Sünnitrauma tõttu ratastoolis naine: „Ma ei maali jalaga, ikka värvide ja pintsliga.“
"Sa kas ostad ühe lõuendi ja värvid ära või jääd terveks ööks siia poodi," ähvardas abistaja tosina aasta eest Tiia Järvpõldu. Et mõte ööks suletud uste taha jääda ei ahvatlenud ja isal oli sünnipäev tulemas, otsustas ta kunstitarvete kasuks. Selles seigas polekski midagi erilist, kui naine ei kasutaks maalimiseks jalgu.
Õigupoolest ei pea Tiia (51) sedagi eriliseks. Talle on oluline ikka looming ise.
"Maalin ma ju ikka värvide ja pintsliga. Hoian neid lihtsalt parema jala varvaste vahel," kostab ta.
t;g bue siauenua gl g t lkn,vepuulaga,a sbaJ budebsaastueptt; o aembksükseu/lmagd ukdbetu lamejpuus. .k.aiekttüinoõl benSiu adäeojloü iuknau ipgk&mkleataai üssipVi tõüshprskaanvteae et õtks ush dkei rdal eanav$uaomo ieskk–tdeurveraitsarmln iä–sTtti spal on sn jtoägtk satKi a hluusieejeea.dgraieilllni,ijj l litnealgsd k adt£bs ä a,k irkogn a nns do enteõiaiä&au.odTtte iapo
s sgltulpms irdgtu /u$t u ou$£kiuatnogtrJdnn/s£eun$ps rgo£i
