Naisteleht

„Õnne 13“ järjejutt, 4. osa 

Naisteleht, 26. oktoober 2018, 20:18
Raivo E Tamm  Daisy Lappard
„Õnne 13“ tähistab järgmisel nädalal 25. sünnipäeva. Selle puhul taasavaldab Naisteleht endise stsenaristi Urmas Lennuki järjejutu Õnne tänava seiklustest. 

See, kes konstaabel Torimi voodist, Saara põlveõnarustest üles helistas, oli loomulikult Alma ise. Naine oli küll pärast mõttelist tüli Allani ja Marega voodisse heitnud, kuid miski seletamatu tunne ei andnud talle asu. Kui Allan ja Mare oleksid ka öö peale jäänud, siis oli värava ees ju ikka mitu vaba kohta. Oma poega tundev Alma teadis väga hästi, et too poleks kindlasti autot kaugele parkinud. Samas, kui nad oleksid varem tulnud, oleksid nad ometi julgenud ta palge ette vähemalt vabandamiseks ilmuda. Aga seda polnud kindla peale sündinud. Olid need noored, mis nad olid, aga kui nad Alma oleksid ka tukkuvana tugitoolist eest leidnud, tema päevinäinud õlaräti oleks Mare käsi ometi diivanilt talle vähemalt põlvile tõstnud. Nõnda palju Alma ometi teadis ja noori Petersone tundis.

Samal teemal

„Õnne 13“ järjejutt, 7. osa
30. oktoober 2018, 20:30
„Õnne 13“ järjejutt, 6. osa
30. oktoober 2018, 18:22
„Õnne 13“ järjejutt, 5. osa
27. oktoober 2018, 20:48
„Õnne 13“ järjejutt, 3. osa
26. oktoober 2018, 19:47

Ja kui ta viimaks voodis enam kuidagi und ei saanud, siis kogunes temasse põletav uudishimu. Alma hiilis varuvõtmega, mis tema käes hoiul oli, Mare ning Allani ukse taha ja sisenes korterisse. Aga seal polnud kedagi! Võib-olla poleks Alma sellest tühjast korterist veel suuremat numbritki teinud, kui mitte Allani telefon poleks laadimist nõudvalt piiksatanud. Nüüd oli Almale korrapealt selge, et on aset on leidnud midagi ebatavalist, kui isegi mitte kriminaalset.

Telefonikõne peale kohale saabunud konstaabel Torim, keda Alma usaldas, näis olevat sama meelt. «Ega te täpsemalt ei tea, kuhu kanti nad marjule läksid?» uuris Priit.

«Ütlesid, et lähevad, vaatavad, et kust midagi leiab. Aga pealelõunaks lubasid kenasti tagasi olla, sest...» siinkohal Alma vakatas. Kuigi Priit Torim oli kõige usaldusväärsem politseinik nii Mornas kui võib-olla kogu maailmas üldse, siiski polnud tal tarvis teada, et Alma pidi pojaga õhtul Johannese haua peale minema. Mõned asjad võisid ikka isiklikuks jäädagi.

«Sest...?» ei jätnud konstaabel naist rahule.

«Sest nad lubasid!» kinnitas Alma, saades küll aru, et ta juba kordab ennast.

«Selge,» vastas konstaabel. «Siis on selge, kui lubasid. Peab patrullauto välja saatma.»

«Miks siis kohe patrullauto!?» muutus Alma murelikuks. See nüüd ei kõlvanud küll kuhugi, et tema poja pärast keset ööd patrullauto välja saadetakse. Nagu mõni pätt oleks või... Alma hakkas juba kahtlemagi, kas ta oli üldse õigesti käitunud, kui «noorte» elamisse niimoodi keset ööd «sisse murdis». Küll talle usaldatud võtmega, aga siiski. Äkki olid Mare ja Allan tõepoolest kuskile külla läinud näiteks ja ööseks sinna jäänud, nagu konstaabel isegi alguses telefonis oli pakkunud.

«Igaks juhuks,» vastas konstaabel Torim.

«Vaadake, proua Alma. Ma ei taha teid küll ehmatada, aga eile pealelõunal juhtus selline lugu, et sellest tsirkusest, mis seal marketi juures on... Sellest tsirkusest  läks kaduma...» otsis Priit sõnu. «Üks loom.»

«Nojah,» nõustus Alma. «Kui just loom on tsirkusest kaduma läinud, siis muidugi. Minu poja pärast poleks nüüd küll vaja säärast palagani korraldada, et kohe patrullauto või nii.»

Aga konstaablil näis nagu midagi veel keelel kibelevat.

«Mis loom see ka muidu oli?» püüdis Alma ääri-veeri viisakalt uurida. «Mõni ahvipärdik? Või hobune? Ei ole küll minu asi, aga ma niisama küsin. Et kui juhtun nägema, siis tean või nii.»

«See loom... Vaadake, see loom, kes tsirkusest kaduma läks, tema ei olnud üldsegi mitte ahvipärdik ega hobune,» püüdis pisut plindrisse sattunud konstaabel diskreetseks jääda.

«Issand jumal!» hüüatas Alma. «Mõni madu siis lausa! Mõni mitmemeetrine püüton? Jah?»

Kuid konstaabli ebalev olek ei kinnitanud ka seda Alma pakkumist ning vana naine muutus aina murelikumaks.

«Jah,» vastas konstaabel telefonile. «Ei. Ära jää ootama. Mine voodisse tagasi. Mul läheb aega. Siin on kaks inimest kadunud ja tead isegi, päeval helistati tsirkusest, et neil on lõvi kaduma läinud. Jah, ma olen ettevaatlik. Ära muretse,» lõpetas Priit kõne.

«Lõvi!» kordas Alma ja tõstis käed kohkunult suu ette.  

«Proua Alma, ärge nüüd muretsega. Loom on ikkagi dresseeritud. Ega ta mingi kiskja pole. Ja kes teab, kus kuurinurgas ta redutab...» hakkas Priit Almat rahustama. Kuid proua Alma vajus tugitooli ja kordas ainult: «Lõvi!»

«Nojah. On jah lõvi, aga uskuge mind, proua Alma, see loom on nagu koduloom, inimeste keskel kasvanud. Ta ei tee kärbselegi liiga,» jätkas konstaabel proua Alma rahustamist, ulatades talle möödaminnes klaasikese vett.

«Ma saan aru, et dresseeritud, aga ta on ikkagi... Lõvi!» ei suutnud Alma end ikkagi koguda. Mõelda vaid, tema poeg võis heidelda praegu elusa lõviga elu ja surma peale ning tema, ema Alma, istub siin ja joob südamerahuga vett!

«Härra konstaabel, te võite arvata, et ma olen vana ja rumal naisterahvas, aga kui asi puudutab minu poega, siis ma tulen ja ütlen sellele lõvile, mis ma temast arvan!» tõusis Alma järsult püsti ja kohendas vapralt oma hommikumantlit. «Kus see patrullauto teil on?»

Konstaabel vaatas proua Almat ja ootamatult kangastus talle Saara. Kogu situatsioon oli natuke pentsik, kuid ometi imetles ta seda habrast naisterahvast, kes poleks kunagi ühelgi võõral lubanud ennast hommikumantlis silmata. Kuid nüüd, kus mängus oli tema poeg, polnud sel mingit tähtsust  ja Alma oleks ilmselt tõepoolest muutunud ohtlikuks vastaseks igale lõvile. Olgu need siis dresseeritud või mitte.

Midagi sarnast armastas Priit ka Saaras. Ta teadis, et tüdruk ei maganud kodus sugugi rahulikult, vaid muretses maad ning ilmad kokku. Ometi ei tükkinud ta ka kaasa, sest tema armastus õpetas talle, et Priit peab ise hakkama saama.

Kas Ursula oleks nii rahulik, et ta suudaks mehe väärikuse nimel leppida kodus muretsemisega – milles oli Priidu arvates peidus samuti teatav väärikus? Vist mitte.

Nüüd aga pidi konstaabel mängu panema kõik oma võimed, et seda väärikat naist kaitsta, kes ilmselt ei andnud endale arugi, et ta hommikumantlis lõvijahile tahab söösta.

Samal ajal aga leidsid metsateel, Petersonide katkises autos, aset järgmised sündmused.

Kui Mare viimaks mõistiski, et Allan pigem kannatab hommikuni oma hädaga ja on valmis isegi hambad ristis armastusest rääkima, siis tema küll enam kannatada ei suutnud.

«Allan, ma pean nüüd väljas käima,» teatas naine otsustavalt.

«See suur et... Kannata nüüd natukenegi. Näe, taevaserv juba helendab. Varsti lähme,» püüdis mees teda tagasi hoida. Mitte, et ta kartnud oleks. Aga nii igaks juhuks. Vahepeal oli ta natuke mõelnud ja arusaamisele jõudnud, et lõvi sattumine kuskile Morna-lähedasse metsa on ikka tõenäosusteooria põhjal sama hea, kui et ta ühel hetkel oma kodusest külmikust pingviini võiks leida.  

«Ma pean!» vastas aga naine. «Kui sa tahad, siis kükita siin edasi, aga mina lähen! Ja pärast süüdista ennast, kui lõvi mu nahka pistab.»

«Eks ma siis tulen ka,» torises mees ja tundis, et tegelikult olekski juba tagumine aeg kuskil põõsa taga ära käia.

Mare ei jätnud Allanile enam sugugi mõtlemisaega ja vupsas juba autost välja. Allan ajas end küünarnukkidele ja siis istukile. Väljas hakkaski juba helendama. Ta avas autoukse ja astus mõned sammud autost eemale. Mingi väärikus pidi inimesel ikka olema. Autoukse jättis ta aga nagu poolkogemata lahti. Mitte, et ta kartnud oleks, aga noh, igaks juhuks. Paljugi mis. Ikkagi metsa värk. Kui ta oma asjad korda sai aetud, vaatas ta ümberringi – kuid oma naist ta enam kusagil ei näinud.

«Mare!» hüüdis Allan sosinal. Metsast vastas talle vaid üksildase linnu kurjakuulutav häälitsus.

«Mare! Mis sa lollitad!» hüüdis mees uuesti hästi ettevaatlikult ja liikus auto nina eest teisele poole sõidukit. Kuid Maret ei paistnud.

«Tohhoo tonti!» julgustas ta ennast vargsi vandudes ja kogus jõudu, et juba valjemalt naist hüüda. Kuid see hüüdmine polnudki nii lihtne. Metsaalune oli ikka veel kaunis hämar ja kogu vahepealne julgus kippus Allanist kaduma.

Samas, Mare oli ikkagi ta oma naine! Näägutab, mis ta näägutab, aga ikkagi oma.

«Mare!» kõlas metsas viimaks mehe hirmust võitu saanud hüüe.

Aga vastust ei tulnud.

(Järgneb)

PÄEVATOIMETAJA

+372 666 2126
merle.luik@naisteleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 22 33
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee