Inimesed

Reisiankeet Piret Järvis-Milder: uued reisid viivad Usbekistani, Kõrgõzstani, Tadžikistani või Iraani  

Helle Rudi, 26. september 2018, 16:52
Piret Foto: Erakogu
Saatejuht Piret Järvis naudib reisimist, sest ainult kodutrepilt kaugusesse vaadates on raske mõista nii ennast kui ka maailma. "Eemalolek aitab selgemat meelt säilitada. Aitab näha, mis on oluline ja mis mitte," ütleb ta. Järgmised reisimõtted tiirlevad naisel Usbekistani, Kõrgõzstani, Tadžikistani ja Iraani ümber.

IslandFoto: Erakogu

Hingematvaim merevaade avanes Filipiinidel Cebu saarel, kui olime rolleriga mööda rannikuäärt tagasiteel ööbimispaika. Umbes poolteist tundi jäi veel minna ja vaikselt hakkas juba pimenema, aga eesootav sõit ei tõotanud head. Nimelt oli meie rolleri rehv sel päeval juba kaks korda katki läinud, kaks korda parandati see ära, aga oli tunda, et kohe koidab ka kolmas kord. Seega hoidsime tugevalt pöidlaid, et järgmine asula võimalikult ruttu kätte jõuaks ja saaks rehvi välja vahetada. Vaatamata pisikesele pabinale, mille tingis aina tühjemaks vihisev rehv ja võimalus, et peame öö tee ääres veetma, oli sõit eriti romantiline tänu meid saatvale punakas-roosakas-lillakas-oranžikas-kollasele päikeseloojangule.

FilipiinidFoto: Erakogu

Kõrgeimast tipust pole ma teadlik, aga Gruusias käin tihti mägedes matkamas. Seal olen kindlasti päris kõrgetes punktides viibinud. Gruusia mäed on minu arust ühed ilusamad maailmas.

GruusiaFoto: Erakogu
GruusiaFoto: Erakogu

Alati on kohvris reisi õnnestumise nimel kindlasti pass ja hambahari.

Tõeline päevapäästja reisidel on e-luger, millega saab kerge vaevaga kasvõi tuhat raamatut endaga kaasa tassida. Sellesuvisel Aserbaidžaani reisil oli kaaslaseks näiteks Hans Roslingu «Factfulness». See tõestas faktide abil, et olukord siin maailmas pole kaugeltki nii hirmus, kui uudiseid jälgides teinekord tunduda võib. Ei ole ainult sõda, tapmine, nälg ega vaesus. Tõde on see, et olukord eluplaneedil Maa pole kunagi olnud nii rahulik, võrdne ega inimlik kui praegu.

Esimese asjana kodus on hea lõpuks oma voodisse saada. Olen vist tõesti iga reisi lõpuks hakanud meeletult oma voodit taga igatsema, sest ükskõik kui põnevatesse paikadesse reisid ka ei vii ja ükskõik kui mõnus on läbi ringirändamise argirutiinist välja saada, on lõppude lõpuks oma voodi ikkagi üks maailma kõige mõnusamaid paiku.

Kohver tuleb koju tagasi jõudes lahti võtta niipea kui võimalik, sest muidu on oht, et see jääbki päevadeks põrandale oma järge ootama, olles nii pidevalt jalus.

Põnevaid kohtumisi on reiside jooksul olnud palju. Meenub üks kentsakas kord, kui käisime Vanilla Ninjaga Jaapanis promoturneel ja olime ühe kohaliku televisiooni hommikuprogrammi külalised. See oli esimene ja viimane kord minu elus, kui mind intervjueeris papist robot, kes oli ametlikult üks saatejuhte. Tegemist polnud lastesaate, vaid täiskasvanutele suunatud täiesti tavalise hommikusõuga, kus käsitleti meelelahutuse kõrval ka tõsisemaid päevateemasid.

Parima maitseelamuse sain Gruusias tomateid süües. Sealsed tomatid lihtsalt on jube head, eriti veel, kui segada need salatisse kokku koos kurgi ja purustatud Kreeka pähklitega. Ent maitsva kõhutäie saab ka mujalt.

SeoulFoto: Erakogu
SriLanka Foto: Erakogu

Rängim haigus … pole olnud.

Lemmikreisikaaslane on kindlasti abikaasa Egert. Ta oskab suurepäraseid reisimarsruute kokku panna nii, et need viiks sujuva kaarega mööda kõige suurematest turistilõksudest. Põhiline, et igas maailmanurgas õnnestuks võimalikult palju kogeda ehedat kohapealset elu. Kohata päris inimesi, maitsta koduseid toite ja kuulda lugusid elust enesest.

FilipiinidFoto: Erakogu

Kõige uhkema suveniiri tassisime Eestisse Guatemalast. Tegemist on värvilise käsitsi maalitud pildiraamiga, mille sisse plaanisime koju jõudes panna toonase presidendi Toomas-Hendrik Ilvese portree. Tassisime raami Guatemalast veel edasi Nicaraguasse ja Costa Ricasse ning talusime pidevat ebamugavust. Raam oli piisavalt suur, et mitte mahtuda meie seljakottidesse, sestap tuli seda kogu aeg eraldi käe otsas kanda. Lõppkokkuvõttes tõime raami endaga koju. Tuleb tunnistada, et kuni tänase päevani, veel neli aastat pärast reisi, seisab see tühjalt kapi taga ja ootab paremaid aegu.

Riskantseim teekond on teoorias olnud sõit läbi Kesk-Ameerika, kus väidetavalt tuleb ikka ette seda, et välismaalasi vedavad bussid ja autod peetakse kinni. Sulle pannakse matšeete kõri peale ja nõutakse, et loovutaksid röövlitele kogu oma kaasas oleva vara. Me olime end sellisteks olukordadeks igaks juhuks valmis pannud ja varusime teele kaasa paar vana ning mitte nii hästi töötavat mobiiltelefoni, millest poleks kahju olnud ohu korral loobuda. Õnneks me ühtegi röövlit oma teel ei kohanud ja vanad telefonid jõudsid koos meiega Eestisse tagasi.

Parima külakostina on välismaal elavale sõbrale või tuttavale tore viia Eesti disaini. Näiteks Öölooma unemaske või midagi muud vallatut ja eestimaist.

Piret Foto: Erakogu