Inimesed

VANA KULD | Lapsena küüditatud Lagle Parek: „Mul on tänini silme ees pilt, kuidas õde ronis viimasena autole, ühe kaenla all padi ja teises petrooleumlamp.“ (9)

Dagmar Reinolt, 25. märts 2019, 09:51
Kolm Siberis käinud naist on tänini koos Lagle praeguses kabinetis. Seinal oleval maalill on kujutatud Lagle vanaema ja riiulil seisab Lagle ema büst. Foto: Daisy Lappard
Täna on märtsiküüditamise aastapäev. Naisteleht otsis arhiivist välja lapsena Siberisse küüditatud Lagle Pareki meenutused.

«Enne kui asun oma loo juurde, tahan öelda, et minu hinge peal on üks moment, mis teeb au just Eesti inimestele ja millest pole räägitud. Kuna mina olin laps, kui mind Eestist ära viidi, tahan selle ka ära rääkida,» alustab Lagle Parek oma meenutusi küüditamisest.

Samal teemal

1946. aastal olid Venemaal veidi segased ajad ja siis sai äkitselt lapsi Siberist ja mujalt ära tuua, just neid, kes olid sinna viidud aastal 1941. «Nii juhtuski, et Eesti naiskodukaitsjad tõid Siberist ära kaks vagunitäit Eesti lapsi. See imeline tegu on jäänud kahjuks märkamata. Paljud emad surid toona Siberis nälga, lapsed jäid lastekodudesse. Kuidagi saadi Eesti lapsed sealt kätte ja toodi kodumaale tagasi, säilitati nende rahvus. Minu meelest väärivad need naised monumente, sest see oli vastutusrikas ettevõtmine, mis õnnestus,» alustab Parek juttu. «Nüüd aga minu lugu …»

Siberis ei ole mänguasju vaja

«Meie ema töötas sel ajal Pärnu tehnikumi õpetajana ja Pärnu muuseumi direktorina. Mingil hetkel lasti ta ühest töökohast lahti. Kahtlast suhtumist oli igal sammul tunda ja ema otsustas, et parem oleks Pärnust ära minna. Variant oli minna Põhja-Eestisse, et võimudele mitte ette jääda – kaduda lihtsalt sealsetesse kaevandusrajoonidesse ja segased ajad seal mööda saata,» meenutab Lagle sündmuste algust.

Olgu mainitud, et Lagle isa, Eesti vabariigi kaadriohvitser Karl Parek oli 1941. aastal arreteeritud ja hukati vangistuses.

Tollal seitsmese Laglega jäi koju tüdruku õde Eva, kes oli kümme aastat vanem, 17aastane plika, nagu Lag­le ütleb. Ühel õhtul tuli õde koju ja teatas, et homme on küüditamine. Tema oli kusagil tantsimas käinud ja sealt teada saanud. Lagle ja Evaga elas koos vanaema, kes ütles õele, et mingu tema kodust ära, kes neid, vanainimest ja last, ikka tahab. 

Õde ei hakanud kusagile minema, läks hoopis magama. Öösel klopiti ühel hetkel akendele ja ustele ning hakkaski minek. «Vanaema oli kohe, kui meie õega magama läksime, asju pakkima hakanud, nii et selleks hetkeks oli meil juba enamik asju koos. Meile loeti ette, et oleme terveks eluks saadetud välja Venemaale, väljend oli «igaveseks ajaks välja saadetud». Ma mäletan nii hästi, kuidas vanaema küsis, kas surra ka ei tohi. No mida tähendab «igaveseks»?»

Oma õde meenutades ütleb Lagle, et tema oli väga usin ja pakkis kaasa kõike, mida vähegi pakkida andis. Kaasa soovitati võtta näiteks õmblusmasin ja muud vajalikud asjad. Suures pakkimishoos ütles vanaema Laglele, et võta mõned mänguasjad ka kaasa. Naine mäletab siiani, kuidas ta vanaemale tõsiselt vastas, et Siberisse ei ole küll mänguasju kaasa vaja ... «Mäletan veel, et meie kapilt leiti püstol. See oli vana ajalooline relv, mille ema oli muuseumist toonud. Sellest tekkis jube kisa, et meil on relvad majas. Kuigi see oli püstol, mis isegi pauku ei teinud.»

Kohutavat ööd meenutab Lagle vaid sõnadega, et nende peres mingiks draamaks aega ei olnud. Tol hetkel tuli sellesse väga asjalikult suhtuda. «Mul on tänini silme ees pilt, kuidas õde ronis viimasena autole, ühe kaenla all padi ja teises petrooleumlamp. Meie kõrval oli pood ja meile visati leiba kaasa, seda mäletan väga hästi. Mida me selle leivaga tegime, seda aga ei mäleta.»

Sealt kandist viidi kõik inimesed Pärnu KGB majja kokku ja kuulati üle. Väga paljud nutsid, eriti need, kes toodi maalt ära. Et Pärnus ei olnud laiarööpmelist raudteed, veeti ümberkaudne rahvas ühte kohta kokku, siis omakorda viidi autokastides inimesed Ristile, kust rongid sõitma hakkasid.

«Minu vanaema pani käe mulle õlale ja ütles, et meie siin ei nuta,» rõhutab Lagle oma perekonna suhtumist sellesse sündmusesse.

Ühel hetkel hakkasid autod liikuma. Lagle mäletab pilti, kuidas pikk autokolonn roomas aeglaselt edasi ja paljud inimesed olid tulnud tänavate äärde väljasaadetutega hüvasti jätma ...

Raudteejaamas laaditi inimesed vagunitesse. Lagle perel õnnestus sattuda sellisesse vagunisse, kus olid vaid naised. Isegi mitte üht poisikest ei olnud.

«Vahepeal oli koju jõudnud aga minu ema, kes sai alles kohale jõudes teada, et perekond on ära viidud. Sõbrad palusid tal Pärnusse jääda, aga ta ütles, et kuidas ta saab, pole ju kedagi, kelle pärast jääda.» Nii läkski ema KGBsse ja palus end lastele järele saata.«Meie ema suguseid oli veel ja nii nägime viimasel hetkel raudteejaama saabuvat autot, kust tuli välja ka meie ema.» Kuidagi nägi Lagle ema ka neid ja naisel on hästi meeles seik, kuidas ema teise vagunisse pandi, aga enne seda jõudis ta veel oma lastele komme saata.

Siberis oli ootamatult helge

Sõit Siberisse oli raske – see kestis kokku peaaegu kaks nädalat ja süüa anti üks kord päevas. «Minul on sellest sõidust hoopis üks naljakas mälestus. Rong peatub, mina vaatan vaguniaknast välja ja näen üht kena ümmargust naisterahva tagumikku. Mäletan, et see oli ilus, ümar ja valge tagumik. Hiljem ühel küüditatute kokkutulekul küsisin teistelt, et huvitav, miks see naine sõdurile tagumikku näitas? Seda selgitati mulle nii, et WCd ju vagunis polnud, oli pang keset vagunit, kus kõik oma asja ajamas käisid. Kord päevas seda pange ka tühjendati, vahel lagedal väljal, kus konvoi oli ümber, ja siis võisid inimesed ka kiirelt vagunist väljas oma asja ajada.»

Kui eestlased rongiga lõpuks sihtkohta – Novosibirski oblastisse jõudsid, oli seal käes varakevad. Päike paistis ja kõik oli palju helgem, kui keegi ettegi oskas kujutada.

Rongile oli vastu tulnud hulk inimesi kohalikest majanditest, kes otsisid tööjõudu. Selle vaguni rahvast, kus olid Lagle ja tema pere, ei tahtnud keegi. Seal olid ju vaid naised ja lapsed.

«Nii me siis seisime keset Siberit ja ootasime. Rongi kõrval oli see muidugi ilus vaheldus. Lõpuks tulid hobused ja reed meile järele. Kolm päeva kõndisime sihtpunkti poole. Vanad inimesed pandi koormate peale, meie, lapsed, aga kõndisime. Mäletan, et ma kõndisin ja magasin samal ajal.»

Viimasel ööl saabus sula ja hobused hakkasid koormatega läbi lume vajuma. Lagle läks ema ja vanaemaga jala edasi, õde Eva jäi regesid lahti tõmbama. «Mul on see öö väga hästi meeles, sest ühel hetkel hakkasid hundid ulguma ja see oli õudne.»

Peagi kuuldi koerte haukumist – eestlased olid oma uude elupaika kohale jõudnud. Lagle pere pandi elama vanadesse saksa vangide barakkidesse. «Meie tööks sai talvises taigas vaigu korjamine. See oli jube. Kõik eksisid pidevalt ära ja töö oli kohutavalt raske.»

Ema hakkas kohe pääseteed otsima ja peagi said naised tööd teises piirkonnas, ema ja õde hakkasid saeraamil palke ette viskama. «Minu ema jaoks oli ka see väga kole ja raske töö, sest ta oli ju hariduselt ja ametilt kunstiajaloolane,» meenutab naine. Aasta hiljem Lagle ema Elsbeth arreteeriti ja saadeti Eestisse tagasi. Ta sai karistuseks 18 aastat vangistust, vabanes aga pärast Stalini surma. Tallinnasse ta tulla ei saanud, läks Harkust Türile elama ja tehnikumi laohoidjaks.

Üksi rongiga koju

«Laste elul polnud Siberis häda midagi,» meenutab Lagle. «Me käisime seal koolis ja koolihariduse üle kurta ei saanud. Mina olin esimeses klassis käinud, oskasin lugeda, tundsin geograafilisi kaarte, see oli minu hobi. Paljud olid seal aga kirjaoskamatud, panid nime asemel allkirjaks kolm risti. See oli minu jaoks võõras.»

Lagle saksa keele õpetaja oli sakslane, kehalise kasvatuse õpetaja volgasakslane. «Meie tase oli nii hea, et minu tagasitulek Eesti kuuendasse klassi läks libedalt. Ainus probleem oli eesti keel.» Tagantjärele mõeldes arvab Lagle, et ju oli Siberisse eri aegadel nii palju rahvast ja rahvusi kokku küüditatud, et keskmine intelligentsitase oli kokkuvõttes väga kõrge.

Lagle käis Siberis kitsekarjas. Nende perel küll kitsi ei olnud, aga tema sõbranna Eneli isal olid. Eneli vanaisa oskas Lagle sõnade kohaselt teha jalatseid ja nii andis tüdruk Laglele aeg-ajalt ka oma «tapotškaid» kanda.

«Aastal 1954 tuli seadus, et kõik alla 16aastased lapsed on vabad. Nii tuli õde ühel hetkel mulle metsa järele ja ütles, et ma sõidan koju. Mina ja veel kolm last. Mäletan, et jooksin koju ja minu järel kihutas kitsekari ja Eneli, kes kisas, et anna mu tapotškad tagasi!» puhkeb Lagle seda päeva meenutades naerma.

Lagle õde organiseeris ka autokoorma, mis viis lapsed saja kilomeetri kaugusele raudteejaama. Sealt algas nelja marakrati seiklus ja teekond Eestisse. «Alguses Novosibirsk, siis Moskva ja siis Tallinn. Venelased on õnneks sõbralikud ja aitavad, nii leidsime ka õiged rongid üles. Raha meil ilmselt oli, sest mu mälus on pilt, kuidas ma lähen rongile ja mul on käes mängupangetäis margariini.»

Lagle mälestuste järgi oli tagasitee kõige keerulisem peatus Moskva. Seal aga aitasid lapsi kaks madrust, kes viisid nad ühest raudteejaamast teise. «Lõpuks olime Tallinnas. Nädal pesemata ja kasimata neli jõmpsikat ... Kuidas edasi? Õnneks saime taas ühe veoauto peale, mis viis meid mu onu juurde ja sealt jaotati kõik lapsed laiali oma vanemate juurde.»

Mõni aasta hiljem jõudsid Eestisse tagasi ka Lagle õde ja vanaema. «Viimane suri peagi pärast koju jõudmist, kuid ütles alati uhkelt, et tema sureb kodus, mitte ei jää vene lehmade tallata.»