Kultuur

Kuidas märgata mehe depressiooni? 

Naisteleht.ee, 10. veebruar 2019, 15:00
Foto: Pexels
Depressioon on haigus, mis tabab inimesi soost olenemata. Meeste tunded on paraku rohkem peidus ja nii jääb ka nende depressioon sageli märkamata. Kuidas seda ära tunda?

Pole emotsioone, mis oleksid omased vaid naistele või meestele. Neid lihtsalt väljendatakse erinevalt. Jah, naistel diagnoositakse depressiooni rohkem, aga osalt põhjusel, et meestel jääb see sagedamini avastamata. Meeste depressioon on peidus.

Samal teemal

Mehi on kasvatatud olema tugevad, edule ja tegutsemisele orienteeritud. Depressioon tundub neile nõrkuse, lüüasaamise märgina, seega tuleb seda varjata. Mehi pole tihti õpetatud tunnetest aru saama, saati neist rääkima. «Stress» on meeste jaoks üsna talutav sõna, ka suur töökoormus ja võib-olla kehv tervis võivad olla jututeemaks – pikka aega püsiv masendus- ja lootusetustunne tunduvad aga endagi jaoks tabuna.

Depressioon pole iseloomunõrkus

Oluline on teada nii depressiooni käes kannatavatel inimestel endil kui ka nende lähedastel, et depressioon pole kellegi süü, sel pole midagi pistmist laiskuse, iseloomunõrkuse või halva kasvatusega. Depressioon ei kuulu loomulikuna ühegi vanuse või eluperioodi juurde, ehkki aeg-ajalt võib kuulda väiteid, et vanemad inimesed ongi pahurad, teismelised tujukad, keskeakriisist ärme parem räägigi. Depressioon on sama tõsine haigus kui diabeet, südame-veresoonkonna haigused või artriit. Vahel on see ka surmaga lõppev haigus. Depressioonis inimene ei saa end lihtsalt kokku võtta ja rõõmsaks muutuda, küll aga võib ta lootusetustundesse mattununa enda elu lõpetada. Psühhoteraapia võib ajukeemiat mõjutada sarnaselt ravimitega, aga fraasist «Ära noruta, elul pole häda midagi» selleks kindlasti ei piisa.

Mitme teguri koosmõju

Tavaliselt langevad depressiooni kujunemisel kokku bioloogilised, psühholoogilised ja sotsiaalsed tegurid. Geenide ja lapsepõlve koduse keskkonna mõju on mõnikord raske eraldada, ent kui inimene pole õppinud paindlikke viise oma tunnetega toime tulla, tundeid ja mõtteid eraldama, on oht suurem. Oma rolli võivad mängida rahalised probleemid, pereelu segadused, keerulised ajad tööl, kehv tervis, oluliste tegemiste luhtaminek.

Depressiooni esineb keskmisest rohkem lahutatud meestel (siin mängivad kaasa sellised tegurid nagu sideme kaotus lastega, harjumuste muutus, vahel rahalised raskused), aga ka vastselt isaks saanud meestel. Märksõnad on siin suuremad kohustused ja vastutus, vajadus töö ja pereelu tasakaal ümber vaadata, isa roll kui väljakutse, väsimus ja seksi puudumine suhtes. Viimane on riskitegur siis, kui seda tõlgendatakse eemaletõrjumisena – üha süveneb tunne, et korraga ollakse naise jaoks tähtsuselt teisel kohal ja selleks ei olda üldse valmis. Noor isa on depressiivne suurema tõenäosusega ka siis, kui tema naine seda on, kui suhtes on niigi kehv läbisaamine või lisanduvad probleemid tööl.

Sama probleem, erinev väljendus

Nii nagu naisele, on ka depressioonis mehele omane enda, teiste inimeste, kogu maailma ja ka tuleviku nägemine tumedates värvides, lootusetus, mure, alanenud meeleolu. Meeste puhul ilmutab aga meeleolulangus end pigem mitte abituse, masenduse ja kurbusena, vaid just ärrituvuse ja pahameelena. Viimane võib ulatuda tõrjuvusest ja vaenulikkusest tõelise agressiivsuseni. Võivad esineda ka ärevuse sümptomid: muretsemine, hirmud, suukuivus, higistamine, hingamisraskused, südamekloppimine jms.

Tihti esineb just meestel depressiooni kehalise tervisega seotud tunnuseid: uneprobleemid (liiga vähene või liigne uni, uinumisraskused, varajane ärkamine), selja-, pea-, kõhu- ja lihasvalud, söögiisu (ja kehakaalu) oluline vähenemine või suurenemine. Pideva väsimustundega kaasnevad aeglustunud liigutused, kõne ja mõtlemine, lisaks keskendumisraskused. Just kehalise tervisega seotud tunnused on ka need, millega ollakse kergemini valmis arsti poole pöörduma.

Muutused käitumisharjumustes

Arusaamatute emotsioonidega üritatakse toime tulla alkoholi või muid mõnuaineid liigtarvitades, internetti sukeldudes – lähedastelt abi küsimine või tunnetest rääkimine ei paista mehelik, riskeeriv ja impulsiivne käitumine mõnikord aga küll.

Oluline tundemärk, mis tihti silma jääb, on senise tavapärase rutiini, käitumisharjumuste muutus, mida depressioonis inimene ei pruugi ise tähelegi panna. Hobiga ei tegeleta kas enam üldse või ei jää selle kõrvalt muuks aega. Seksiga on depressiooni korral asjad samuti kehvasti – iha puudumine ja erektsiooniprobleemid võivad olla üks kliinilise depressiooni sümptom ja teha meeleolu veel hullemaks. Sellest probleemist ei taha mehed ka väga rääkida, see tundub piinlik ja riivab nende enesehinnangut.

Depressioonile on iseloomulik elurõõmu kadumine ja igapäevane toimetamine sest-peab-põhimõttel, mitte põhjusel, et on tore. See võib viia ka surma- ja suitsiidimõteteni. Kuigi naistel esineb suitsiidikatseid rohkem, valivad mehed neli korda suurema tõenäosusega meetodi, mis tõesti surmaga lõpeb.

Emotsionaalne eemaletõmbumine

Depressioon on suur inimeste eraldaja. Ühelt poolt võib ümbritsevatel olla depressiooni esinemist meestel raske märgata, sest tihti funktsioneerivad nad töiselt hästi ja masendust ei paista kuskilt – veedavad vaat et veelgi enam aega tööl, üritades näidata, et kõik on kontrolli all, paistavad tugevad, üritavad vahvad ja vaimukadki olla. Teisalt tunneb depressiivne mees end üksi ja tahabki tihti üksi olla, et teised tema sisemaailma kõikumist ei märkaks. Kui kõik teeb haiget, aga seda ei tohi näidata, näib üksiolek ja endasse kapseldumine olevat ainus mõistlik viis olukorraga toime tulla. Siis ei julgeta end ka avada, sest see näitab ju samuti nõrkust ja teeb haavatavaks. Paraku on emotsionaalne eemaletõmbumine meestel suitsiidide riskifaktor.

Lähisuhted ohus

Depressiivne mees tõmbub eemale ja naisel võib tekkida hirm, et teda ei armastata enam. Suhtes peab kogu aeg valmis olema äärmusteks: ühel hetkel võib mees justkui suvaliselt karjuda, teisel hetkel paluda kogu südamest vabandust ja seletada, kuidas ta ei vääri nii imelist naist. Depressiooniga pole lihtne elada, abi saab aga vaid siis, kui probleemi tunnistada.

Allikas: pereterapeut Kätlin Konstabel (Naisteleht, 1. VEEBRUAR 2017)