Naisteleht

"Sander oli meie elus selleks, et meile armastust õpetada!" 

Silja Paavle, 23. november 2018, 15:34
VAPPER POISS: Kaheksa-aastaselt vähki surnud Sander võitles haigusega vapralt kuus aastat. Erilist rõõmu tõid talle seejuures vaprusehelmed – kee iga osa on killuke tema haiguse loost.  erakogu
Ka siis, kui raske vähihaigusega võidelnud Sander viimasel elunädalal vaikselt hääbus, ei tundnud tema pere, et kõik on läbi. Läbi pole ka nüüd, sest paljude helgete mälestuste kõrval meenutab perele poissi rõõmsavärviline vaprusehelmestest kokku lükitud pärlikee.

 See pärlikee on perekond Salundo jaoks justkui sild mineviku ja tuleviku vahel. «Tunnen seda keed vaadates endiselt emotsioone, mis minus ja Sandris tekkisid, kui ta neid helmeid ritta sättis ja oma lugu jutustas. Selles loos oli igas pärlis killuke lootust ja kindlus, et minevik jääb selja taha,» räägib poisi ema Ulvi vaprusehelmestest, mis jõudsid nende pereni Bonni ülikooli haiglast Saksamaal. Pere soovib väga, et 15 aasta eest Ameerikast levima hakanud vaprusehelmed aitavad tulevikus ka Eestis ravil olevaid vähihaigeid lapsi valulikke protseduure läbi elada ja raske tõvega võidelda.

Samal teemal

Perekond Salundo jaoks sai teekond lapse haiguse kõrval alguse veidi rohkem kui kuue aasta eest. Kaheaastaselt hakkas Sander ühtäkki kukkuma ja oksendama. «Algul tundus, et see on suvel batuudil hüppamise tagajärg. Mõtlesime veel, et ehk on tema jalgade arengus midagi valesti,» meenutab Ulvi. Et asi ei paranenud, otsiti abi perearstilt. Too suunas Sandri neuroloogi ja ortopeedi vastuvõtule. Väline vaatlus selgeid vastuseid ei andnud ja poiss saadeti uuringuteks haiglasse.

Lootus ei kadunud hetkekski

Haiglas tehti magnetresonantstomograafia ja juba protseduuri läbi viinud spetsialistid kahtlustasid, et midagi on halvasti. Tohtrid diagnoosisid Sandril peaajukasvaja (ependümoomi). Kanamunasuurune kasvaja muutis olukorra eluohtlikuks ja juba järgmisel päeval tehti operatsioon. «See oli meie jaoks tõeline šokk. Aga ega meile ehmatusega toimetulekuks eriti aega antud,» räägib ema.

Operatsiooni järel oli selge, et tegu on pahaloomulise kasvajaga. Järgnes poolteist aastat kestnud keemia- ja kiiritusravi ning Sander veetis koos emaga suurema osa päevadest haiglas. «Ravi oli tõsine ja kurnav. Vahepeal pidime pause tegema, et oleks jaksu uusi protseduure taluda,» meenutab Ulvi.

Ravi oli aga edukas ja väike patsient tunnistati terveks. Järgmised poolteist aastat elas Sander tavalise väikese poisi elu, kuigi käis kord kvartalis kontrollis. Siis aga avastati ajust uued siirded. «Olime esimese ravi õnnestumise üle nii õnnelikud, et unustasime ära arsti algse jutu, et see kasvaja kipub tagasi tulema. Sel hetkel saime aru, et nüüd see ongi käes. Aga lootsime ikka, et kõik saab korda. Korra ju sai,» sõnab pereema.

Kunagi pole kõik läbi

Keemia- ja kiiritusravi algasid otsast peale, kuid Sander pääses kiiritusravile Soome. Sealsed aparaadid ei kahjustanud ravi tehes kogu pead. «Pojake oli väga elurõõmus ja vapper. Ta tahtis olla täpselt samasugune nagu teised, kuigi meie seda rahmeldamist alati väga heaks mõtteks ei pidanud,» naeratab Ulvi. Pere on tagantjärele väga tänulik nii Kiikhobu lasteaiale, kus Sander sõpradega ravi vahel aega sai veeta, kui ka Rocca al Mare Roostiku koolile, kus lubati poisil koolis käia täpselt nii palju, kui tal jaksu oli.

Kui palju seda ühel või teisel päeval jagus, sõltus hetkeolukorrast. Sest nagu tagantjärele saab hinnata: näiliselt oli kõik hästi, aga kuri haigus laastas pisikest poissi üha enam.

Aasta tagasi pääses Sander ravile Bonni ülikooli haiglasse. Kaks õnnestunud operatsiooni tõid perele rõõmu, sest poiss sai taas lisaaega. Rõõm jäi aga üürikeseks – novembris Eestisse tagasi jõudnud lapse tervis halvenes üsna ruttu. «Ta hakkas väsima, tema rütm muutus aeglaseks,» meenutab ema. Pere ei mõelnud aga kunagi, et nüüd on kõik läbi. Ka mitte siis, kui poiss viimase elunädala koomas lamades vaikselt hääbus. «Meil oli tunne, et ta on sügavas unes ja ärkab kohe,» räägib Ulvi. Aga Sander ei ärganud … Tema hing lahkus ühel tiheda lumesajuga veebruarikuu päeval.

Helmed aitavad häid hetki väärtustada

Peretütar Sigrid ja ema Ulvi tunnistavad, et kuigi nende pere oli ennegi ühtehoidev, liitis Sandri raske haigus neid veelgi. «Sigrid ütles, et Sander oli meie elus selleks, et meile armastust õpetada. Kahju vaid, et me nii kiired õppijad olime, meil oleks võinud rohkem aega olla,» kõneleb Ulvi vaikselt. Elu koos Sandriga õpetas neile tänulikkust ja seda, et häid asju ei tohi enesestmõistetavalt võtta.

Õde räägib, et väikevend oli alati positiivne. «Raske päeva järel ei kurtnud ta kunagi. Ka pargis söödud saiake või sügisvärvides leheke muutis ta olemise heaks,» tõdeb Sigrid, et vennake oskas hetki väärtustada.

Viimast toetasid ka vaprusehelmed, mida Bonni haigla onkoloogiaosakonnas raskelt haigetele lastele jagati. Iga protseduuri järel sai laps ühe helme, et need keeks kokku lükkida. «Sandrile meeldis see väga! Kui ta varem kartis protseduure, siis nüüd õppis selgeks saksakeelse sõna überraschung (üllatus – S. P.) ja teadis alati, et raskustele järgneb midagi head,» kirjeldab Ulvi.

Sigrid lisab, et ei saanud vennaga skaipides esialgu aru, mis need vaprusehelmed on. Küll aga mõistis, kui olulised need venna jaoks olid. Sander kandis oma keed kõikjal kaasas ja näitas kõigile – see aitas tal oma lugu rääkida. Ka koju tulles ei kõnelenud ta haiglast või reisist, vaid särasilmil hoopis vaprusehelmestest. Ulvi ütleb, et kee ühendas haiglas ka eri rahvustest pärit lapsi. «Nad ei mõistnud üksteise keelt, kuid üksteise vaprusekeede uurimiseks ja lugude mõistmiseks ei olnud tõlkimist vaja.»

Nüüd, kui Sandrit kaheksa kuud enam pereringis pole, on see kee perele meenutuseks, et rasketele aegadele järgnevad paremad. Just seepärast rääkisid nad vaprusehelmestest ka Eesti haiglates vähihaigete lastega tegelevatele terapeutidele.

Nii jõudis info ka Tartu Ülikooli kliinikumis tegutseva Kersti Kinksini, kes ideega kohe haakus. «Vähihaigetel lastel on sageli surve võidelda ja positiivne olla. Raske haiguse korral on see keeruline. Vaprusehelmestega tegelemine on pealtnäha lihtne, kuid nende filosoofia palju sügavam. Helmeste keeks lükkimine aitab haigust paremini mõtestada, oma lugu sõnadeta kirja panna ja teiste lastega oma kogemust võrrelda,» räägib Kersti.

Helmed jõuavad nii Tallinnasse kui ka Tartusse

Mille eest vähihaiged lapsed helmeid saavad? Arstilkäik, lumbaal- ja luuüdipunktsioon, magnet- ja kompuuteruuring, ultraheli, röntgen, vereproov, veenipunktsioon ja pordi paigaldamine, tsentraalveenikateetri paigaldamine, pordi loputamine, nõela vahetamine pordis, keemiaravi, suukaudne keemiaravi, kiiritusravi, luuüdi siirdamine, narkoos, operatsioon, silmatilgad, suukreem, inhalatsioon, kateetri paigaldamine, haiglaravi, punavere, trombotsüütide ja vereplasma ülekanded, intensiivravi, isolatsioon, juuste väljalangemine, sünnipäev, super hea päev, kole halb päev, füsioteraapia, psühholoogi külastamine, loovteraapia … ravi lõpp. «Seda on ühe väikese elu jaoks päris palju,» nendib Kersti.

Eestis on vaprusehelmeid esialgu katsetatud mõne lapse peal. Nii nende kui ka Sandri kogemus näitab, et helmed muudavad haiguse lapsele veidi lihtsamaks taluda. Kersti räägib, et vaprushelmeste teekond algab esimese helme ja nööriga, kuhu laps saab oma nimetähed ritta seada. Värvilised helmed tähistavad erinevate raviperioodide ja -protseduuride läbimist. Nii saab helmestele kokku justkui lapse lugu. Kui Bonni haiglas algas Sandri helmekee mõmmi ja ankruga, siis Eestis on vaprusehelmeste esimeseks ja viimaseks helmeks klaasikunstnik Laura Šmideberga näputöö. Laiemalt peab nii Tartu kui ka Tallinna haiglatesse plaanitud projekt siiski veel veidi ootama, kuni kokku saab piisav kogus helmeid. «Me ei taha, et projektiga suure innuga alustades jääb see helmeste puudumisel äkki katki. Meil peab olema piisav tagavara,» kostab Kersti ja innustab kõiki projektis kaasa lööma.

Ulvi ja Sigrid loodavad väga, et projektiga saab peagi alustada. Et vähihaigusele alla vandunud Sander oli suur kallistaja, tunnevad nad just neist kallistustest kõige rohkem puudust. «Me usume, et kallistused jõuavad kõigi vajajateni just vaprusehelmeste kaudu.»

 

Vaprusehelmed toovad vähihaigetele lastele rõõmu

Vaprusehelmed on mõeldud krooniliste või eluohtlike haigustega laste ravi toetamiseks ja nende abistamiseks valulike protseduuride ning pikkade raviperioodidega toimetulekul.

Vaprusehelmed aitavad lapsel oma lugu jutustada. Keesse jõudnud igal helmel on oma tähendus, mille leiab juhisest.

Helmeid saab raamatu- ja kunstipoodides müügil olevast polümeersavist valmistada igaüks. Tegevus on jõukohane nii väiksematele lastele kui ka eakatele.

Täpsete juhiste saamiseks kirjuta vaprusehelmed@gmail.com.

 

Lisainfo: Facebook/Vaprusehelmed

PÄEVATOIMETAJA

+372 666 2126
merle.luik@naisteleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 22 33
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee