Naisteleht

„Õnne 13“ järjejutt, 1. osa 

Urmas Lennuk, 25. oktoober 2018, 20:05
 Kalev Lilleorg
„Õnne 13“ tähistab järgmisel nädalal 25. sünnipäeva. Selle puhul taasavaldab Naisteleht endise stsenaristi Urmas Lennuki järjejutu Õnne tänava seiklustest. 

Allan arvas juba hommikul, et ega see kõik hästi lõpe. Kui Mare midagi nii suure kiiruga ette võttis, siis ei saanud see kohe kuidagi hästi lõppeda. Ei olnud lõppenud varem ega lõppe tänagi.

«No nii. Ongi käes,» pomises Allan autot juba kolmandat korda lootusetult käivitada püüdes.

«Mis sul nüüd käes on?» ei andnud Mare mehele armu.

«Ongi käes see, et ... Auto on katki!» torises Allan. Naistele pidi ka kõike üle seletama.

«Mismoodi – katki?» ei tahtnud Mare kohe kuidagi aru saada.

«Niimoodi katki, et ei lähe käima.»

Allan ronis autost välja. Mare oli samuti välja tulnud.

«Kust mina tean, miks ta sul käima ei lähe! Sina oled meil see tehnikamees. Tee siis korda, mis sa jokutad!» juhendas Mare meest. Allan vaid ühmas midagi vastuseks.

«Mis tal siis häda on?» uuris naine, kui kaasa lõpuks kapotikaane lahti oli suvatsenud teha.

«Kust mina tean, mis tal häda on. Ega ma mingi Ennustaja Elmar pole!» uuris Allan auto mootorit.

«Mis Elmar? Mis asja sa seletad?! Oled mees või ei ole? Tee auto korda ja sõidame edasi!» oli nüüd Mare kord solvuda.

Naine sai aru küll, et Allanile absoluutselt ei meeldinud, et keegi temast targem või tundlikum oli. Mees kohe vihkas inimesi, kes tajusid siin ilmas teistest natukenegi rohkem energiavooge ja muid ebatavalisi nähtusi. Aga sellepärast ei pidanud veel kogu aeg nii noriv olema. Ise ta oli üks paras Ennustaja Elmar! Juba hommikust peale sõdis ja põtkis vastu, kui temal oli tulnud ka ükskord hea mõte. Õnneks oli ta metsas maha rahunenud ja kenasti oma ämbri marju täis korjanud.

«Noh? Saad juba korda või?» püüdis Mare üle Allani õla mootorisse kiigata.

«Anna nüüd aega atra seada! Kogu aeg on sul selline tuline jutt taga, nagu tagumikus huugaks midagi!» pahandas mees.

«No mida? Minul on tuline jutt taga?! Minul huugab tagumikus!?» ajas Mare käed puusa ja sõjasuled puhevile.

«Kellel siis veel? Minul ju ei huuga,» pomises Allan.

«Kuule mees, tead ... Kui siin kellelgi üldse midagi kuskil huugab, siis oled see just sina!» alustas Mare, aga tema hääletoonist võis aimata, et see oli alles viisakas sissejuhatus. «Kui sa teadsid, et see pann sul otsad annab, mis sa siis kodus oma karburaatorit ei käperdanud! Sõidab aga uhkelt välja, nagu oleks mingi ... Ma ei tea, mis ilmamaa uhke isand! Ja nüüd olen mina veel süüdi kah!»

«Mina olen süüdi, et ma natukenegi tahtsin perele head! Et ma natukenegi üritan muretseda, et kust me talvemoosid saame ja millest keedised keedame!»

«Ära nüüd nii luuleliseks ka ikka mine,» püüdis Allan veel omast arust vabandada, aga naist oli juba hilja peatada.

Mare arvates oli see karjuv ülekohus. Päevad läbi jõlkus mees Uuevarikul ja kabistas oma karburaatoreid, katalüsaatoreid ja mis nad tal seal kõik olid. Ja kui õhtul ka mõnikord koju jõudis, oli ta küünarnukkideni õline. Issand jumal! Säärane oleks võinudki mõne traktoriga abielluda, aga näe – jumal tahtis, et just Marele see tavotinäpp sõrmuse sõrme pistis. Ja nüüd, kallil puhkepäeva õhtul, kus nad võiksid ka koos metsa vahel jalutada, lõhub see lollpea auto paiga peal seistes tükkideks!

«Tead, ma isegi ei räägi sinuga enam!» hüüdis Mare viimases hädas ja istus metsa alla maha.

«Ega ma siis meelega ...» pomises Allan ja püüdis naisega lepitust otsida, asetades oma käe kaasa õlale.

«Ära näpi mind!» tõrjus Mare. «Mine näpi oma nipleid ja nukkvõlli, kui need sulle tähtsamad on!»

«Noh, nukkvõllist on asi ikka kaugemal kui Kuu Maast. Küllap ta ikka mõni süüteviga on.» muheles Allan. «Ja ega ma siis meelega ise oma autot nüüd katki ajanud. Kõik, mis liigub, kulub. See on elu seadus,» püüdis mees tõde jalule seada.

«Elu seadus!» osatas Mare. «Mine helista nüüd Almale ka ja ütle, et elu seadus ise ei luba sul teda surnuaiale sõidutada,» meenus naisele hommikul ämmale antud lubadus.

«Mul jäi, see suur et ... telefon koju. Võib-olla helistad ise?» pakkus mees. «Ma niikaua vaatan, mis paganas see on, et ta käima ei taha minna.»

«Mina?!» ajas Mare oma silmad suureks, nii et need enam kulmude alla ära ei tahtnud mahtuda.

«Nojah, noh. Sina ikka. Pole veel pime, aga hämaraks kisub küll. Muidu teine ootab,» pöördus mees mootori poole tagasi.

«Allan!» karjatas Mare ja haaras tõustes mehe käsivarrest. «Minul ka ei ole telefoni kaasas. Ma mõtlesin, et mis ma teda metsa vean. Pärast keegi veel helistab!»

Nüüd vaatasid mõlemad kord ka lõpuks teineteise silmi ning korraga haaras neid hirm. Õhtu hakkas juba tõesti kätte jõudma ja ega kumbki nüüd päris täpselt teadnud, kustmaalt nad maanteelt metsa keeranud olid. Mare oli tee peal aina hüüdnud, et nüüd keera siia ja nüüd keera sinna. Oleks mees siis vähemalt jälginudki, aga jah ... Tagantjärele tarkus on ikka kõige targem. Nagu kiuste pistis kuskil põõsas üks metsiku häälega lind kisama. Hirm lepitas Petersonid nagu võluväel.

«Noh, pisut seda päevavalgust veel on, küllap ma selle vea ikka üles leian,» pomises Allan natuke kahtlevalt ja asus taas mootori kallale.

«Jah, Allan! Mina ka usun sinusse! Anna andeks, mis ma sulle suure ähmiga siin niimoodi halvasti ütlesin. Muidugi sa saad hakkama!» klammerdus Mare mehe külge.

«Noh, kui jääme ka öö peale, siis – suvine aeg ...» tahtis Allan naist natukenegi lohutada, aga põõsas tõstis hull metsalind taas oma kisa taevani ja mõlemad tardusid viivuks teineteise embuses.

Allan kohe tundis, et nüüd peab ta mees olema.

«Küll ma selle vea üles leian. Ära muretse. Mine istu sa niikaua autos,» juhatas ta naise, tollele ust avades, autosse istuma. Nüüd oli siis kõik taas tema kätes. Aga taevasse kogunes nagu kiuste pilvi ja ümberringi tõmbus mets aina tumedamaks, kuigi kell veel väga palju ei saanud olla.

Samal ajal askeldas Alma kodus tuba koristada ja kiikas aknast, kas noored juba peaksid oma marjulkäigult tagasi tulema. Hommikust alates oli tal kõik viltu vedanud. Alma kahtlustas selles vasaku jalaga tõusmist. Kui sellele mitte mõelda, siis polegi vasaku jalaga tõusmises midagi halba, aga Almal käis kohe nagu südame alt läbi, kui ta jala põrandale küünitas, et – vasak! Loomulikult kõrbes siis piim põhja, kui ta putru keetis, ja loomulikult kukkus võileib just võipoolega põrandale. Loomulikult ajas ta kodust väljudes jaki pahupidi selga ja loomulikult seisis nagu kiuste väravas Laine, kes seda kohe ka märkama pidi.

«Vaata nüüd, mis uus mood ilma on leiutatud. Ajad aga jaki pahupidi selga ja oledki kohe tähtis proua valmis!» parastas Laine nagu harakas Alma õnnetuse üle.

«Mis asja sa seletad!» püüdis Alma veel päästa, mis vähegi annab. Aga jakk oli pahupidi mis pahupidi ja Laine jalgupidi maas värava vahel kinni, nagu oleks talle juured kasvanud.

Oli nüüd seda Lainet siia väravasse passima veel tarvis, oli Alma mõelnud ja pöördus toa poole tagasi. Kuid Laine püsis tal nagu takjas tagumikus. Lainet jätkus sel suvel kohe üldse igale poole, kus aga midagi viltu läks, ja tema suur suu ei püsinud ilmaski kinni. See ilmatu jutt, mis sealt aina välja voolas, see pidi teinekord kohe kõrvad ära ummistama. Nagu nüüdki. Õnneks sai Alma Laine nina ees välisukse varmalt kinni tõmmata. Ta taganes tuppa ja pööras jaki õigetpidi selga.

Ka ülejäänud päev möödus Almal nagu needuse tähe all, aga kõige hullem ootas teda veel ees. Hommikul oli Mare lubanud, et käivad korra Allaniga marjul, et siis õhtul saab Alma pojaga surnuaiale minna. Ega see nüüd teab mis pikk maa olnudki, aga Almal oli plaanis seal ka natuke lilli kasta ja Johannese hauda korrastada. Nii et kõik vajalik tuli ikka kodust kaasa võtta. Kuid nüüd oli varsti suur õhtu käes ja autost ega Allanist polnud ei kippu ega kõppu. Naine küll helistas nii poja kui ka minia telefonile, kuid kuulis vaid vastuseks, et mõlemad on välja lülitatud või asuvad teeninduspiirkonnast väljas.

«Nüüd on siis käes!» mõtles Alma. «Hakka või politseisse helistama.»

Kui ta vaid teadnud oleks, millises seisus tema «lapsed» kuskil metsavahel selleks hetkeks juba olid, siis ...

(Järgneb)

Järjejutt ilmus esmakordselt ajakirjas Naisteleht 2013 aasta suvel.

Samal teemal

25. oktoober 2018, 20:11
„Õnne 13“ järjejutt, 2. osa

PÄEVATOIMETAJA

+372 666 2126
merle.luik@naisteleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 22 33
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee