Inimesed

AITAME KOOS! Pimedaks jäänud Jakob Jõgisuu unistab arhitektitööst 

Helle Rudi, 6. veebruar 2019, 19:00
OLÜMPIALE: «Minust oleks võinud vabalt saada solist suurtel ­lavadel, aga kunstihuvi oli suurem,» räägib Jakob, miks ta arhitektuuri kasuks otsustas. Järgmine suurem eesmärk on paraolümpiamängud Pekingis aastal 2022. Erki Pärnaku
Jakob Jõgisuu näeb maailma nii, nagu enamik tahaks seda näha – täis pakutavaid võimalusi. Kaks aastat tagasi pimedaks jäänud mees püstitab üha uusi eesmärke.

Loetelu Jakobi (31) saavutustest ja tuleviku­eesmärkidest on palju kirjum kui Kihnu troi. «Mõistus on nagu langevari, mis töötab hästi vaid siis, kui see on avatud,» muheleb ta. Kuigi dalai-laama mõtteterani jõudis mees enda jaoks keerulisel ajal, on ta selle järgi elanud terve elu.

2017. aasta kevad saabus Jakobile teisiti. Ilmnes, et varem kimbutanud peavalu ja nägemisraskuste põhjus oli tõsisem kui üleväsimus. Silmaarst avastas, et nägemis­närvide juures ei ole aju ehitusega kõik korras ja kiiresti tehti lisauuringud. Vastused võtsid nädala, väga pika nädala, kuni diagnoos oli kindel – ajukasvaja.

Varsti oli Jakob kirurgi noa all. «Esimese operatsiooni järel ärkasin narkoosist, kõht tühi, mõnus unemaik suus. Hiljem tuli välja, et laboris ei suudetud midagi tuvastada,» meenutab noor mees. Teine lõikus oli ulatuslikum ja ka taastumine selle võrra raskem. «Ema sõnul tegin nalja, kuigi ise ei mäleta,» räägib ta. Küll on tal meeles oksendamine ja krambid, sest ajukurdudes häiriti valesid kohti. Viimased andsid endast kolme-nelja tunni tagant märku. Endalegi ootamatult tuli muidu tervel ja tugeval mehel hommikuti topsitäis rohte hinge alla võtta, et päev rahulikult mööda saata.

MEELDIB JUHENDADA: Nõmmel TTÜ silla juures pildistades palub Jakob fotograafi, et punase silla ilus kaar ikka peale jääks. «Üks tuttav ütles, et olen vist ainus pime, kes autojuhte juhendab,» muigab Jakob. Temal on Tallinna tänavad peas, sest veel nägijana sõitis ta üksvahe taksot. Erki Pärnaku

Saatuslik päike

Nägemisnärvile suruvat pahaloomulist kasvajat ei õnnestunud viimase operatsiooniga tervenisti eemaldada. Järgmisena ootas ees tugev kiiritusravi. «See on pilet, mille saab võtta ainult korra elus,» annab Jakob aimu dooside tugevusest. Teist korda keha seda kuuri üle ei elaks.

Kuigi tänapäevane kiiritusravi on mehe sõnul väga soliidne – kõik on valge ja puhas, taustaks mängib muusika, kogu protseduur kestab umbes 7–8 minutit –, on sel ka omad miinused. Kaob igasugune liikumisvabadus, sest kellaaegu valida ei saa. Antakse, mis on vaba, sest tahtjaid on palju.

Kuna kõik toimus suvel, tuli hoiduda ka päikesest. Seda koges Jakob suisa omal nahal. Ühe õues veedetud suvepäeva lõpuks oli mees pealaelt nii põlenud, et isegi padjale oli valus toetuda. «Tõesti ei uskunud, et nii hulluks läheb. Täiesti normaalne päike oli,» möönab ta viga. Nii et õhu- ja veevannidest Kihnu maa­kodus võis ainult unistada.

Telefon kui eluliin

Raskel ajal pakkusid vankumatut tuge ema Lea ja noorem vend Alden. Oma läbielamisi lähedaste eest Jakob ei varjanud. «Mind tuli ikka n-ö kätel kanda,» lausub ta. Kõige rängemalt mõjus üksindus, sest suhtlusring vajus järsult kokku. Näiteks kadusid kõrvalt sõbrad, kellega muidu pikemaid jalgrattasõite tehti. «Kas me peame sellest nii palju rääkima?» annab ta ühel hetkel intervjuu kestel mõista, et minevikku ei peaks takerduma.

Päästerõngaks sai telefon, mida tuli nullist kasutama õppida. Kui algul toksis Jakob tähthaaval, siis paari kuuga sai temast vilunud kasutaja. Mõnda aega proovis ta ka nutikella, mis varem oli väga kasulik seade. Trenni ajal pulsimõõtmisest ei saanud aga asja, sest selle asemel ­helistas kell politseisse. Pärast seda müüs sportlane tehnikaime maha.

Arvutit Jakob praegu iseseisvalt ei kasuta, kuid see on üks järgmisi eesmärke. «Ma võin kunagi kirjutada raamatu «Minu sotsiaalkindlustusamet» ja «Minu töötukassa»,» muigab ta irooniliselt, kui kirjeldab häälkõneleva arvuti toetuse taotlemist.

Kuljustega dressid

Kõige suurem eesmärk on Jakobil seotud aga hoopis spordiga. Mees tahab järgmisel paraolümpial Pekingis esindada Eesti suusakoondist. «Kui trenni teen, saan sellega hakkama,» on ta veendunud. Treener on mehel olemas ja alaliiduga räägitud. Nüüd tuleb ainult suusatada. Kuna lund on sel talvel ikka jagunud, on ka trenni kõvasti tehtud. Harku terviseringi teab ta une pealt.

Kuigi nägemisest on alles kolm protsenti, näeb Jakob õige valguse korral raja piire, nii et see pole kõige suurem probleem. Nuputamiskoht on hoopis jalutajad, kes tavaliselt mitmekesi terve raja enda alla võtavad. Selline blokeerimine ajab närvi mustaks kõigil, kellel hea hoog sees. Jakob võtab asja rahulikult. «Mõtlesin, et peaks dresside külge kuljused panema. See annaks vaikselt mu tulekust märku. Samas ei ehmata,» räägib ta lõbusalt.

Tavaliselt teeb Jakob trenni koos tuttavaga, kes on sama kiire ja kelle tuules on hea sõita. Seda taktikat võib kasutada isegi võistlustel. Ainult selle erinevusega, et enne finišit tuleb «jänesest» mööda tormata.

JUHTKOER LIFE: «Ma olen alati endale sellist koera tahtnud,» iseloomustab Jakob ustavat sõpra. Erki Pärnaku

Tantsupartneri otsingud

Lõpuks tutvus Jakob 195 cm pikkuse tantsukaaslasega salsakursustel. Kahjuks oli rõõm üürike, sest aeglane valss viis tantsupaari lahku. «Liiga suure hooga läksin peale. Hõljusin suurest õnnest pilvedes ja panin meid seltskonnatantsu kursustele kirja. Aga tantsus peavad mitmed asjad klappima: iseloomud ja harjumused,» kirjeldab ta. Selgus, et aeglases valsis oli salsapaar nagu kaks lõvi ja midagi head sellest välja ei tulnud. Tantsimisest aga Jakob siiski ei loobunud ning käib praegu kord nädalas standardtantsude treeninguil.

Enne jõule tegi Jakob Facebookis veel ühe üleskutse. Tema soov on koguda 50 000 eurot edasiseks raviks. «Eestis on järgmine samm keemiaravi, aga mina veidi pelgan seda,» räägib ta. Selle summa eest saaks külastada arste välismaal, kellel on sarnaste juhtumitega rohkem kogemust. Seal saaks teha kas silma- või ajuoperatsiooni. Ideaalis mõlemad.

«Neid kahte meetodit pooldan ma praegu, aga olen sel alal võhik. Minu üks tuttav jälgib kõiki meditsiini­arenguid ja tema sõnul on vähiga võitlemiseks ligi 400 võimalust,» ütleb ta. Veebruari alguseks on pool raha koos.

Arstid ei tea vähi põhjustajat. Pärilik see ei ole. Elustiil ei sobi samuti põhjuseks, sest Jakob on olnud alati aktiivne ja tervislik. «Võib-olla lõin kunagi pea vastu suitsusauna piita ära,» ei oska ta küsimusele vastust pakkuda.

Unistab arhitektitööst

Nägemise taastudes rakendaks Jakob oma kogemust töös arhitektina. Olgugi et lennukad ideed on meest alati iseloomustanud, oleks tal siis trumpkaart, mida saavad välja käia vähesed.

Ta oskab arvestada nägijate soovidega ja teab, mida vajavad pimedad. Seda võib võrrelda oskusega rääkida kahte keelt nii, et mitte midagi tõlkes kaduma ei lähe. «Magistritöö kunstiakadeemias tahan ära lõpetada. See on hea võimalus põimida kahte väga erinevat maailma läbi pimeda arhitekti vaateprisma,» toob ta välja veel ühe eesmärgi.

Pere on tähtis

«Vahel küsitakse, et kui sa oled pime, mis sul veel viga on. Siis vastan, et armastada ei oska. Südames on auk,» ütleb ta veidi riukalikult.

Kuigi Jakobil armastuses nii ­kehvasti ei lähe ja tal on elu­kaaslane olemas, on selles terake tõtt. «Pimedaks jäädes sain aru, kui
oluline on toimiv pere. See, et ­vanemad ei nääkle laste ees, vaid ­hoiavad ja ­hoolivad üksteisest,» ­selgitab ta. Jakobi isa on küll juba surnud, aga mälestus vanemate soojast suhtest on kõrges hinnas. Nii ei näe ta unes mitte minevikku, vaid tulevikku. «Näiteks kuidas ­mängin lastega aasal või mul on Kihnu seelikus tüdruk,» maalib noor mees sõnadega pildi.

Põline kihnlane

Kihnu maakodu on Jakobi jaoks kõige armsam paik maailmas, sest seal veetis ta oma lapsepõlve. «Jooksime paljajalu käbide peal,» kirjeldab ta rõõmsat aega enne Tallinnasse kolimist. Võimalusel veedaks ta kõik päevad Kihnus. Väikesaarelt on pärit ka Jakobi algne akordionimänguoskus, mida ta hiljem Tallinna muusikakoolis lihvis. «Minust oleks võinud vabalt saada solist suurtel lavadel, aga kunstihuvi oli suurem,» mainib ta kooli head taset.

Praeguseks on Bachi mõõtu klassikud asendunud rahvalike viisidega. Kuna muusika on mõeldud jagamiseks, on Jakobi juhendamisel mitu inimest pillimängu selgeks saanud. Nüüd on tal aga hoopis suuremad plaanid. «Mõtlesin väikese kaamera osta ja YouTube’i oma kanali teha, kus ­akordionil Kihnu viise õpetada,» räägib ta. Videoblogi on hea võimalus jagada oma elu pimedana. Olgu selleks argised toimetused, nagu söögi- või trennitegemine.

Kui nüüd tundub, et Jakob on kõike teinud, siis eksite. «Langevarjuga on hüppamata,» lasub ta naerdes. Võib-olla kunagi teeb julgustüki ära, ent praegu ei jagu selleks aega. «Otsustasin korraga ühele eesmärgile keskenduda,» ütleb ta enesekindlalt. Siiski tähelepanelikult lugedes ­märkavad kõik, et sihte on Jakobil rohkem kui üks. 

Toeta Jakobit!

Jakob on väga tänulik kõikidele toetajatele. Kes soovib oma õla ravile alla panna, saab teha annetuse.

Jakob Jõgisuu

LHV: EE307700771002464685

Märgi palun selgituseks: annetus Jakobile

PÄEVATOIMETAJA

+372 666 2126
merle.luik@naisteleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 22 33
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee