaasi te e aniia"elmeiu-u atkn ltpö,eaneaimtniskui öaitgleeklnskKals

Loe ka neid lugusid