Pere ja lapsed

Vanemate mure: kuidas taltsutada pubekat? 

Toimetas Merle Luik, täna, 12:27
 
Kui nunnust pisipõnnist on saanud uksi paugutav ning kangekaelne teismeline, kes öösiti istub üleval ja päeval tahab magada, seisavad lapsevanemad tõsise mure ees: kuidas järeltulijat taltsutada.

On peresid, kus laps peab käima kuni täiskasvanuks saamiseni nööri mööda, ja peresid, kus lüüakse mis tahes režiimile käega. Kumbki variant pole eriti tõhus: minnalaskmine ei õpeta last oma tegevusi planeerima ning liiga ranged nõudmised muudavad lapse sõltuvaks. Küsimus on tasakaalus, kuid selge on üks – päevakava või õigemini igapäevane rutiin võiks teismelisel olla.

Kuigi sinu pubekas võib esimese hooga väita vastupidist, kahandavad kaootilised ja ettearvamatud päevad siiski turvatunnet ning väsitavad teda. Eriti kehvad on lood siis, kui paigast on ära söögi- ja uneajad või ei pöörata neile sootuks mingit tähelepanu. Neist kahest põhivajadusest sõltub muuseas ka õpiedukus. Näljasel ja väsinud lapsel väheneb keskendumisvõime ja õpitav ei jää hästi meelde.

Seevastu päevakavast kinni hoidmine aitab teismelisel õppida enesedistsipliini ja arendada tahtejõudu, mis on edasises elus vajalikud.

Kui range peab olema?

Päevakava täpsus ja rangus sõltuvad igast teismelisest ja tema tegevustest eraldi, üht kindlat reeglit siin pole. Mõnel lapsel on näiteks iga päev erineval kellaajal mõni trenn või huviring, mistõttu on võimatu tema õppimise aega kindlalt paika panna.

Seega ei pea päevakava olema kirja pandud sekundi pealt. Pigem võiks paigas olla, millises järjestuses tegevused käivad ja orienteeruvalt ka see, mis kell algavad. Näiteks: õppimine pärast tunnipikkust puhkust. Kindlalt võiksid paigas olla ärkamis- ja magamisajad, sest siis on hea uni tagatud ja ööd ei jää lapsel liialt lühikeseks.

Sõda või rahu?

Puberteedieas noorukid kipuvad vanemate nõudmiste ning muidugi ka päevarežiimi vastu mässu tõstma. Milline ema või isa poleks kuulnud lauset: «Aga tema ema lubab kella kümneni väljas olla!» Kas vanem peaks oma nõudmiste juurde jääma või lööma käega, kui sõda liiga ägedaks paisub?

Nii mõnegi vanema kurvastuseks tuleb öelda, et üksi saavad nad päevakava koostada vaid endale, mitte teismelisele. Viimasele saab vanem vaid viidata, mil moel päevaplaan talle kasulik oleks, ja teha ettepaneku see koos kokku panna. Sealjuures tuleb selgelt välja öelda, et päevakava arvestab ikka lapse vajadusi ka.

Et asi laheneks rahumeelselt, võiks teismeline näiteks ise valida, millal ta teeb koduseid töid ja millal puhkab. Kui tema plaan ei toimi, saab sellele mõne aja pärast tähelepanu juhtida ja arutada, mida võiks teisiti teha.

Mõistmaks oma teismelise kõiki vajadusi, peavad vanemad teda aktiivselt kuulama, sest kui ema-isa välja mõeldud «hea» päevakava ei arvesta lapse tegemisi, on üsna kindel, et see jääbki vaid paberile. Ja sundimise tagajärjel tekivad sõjad.

Vastupanu taga on sageli hirm kiitika, ülemäärase kontrollimise ja sundimise ees. Mõnd eriti kaootilist elu elanud teismelist võib päevakava ka tõsiselt hirmutada, sest ta pole harjunud end sundima.

Eriti raske on neil lastel, kelle vanemad ise kindla päevakava järgi elada ei taha, aga ühel päeval seda lapselt nõudma hakkavad. Lapsed võtavad ju ikka vanematest eeskuju ning käituvad vastavalt.

Lapse suurest vastupanust hoolimata ei tasu vanemal käega lüüa. Nagu öeldud – päevakava aitab oma tegevusi eesmärgistada ja kasvatab tahtejõudu.

Kuidas pubekale läheneda?  

Aktiivne kuulamine tähendab seda, et vanem peegeldab teismelisele tagasi tema mõtteid ja tundeid, andes sedasi märku, et ta soovib last mõista. Isegi siis, kui lapse jutt vanemat ärritab, tasub jääda rahulikuks ja alles pärast aktiivse kuulamise lõppu oma mõtteid jagada.

Käitu näiteks nii:

* Lapsevanem: «Olen märganud, et sul ei jää viimasel ajal õppimiseks aega ja ma olen seepärast mures. Me võiksime koos vaadata, mis on sinu igapäevased tegevused ning koostada päevakava.»

* Teismeline (ärritunult): «Unusta ära, mul on kõik kontrolli all. Mul pole sinu totakat kava vaja – ega ma mingi titt ei ole.»

* Lapsevanem: «Hmm, sulle tundub, et ma tahan hakata sind kontrollima ja see ärritab sind?» (Aktiivne kuulamine.)

* Teismeline (veidi rahulikumalt, sest just seda ta oligi arvanud): «Nojah, siis sa hakkad ju kohe õiendama, kui ma ei tee nii, nagu sa tahad.»

* Lapsevanem: «Sa arvad, et mina koostan selle kava ja see pahandab sind. Tegelikult ma mõtlesin, et sa teed endale päevakava ikka ise, mina oskan ehk soovitusi anda. Ma olen lihtsalt mures, et kuidas sa oma õppimiste ja trennidega jõuad. Päevakava aitab sul asju korraldada ja siis tean ka mina sinu käimistega arvestada. Ma hea meelega aitaks sind selle kava tegemisel.»

Teismeeas lapse iseseisvus järjest suureneb ja vanem on see, kes seda iseseisvust juurde annab. Kui põhikooli keskmises ja vanemas astmes õppivat last tuleks veel päris palju kontrollida ja aidata tal päevakavast kinni hoida, siis gümnaasiuminoor on enamasti juba ise sisemiselt motiveeritud oma tegemisi planeerima. Kurb on see, kui lapsel pole varases eas kujunenud tahet ega oskust oma elu juhtida, samas pole veel hilja: last aktiivselt kuulates, saab lapsevanem ta järje peale aidata. Kui see tegemata jätta, saab ta iseseisvasse ellu kaasa vale käitumismustri.

PÄEVATOIMETAJA

+372 666 2126
merle.luik@naisteleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 22 33
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee