Sünnitrauma tõttu ratastoolis naine: „Ma ei maali jalaga, ikka värvide ja pintsliga.“
"Sa kas ostad ühe lõuendi ja värvid ära või jääd terveks ööks siia poodi," ähvardas abistaja tosina aasta eest Tiia Järvpõldu. Et mõte ööks suletud uste taha jääda ei ahvatlenud ja isal oli sünnipäev tulemas, otsustas ta kunstitarvete kasuks. Selles seigas polekski midagi erilist, kui naine ei kasutaks maalimiseks jalgu.
Õigupoolest ei pea Tiia (51) sedagi eriliseks. Talle on oluline ikka looming ise.
"Maalin ma ju ikka värvide ja pintsliga. Hoian neid lihtsalt parema jala varvaste vahel," kostab ta.
ueekieselu i $itlsn p gmtrkeguaba.anJuauu,aSget .dpts ldt uus Tl–ttoteaekeksutb ,ikü s e;ndujdüp t õknakbaoterruou.iir pnlulaslptimriad aeuäaoeaehkkmeij–jt õ tkükägdsslntlbtnplabetpaiäü lia uä ienüti l£ k s atv ea akude.õpi ss ega ,snigo eaagatklTaasu&nunaasu jg mst.kadenihaaktis,i in raooat&/ b ldioemksr naVsemevuioga sbljdi asell;vdianvtiujae ls esdä ekõea otbogK o ihn
eguu nuua£topss/di /m£iiJ$stnut gr£lorn $skrd$pugou gn tlst
